Kirjanduse kolikamber:Punased pulmad

Toomas Liiv

 

Suvi hakkab lõpule jõudma, tasa sahisevad juba jahedad sügistuuled, mingid valimisedki olevat tulemas, ja nii need tuuled tugevnevad, tõusevad peagi pööristeks, ja tulebki tuttavalt luuleline Tuulemaa tunne, ning mida siinkohal kolikambrilist üteldagi…

Eks ikka seda, et küllap on Noor-Eesti liidri Gustav Suitsu (1883 ? 1956) kuulus Tuulemaa kujund (vt tema luulekogu ?Tuulemaa?, 1913) tekitatud vanima nooreestlase August Kitzbergi (1855 ? 1927) näidendi ?Tuulte pöörises? (1906) abil. Kuigi kirjandusloolased on muudki väitnud. Ja ometi ? mis seletaks 1905. aasta Vene revolutsiooni olemust ja tulemust paremini kui Kitzbergi eelmainitud, ent unustatud lugu? Kas pole siis see unustatud näidend terve Noor-Eesti ajastu (1905 ? 1915) võtmetekst, kus lavale astub klassiteadlik eestlane, sotsiaaldemokraatlik Jaan, kes armastab jõukat Leenat.

On ju tänaseski Eestis sotsiaaldemokraatia olemas. Loomulikult toob Kitzberg mängu Leenat samuti ihaldava noore kulaku Kaarli, kellel on maaproletaarlasest Jaani vahekord sotsiaaldemokraatiaga selge: ?Mis sotsiaaldemokraatia on, sellest ei ole neil, kes meie juures ennast selleks nimetavad, aimugi. Kui sotsiaaldemokraatia õpetust puhtalt võtta, sinnapoole püüavad ju kõik, kellel inimeste häda vastu soe süda rinnas. Aga Jaan ? Jaan on ju linnades ja ei tea kus küll kuulnud, et kellad kõlavad, aga kus nad ripuvad ehk mis nad helisevad, seda ta ei tea.? (A. Kitzberg, Valitud teosed I. Tallinn 1955, lk 202.) Nii et üks (rikas) tüdruk ja kaks kavaleri.

Jaanil on aga ehtne eesti ema Anu, kes ei usu, et tema ilus poeg ei saa endale seda tüdrukut, keda ta tahab. Emal on tüdruku kättesaamiseks ka ehtnaiselik retsept ? rautamine. Nii olemegi sotsiaaldemokraatiast jõudnud seksuaalsusesse! Praegu kehtiva eestikeelsuse fundamentaalteos ÕS 1999 ütleb verbi ?rautama? kohta ?rautisega varustama; hobuseraudu alla lööma?, ent lisab argikeelsena ka tähenduse ?rasestama?.

?Tuulte pöörises? ütlebki Anu oma pojale kähiseva häälega: ?Kas ma sulle küllalt ei ole ütelnud: (kepi ots käib toksti vastu maad) rauta ära, siis on ta sul käes!? (Ibidem, lk 197.)

Sotsiaaldemokraadist Jaan ei võta esialgu ema soovitust omaks, vihaselt enese ümber vahtides ütleb ta: ?Rauta ära! Rauta ära… Kah abinõu! Aga ? alatu on ta, alatu! Ja mina peaksin alatute abinõudega sihile püüdma? Ei. Ei!? (Ibidem, lk 198.) Siiski! Kitzberg on realist ja tema sotsiaaldemokraadist Jaan valib lõpuks ikkagi ema soovitatud rautamistaktika. Pärast kolmanda vaatuse lõppu defloreerib ja rasestab ta Leena. Nagu näeme, ühendab kirjanik siin sotsiaaldemokraatia osavalt seksuaaleetikaga. Klassikaline Kitzberg seob enesestmõistetava euroopaliku rafineeritusega ühte poliitika ja eestipärase külaseksi. Tõepoolest. Kas ühel väidetaval sotsiaaldemokraadil sobib lähtuda alatust seksuaaleetikast? Kitzberg toob ju sõna kõige otsesemas mõttes mängu alatu seksi kui abinõu (ilusa? hea?) eesmärgi saavutamiseks. Pahandust kui palju ja intriig missugune! Ootuspäraselt saab Leena lõpuks ikkagi õigeks eesti naiseks ja ütleb teda rautanud/rasestanud sotsiaaldemokraadile sõnaselgelt: ?Sinuga ei ole mul asja, sinu nimegi ei pea su laps teadma. Aga ? aidaku sind jumal.? Mille peale tulises vihas Jaan toob mängu kuradi ja ütleb: ?Siis mingu ka kõik puruks, ja võtku kurat teid, mind ja kõike seda rämpsu. Armas ei ole mulle enam sina, armas ei ole minule enam see mägi, see lapike kodumaa mulda, armas on mulle veel ? üleilmline tulevikuõigus. /—/ Ma lähen ? vendade hulka, kus mu koht, ja ? ära hävitame meie teid, selle mäe ja kõik kisendava ülekohtu maailmast.? See on igatahes tõeline revolutsioonisõnum. Lisaks sõnastab rautajast Jaan ka kohe oma n-ö pulmakontseptsiooni: ?Tagasi tulen ma, ja kui maa ja meri ja see mägi ? punases lõõmab, siis, tüdruk, pean sinuga punaseid pulmi.?

Jätame selle punaste pulmade lubaduse meelde. Sest punased pulmad tulid siis ja võivad tulevikus veelgi tulla. Kitzbergi ?Tuulte pöörises? viiendas vaatuses peabki Jaan 1905. aasta ?metsavennana? lubatud punaseid pulmi ? revolvriga. Kogemata tapab ta oma ?punaste pulmade pruudi? Leena ja tahtlikult kulak Kaarli ning peab siis oma lapse ema isalt, vanalt Jaagult kuulma, et tema, Jaan, on mõrtsukas. Ja siis küsib Jaan Jaagult terve eestikeelse identiteedi kõige olulisema küsimuse: ?Vanarauk, sa ütlesid mulle, kes ma olen… Kas sa võid mulle ütelda, mispärast ma olen, kes ma olen?!…? (Ibidem, lk 235.) Pangem siinkohal tähele üht semantilist nüanssi: Jaan ei küsi, mispärast ma olen niisugune, nagu ma olen. Jaan küsib: mispärast ma olen (see), kes ma olen! Sulaspoiss Jaan ignoreerib olemise n-ö atribuutikat à la missugune/niisugune/naasugune/seesugune jne. Sotsist sulane küsib olemise olemuse kohta. See küsimus ongi point. Võib-olla peitub just selles küsimuses sotsiaaldemokraatia trump. Mispärast me oleme, kes me oleme? Mispärast me oleme eestlased?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming