Kirjandusest ja Internetist iPodi põlvkonna ajastu hakul

Raimu Hanson, Postimees

Eesti Kirjanduse Seltsi 100. aastapäeva tähistamisel kõnelesid 24. novembril Tartus Athena konverentsi- ja kultuurikeskuse pööningusaalis umbes saja kuulaja ees vestlusringis „Kirjandus ja Internet” Marin Laak, Arne Merilai, Peeter Helme, Berk Vaher ja Mart Velsker. Arne Merilai, Marin Laak, Peeter Helme, Wilde, Mart Velsker ja Vilde.

 

Vestlust juhtinud Mart Velsker rääkis sissejuhatuseks, et ta oli leidnud sama päeva hommikul Postimehest – mitte arvutist, vaid postkastist võetud lehest – Peeter Oleski lause, mis sobiks ka vestlusringi motoks: „Eesti Kirjanduse Selts peab lähtuma kohustusest vältida lõhet raamatulugeja ja Internetis surfaja vahel.”

Velsker jätkas kahe hiljutise tähenduslikult resoneeruva uudise tutvustamisega. „Eesti Kirjanduse Selts pidi just juubeli eel ümber tegema oma kodulehekülje Internetis, sest sinna ei saanud enam midagi lisada. Ja see on muide väga tähendusliku aadressiga lehekülg, www.kirjandus.ee.”

Teist uudist käis Velsker uurimas Amazoni Interneti-poes. „Nüüd on hakatud forsseeritult müüma tekstilugemismasinaid. Ja koos sellega mitte ainult masinaid, vaid loomulikult ka faile, mida on praegu Amazoni raamatupoes üle 88 000, mis sellele seadmele sobivad. Asi ei ole ainult mingis imeseadmes, vaid terves uues tehniliste lahendite võrgustikus. Siit johtub küsimus: kas see võrgustik hakkab asendama raamatukogusid või mitte? Ja mida kõik need muutused tähendavad kirjaniku seisukohalt, lugeja seisukohalt, kas need muutused on ainult tehnilised või ka mentaalsed?”

 

Ülikoolis iPodi põlvkond

Velsker lubas veel hiljemgi küsimusi esitada ja andis sõna Marin Laagile, kes meenutas sissejuhatuseks samal päeval EKSi juubelit tähistanud pidulikku ja mõttetihedat kõnekoosolekut Tartu ülikooli aulas.

„Ma olen välja kirjutanud aulakoosoleku märksõnad. Kõigepealt mure eesti keele pärast ja mida selts saab teha eesti keele püsimise heaks. Teiseks lugejate kasvatamine, et meil oleksid eestikeelsed lugejad. Ja kolmandaks plahvatus, mille tekitas EKS oma väga suure raamatutoodanguga.”

Oma küsimuste keskme seostas Laak ülikoolis äsja õppima asunud x-generatsiooniga, keda on nimetatud ka iPodi põlvkonnaks. „See tähendab seda, et arvutimängudega üles kasvanutele on Internet loomulik olemise ruum,” selgitas Laak ja küsis: „Missugune on nende võimalus eestikeelset kirjasõna lugeda ja luua?”

Velskri ja Laagi mõttevahetusest sugenes mõte, et vestlusringis teemal „Kirjandus ja Internet” on tarvis rääkida nii Internetis sündinud kirjandusest kui ka tavapärasel viisil loodud kirjanduse levitamisest Internetis.

Arne Merilai sekkus vestlusringi nen­din­­guga, et olukord on mõnes mõttes renessanslik: „Tõesti tuleb juba peale põlvkond, kellele Interneti-suhtlus on loomulik keskkond, ja sellega tuleb kaasa kvalitatiivseid muutusi. Muutused on tugevad ja pöördumatud ja süvenevad kiiresti. Tekkinud on uus keskkond, milles vana ja seniolematu lõimuvad.” ütles Merilai.

Järgnevalt lubas ta keskenduda uudiskirjandusele Internetis. „Ja siin on kolm kihti. Ühelt poolt on harrastajate, algajate tasand. Näiteks kuidas Värske Rõhk noppis kirjanduslikest kloaakidest tekste ja väärtustas neid, olemata ise ka veel kirjandus, vaid pigem lootus selleks. Teiseks on ülespoole liikumas lingikirjanikkond. Internet on selles mõttes tõeline demokraatia, et sõber võimaldab avaldada tekste sõltumata teistest. Kindlasti võiks tekkida huvitavaid küsimusi, mis oleks saanud Uku Masingust või Madis Kõivust, kui neil oleks olnud võimalus tekste Internetti riputada.”

Nende kahe kihi vahele jääb ala, kus kirjanikud võivad avaldada algupäraseid tekste või paratekste. „Lihtsalt ei jõuta kõike trükkida,” ütles Merilai ja märkis, et Internet on andnud enneolematud võimalused.

Peeter Helme arvas, et kui Masingul oleks olnud Internet, ei oleks temast võib-olla midagi saanud. „Teda ei oleks võib-olla lihtsalt tähele pandud, sest Internetis on nii palju kõikvõimalikke erinevaid mõtteid ja seisukohavõtte ja võimalusi nende avaldamiseks, et ühte inimest, ükskõik kui originaalsed tema mõtted ka ei oleks, ei pruugitaks märgata. See on kahtlemata üks riskidest, mis Internetiga kaasneb.”

Internet tekitab kõigi oma inspireerivate võimalustega Helme meelest ka hirmu ja selle eest põgenemise soovi. „Nimelt kogu see Interneti pakutav kultuuriruum kannab omalt poolt ju nii-öelda laskemoona või vahendeid kõigile ja kõigele, kellele see ei meeldi. Sugeneb eskapismivõimalus, eskapism ideoloogiana saab tänu Internetile jõudu juurde.”

Helme soovis veidi arutleda ka Interneti kui meediumi üle. „Kui nüüd päris lahmivalt öelda, siis meediumit ei maksa kunagi üle tähtsustada. Meedium loomulikult muudab ainest, aga meedium on olemas ikkagi ainese edastamiseks. Et seega siis küsimus: kus ja kas tekib nende vahel tasakaal?”

Berk Vaher pakkus ühe võimaliku piiritluse, et teemas „Kirjandus ja Internet” selgemalt orienteeruda. „Üks tasand on tõepoolest selline kirjandus, mis on loodud tavapärastel viisidel ja mis on riputatud Internetti üles. Võib ka arutleda sel teemal, kas on mingisugust kvalitatiivset erinevust käsitsi ja arvutiga kirjutatud teksti vahel, aga see on võib-olla juba teine teema. Igatahes huvitav oleks see tõepoolest arhiveerimise seisukohalt, kättesaadavuse ja laienemise seisukohalt. Võib öelda, et ega seoses Internetiga tekstis midagi kvalitatiivselt ei erine. Isegi kui see on kirjutatud teadmises, et ta netti üles riputatakse, ei ole mingisugust erilist netilisust.”

Vaher tõi näiteks Priit Salumaa blogi­-

l­uulekogu „Blogu”, kus luuletuste hindajad panevad kokku erinevad võimalused või edetabelid, kuidas luulekogu lugeda, ja toimetavad erinevalt. Seda nimetas Vaher üleminekufaasiks teisele tasandile, mis on otseselt Interneti võimalustest mõjutatud kirjandus, kas siis sellest inspireeritud või juba netikeskkonnas sündinud. Näiteks tõi ta Jan Kausi novelli, mis on üles ehitatud netikommentaaridele, ja Eia Uusi valmimisjärgus romaani, mis on kirjutatud MSNi baasil. „Mitmed blogid või noppeid nendest on antud raamatutena välja. Ja seda võib siis tuua näitena sellisest kirjandusest, kus netisuhtlus on kas selle teksti allikaks või vähemalt inspireerijaks.”

Kolmandat tasandit pidas Vaher endale kõige huvitavamaks. „Me esitame kirjanduses küsimusi selle kohta, kuidas Interneti kohalolek ja meie kohalolek Internetis mõjutab meie mõtlemist, mõjutab meie argikogemust ja mõjutab meie suhtumist varasematesse kultuurinähtustesse, ja kuidas tuua neid mõtlemise muutusi kirjandusse, ilma et ilmtingimata räägitaks seejuures Internetist.”

Selles osas võib Vaheri arvates olla mittesünnipäraselt Internetis tegutseval põlvkonnal oluline roll. „See põlvkond, kes juba on sündinud netti, võib-olla leiab oma keelelisele loomele hoopis teised vahendid. Ta ei tunne endas võib-olla sundi hakata oma sõnakunstiande pealt raamatut kirjutama. Aga natukene vanem põlvkond tunneb, ja võib-olla koos loovad nad silla kahe maailma vahel.”

Merilai nimetas seoses Internetiga väga tähtsaks vormide küsimust. Ta meenutas eufooriat, mis kaasnes hüpertekstidega, linkimise võimalusega. „See on praegu vaibunud. Need linkivad trepilised, edasi-tagasi otsi lahti jätvad tekstid on pigem märkamatud. Väga suuri võimalusi Interneti kaudu levitada ja viljeleda mis tahes interaktiivseid või multimediaalseid teoseid, kus tekst on ainult performance’i osa, praktiliselt ei kasutata, aga see hakkab kindlasti niimoodi olema. Praegu peamiselt riputatakse Internetti tekst, millelt võib-olla ei loodeta tasu saada, aga see on küllaltki algeline uute vormide või uute võimaluste rakendamine.”

 

Vaatav ja lugev lugemine

Mentaalsest muutusest rääkides märkis Merilai, et lugeva lugemise kultuur hävib ja selle asemel tuleb vaatav lugemine, kiirel vaatamisel teksti olemuse kättesaamine ja kiire edasiliikumine. „See levib üha võimsamalt,” rääkis Merilai. „Paradoks on selles, et hoolimata sellest on lineaarne mõtlemine, lineaarne lugemine pigem võimendunud. Aga klassikaline kirjandus on tagasihaarav lugemine, pidev tagasipöördumine, pidev teksti ringmäng. Väga kiire edasiliikumine lineaarsuses on tõsine mentaalne muutus. See välistab vana klassikalise kujundipõhise kirjandusliku suhtlemise ja seda on  multimediaalsus küll hävitamas.”

Velsker viis vestlust edasi oletusega, et siinkohal võiks Vaheri ja Merilai mõtteviis lahkneda.

„Osalt, aga mitte täielikult,” ütles Vaher. „Lugeva lugemise ja vaatava lugemise eristamine oli väga huvitav. Ja see, et lugemine muutub mingis mõttes lineaarsemaks, võib täiesti nii ollagi. Samas mulle tundub, et see on muutunud ka lineaarsuses mitmetasandilisemaks. Mingis mõttes on see võib-olla halb, sest see fragmenteerib. Teiselt poolt jällegi võimaldab see tunduvalt suuremat improvisatsiooni, sest netis tekstide lugejal on tähelepanu kirjutatul ja samas teeb ta veel mitut operatsiooni. Milliseid kirjanduslikke tekste sellel baasil luua annab, on iseenesest huvitav küsimus.”

Velsker tahtis teada, kas netis viibija pidev tähelepanu hüppamine ühelt asjalt teisele ei ole lineaarsuse lõhkumine. „Paradoksaalsel viisil see võimendub,” arvas Merilai. „Ta ei võimalda väga palju tagasihaaravat lugemist, vaid paiskab sind lõputult kuhugi edasi,” lisas Vaher.

Helme juhtis tähelepanu sellele, et muutustele lõpliku hinnangu andmisel peab olema ettevaatlik. Et tegu oli mööduva moega, võib selguda ka paljude Interneti asjadega. „Tehnoloogias ju asjad liiguvad väga kiiresti edasi ja me ei oska päriselt ette ennustada, mis juhtub ja mida see endaga kaasa toob.”

 

Raamatud ei kao

Laagi arvates ei kao raamatud kuhugi. „Internet on siiski tehnoloogia. Edasiminek on tõesti väga kiire hüpertekstimasinatest ja Hasso Krulli „Trepist” kuni praeguseks tekkinud uute kirjanduse vormideni. Ja kirjanduse uurimine peab uute vormidega kaasa minema.”

Ühtlasi kahetses Laak, et vestlusringis ei osale Piret Viires, kes on tegelenud uute vormidega, sealhulgas küberkirjandus, ning läks edasi meeldetuletusega, et iga uus meedia võtab varasemast midagi kaasa. Interneti puhul püüti kõigepealt võimalikult täpselt teha järele seda, kuidas on tehtud raamat, teksti lehekülgedena üles ehitada.

„Raamatud on ju ka mingis mõttes hüpertekstid,” jätkas ta. „On ju teoseid, kus on pakutud võrdselt mitut süžeeliinide arendust. Internet võimaldab lihtsalt välja arendada seda, mis on siiani pakkunud lugejale erinevaid võimalusi. See ei ole põhimõtteliselt midagi uut, see on seniste mentaalsete vormide realiseerimine uute vahenditega.”

Vaher soovis üht-teist täiendada. „Üks asi on tõepoolest see, et hüpertekstuaalsus ja ka linkimine või kuskilt lingist mingisugusesse teksti üleshüppamine on pigem mingisuguse varasema lugemise viimine uude meediumisse.” Ta meenutas, et on olnud aegu, kui lugejale oli kättesaadav suur raamatukogu ja võimalus seal kaua viibida. Kui sellisel lugejal tekkis vajadus vaadata mingisugust teist teost, astus ta teise riiuli juurde, võttis vajaliku raamatu ja luges niimoodi mitmetasandiliselt.

Vaher oli nõus, et Internet võib olla seotud ka ajastumoega. „Aga siit tuleb edasi ka küsimus, kas kirjandus peaks tegelema ainuliselt ajatuga. Minu arvates ei pea. Kui on mingisugune hetkemood, siis on minu meelest teretulnud, kui kirjandus tabab selle ajastu vaimu ära. Võib-olla aastaid hiljem me saame sellest aru ainult läbi kirjanduse.”

Merilai mainitud hävitavuse kohta märkis Vaher, et inimene on ikkagi enesesäilituslik olend. „Autod, rongid ja bussid hävitasid kindlasti reisimises midagi ära, sest kaugused vähenesid ja mingisugune maailmasaladus kadus ära, aga samas mingid kvaliteedid tulid ka juurde,” lisas ta.

Samas tõi ta paralleeli arengust muusikakultuuris. Vinüülplaatide vastu on huvi kasvanud pärast seda, kui helifaile saab Internetist alla tõmmata. „CD kaob vahelt ära, aga huvi vinüüli vastu kasvab,” ütles Vaher. „See on omamoodi protestinostalgia. Samamoodi, ma arvan, on ka raamatutega.”

Laak täiendas teemat näidetega uue meedia uurimise klassikast. „Aga juhtus hoopis nii, et kinodest, kus käidi ka uudiseid vaatamas, kolisid uudised televisiooni. Kino muutus kinomaks ja hakkas pakkuma rohkem filmikunsti. Ma arvan, et kirjandusega toimub midagi selle sarnast, klassikalise ala suureneb,” ütles ta.

Sealsamas tegi Laak teatavaks, et unistab kogu eestikeelse varasema kirjanduse kättesaadavusest Internetis. „Eestis on see kultuuri säilimise, kirjanduse säilimise, kirjanike loometöö säilimise eeltingimuseks. Eesti XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kirjandusklassika digiteerimist on kirjandusmuuseumi eestvedamisel juba alustatud.”

Velsker juhtis selle teemaga seoses tähelepanu Internetis loodud tekstikorpusele EEVA. Kas aga tekstide kättesaadavus toob kaasa ka kvalitatiivse muutuse? Merilai soovis selle kohta öelda kahte asja. Kirjanduse digitaalne kättesaadavus on uurija seisukohalt suur võimaluste muutumine. „Kui on olemas tekstide korpus, saab seda arvutiprogrammidega uurida. Piisab kas või kogutud luuletuste faili olemasolust minu arvutis ja ma saan oma käepäraste vahenditega otsida seoseid ja sõnumeid. See on tohutu, enneolematu võimalus, kvalitatiivne muutus uurija tasandil. Aga teine asi on võimaluste muutus poeedi või kirjaniku seisukohalt. Siin on ilmselt kvalitatiivsed muutused alles kogunemas ja murranguid veel ei ole näha. Hoolimata uutest postmodernistlikest vahenditest on poeetika või väljendusviis ikkagi vanakirjanduslik. Tõeliselt Interneti-põhine tekstuaalsus või kujundlikkus või teisene modelleeriv süsteem alles tuleb, see on kusagil eos olemas.”

 

Kuni elekter ära läheb

Velsker küsis seepeale Helmelt, kas Merilai räägitud vanad tekstitüübid ei kaogi ja jäävad võib-olla ka valitsema.

„Seda on väga raske ennustada, sest asjad muutuvad ja kindlasti on Internetis palju seni kasutamata võimalusi,” ütles Helme. „Üks minu meelest üsna oluline asi, mille me iga päev Internetti kasutades unustame, on see, et Internet teeb meid laisaks. Nii mõttelaisaks kui ka muus mõttes laisaks. Me arvame, et kõik on kogu aeg käeulatuses ja olemas, piisab vaid mõni klikk teha, et muuta maailma…”

„Kuni elekter ära läheb,” ütles Merilai.

„Jah, piisab vaid sellest, kui elekter ära läheb,” jätkas Helme. „Ja lisaks sellele on arvutist suhteliselt ebamugav raamatut lugeda.”

Laak oletas, et võib-olla on Interneti-eskapism suunatud raamatute poole. „Saab rahulikult võtta raamatu ja lehitseda,” ütles ta.

Merilai oli nõus. „Kindlasti on ka selline reaktsioon olemas,” ütles ta. „Ikkagi väga oluline on see, et kirjanduse toimimine on raamatupõhine ja et Internet on lisaväljund, lisavõimalus. Me võiksime kujutada sellist kultuuri, kus raamat on sekundaarne, nii-öelda juhuslik väljaprintimine, ja kogu kirjanduse toimimine oleks netipõhine. Siis oleks see, mida me praegu nimetame kirjanduseks, täiesti teistsugune ja toimiks teistmoodi, oleks midagi muud. Seda me ei oska veel praegu kirjeldada.”

 

 

 

Kommentaaridega romaan

Velsker küsis, kas kaovad vanad jutustamisstruktuurid, kas kaob inimese soov kuulata lugu ja oma elu organiseerida klassikalise loo järgi.

„Ei kao,” vastas Laak. „Olen viimasel nädalal olnud hädas sellega, et vanade raamatute servadele on kirjutatud märkmeid. See tähendab seda, et lugejal on olnud tarvidus ja vajadus reageerida kohe ja tähendada see üles. Internetis arenevad uued kirjandusvormid, kus lugeja saab sekkuda, saab anda kohe tagasisidet, saab kirjutada edasi juttu, kas avalikult või autorile.”

Selle tendentsi tagajärjel väljuvad Laagi arvates Internetis kirjanduslike tekstide esitajad lõpuks oma community’st ja avaldavad teksti raamatuna trükis. „Lugejal on võimalus sekkuda ja autor aktsepteerib seda,” lisas ta.

Merilai meenutas, et Jan Kaus kasutas suvel lugeja abi. „Just, täpselt, ma tahtsin jutu selleni viia,” ütles Vaher.

Jan Kausi suveromaan ilmus Postimehes osade kaupa koos netikommentaaride valikuga. „Janil oli küll plaan see kõik raamatuna välja anda, aga lõpuks ta mattis mõtte maha. Ühelt poolt ei olnud tekst ilma kommentaarideta terviklik, teiselt poolt oleks tekkinud probleeme autoriõigustega, võib-olla honoraridega, oleks tulnud küsida luba kommentaatoritelt, kellest enamik olid anonüümsed. Tekkis kummastav situatsioon.”

Helme viis jutu Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas õitsevale traditsioonilisele klassikalisele romaanile ning lisas, et klassikalised jutustamisviisid ei kao. „Ja ma arvan, et romaani tagasitulek on üsna suuresti seotud ka Internetiga. See on täpselt seesama eskapismi asi, mida ma mainisin. Kõik ei taha lugeda Internetist erinevatel põhjustel, olgu selleks siis silmade väsimine või et Internetis esitatava kirjutise kõrval on lugejakommentaarid.”

„Mis saab siis, kui kirjandusuurija hakkab Jan Kausi loomingut uurima?” küsis Vaher. „Kas oleks adekvaatsem, kui ta loeb ilma kommentaarideta varianti või kommentaaridega varianti?”

Merilai täheldas vestlusringi jõudmist kirjandusloo institutsionaalsete küsimuste juurde. „Netipõhine kirjandus, et ta üldse olemas on, põhineb kirjanduslike seisukohtade kinnistumisel ja lähtub sellest. Aga mis kirjandusest kirjanduse teeb, on tegelikult mitmekordne ring, mitmekordne tagasiside, retseptsiooni mitmekordne ringkäik. Retseptsiooni äärmine nõrkus on Interneti-kirjanduse üks omapära – äär küll on, teatud grupp, kes omavahel suhtleb, üksteisele saba lehvitab ja haugub, aga see on niivõrd väike, perifeerne seltskond, mis ei etableeru mingi teosena kirjanduses. Samal ajal tegelikult seda tüüpi netikirjandus ikkagi prevaleerib või õigemini hajutab kirjandust.”

Laak viis jutu edasi kriitika vormide muutumisele. „Kas me saame seda nimetada enam kriitikaks, kui see on võtnud Internetile kohased vormid?” küsis ta. „Tegelikult on tekkinud kuristik raamatuna ja Internetis ilmunud kirjanduse vahel – kriitika netis puudub, tegelikult on seal ju lihtsalt kommentaarid. Ma tahan üles kutsuda kirjutama sellest, mis ilmub Internetis, ja teistpidi – kirjutada Interneti-portaalides raamatutest, luua selline kommunikatsioon või liiklus.”

Velsker tänas Laaki olulise teemade ringi lisamise eest, avaldas kartust, et vestlusringis osalejad ei jõua kõike piiratud aja tõttu läbi rääkida, ning uuris kuulajatelt, ega neil ole küsimusi või kommentaare.

Muu hulgas oli küsimusi Internetti üles pandud raamatute eest kirjanike tasustamise kohta ja selle kohta, milliseid muutusi võib tuua kaasa interaktiivsesse kultuuri üleminek aju funktsioneerimises. Üks kuulaja avaldas Laagi üleskutsest lähtudes arvamust, et inimesi tooks tagasi raamatute juurde see, kui Internetis välja pandud tekste kommenteeritaks paberväljaannetes ja vastupidi.

„See ei ole ju tegelikult lahendus,” ütles Helme. „Paljud asjad ongi Interneti-kirjandus, Internetis leviv kirjandus selle tõttu, et keegi ei taha seda pahna ära trükkida. Seepärast ei taha keegi seda trükisõnas ka arvustada.”

Merilai arvas, et mõned ei soovigi netikeskkonnast väljuda. „Aga ühte asja tahaksin öelda,” lisas ta. „Muutus toimub kvantiteedi kogumise kaudu. Ja ühel hetkel plahvatab kvantiteet…”

Laak peab seoses teemaga „Kirjandus ja Internet” probleemiks, et seda, mis toimub suhetes Internetiga, teavad kõige paremini nooremad, kes aga ei soovi kirjutada. „Või nad kirjutavad Internetis,” täiendas Vaher. „Me peaksime püüdma ikkagi luua nende põlvkondade vahele silda,” jätkas Laak.

 

Viimati Internetis

Kui küsimused olid vastatud, tõmbas Velsker vestlusringi kokku sellega, et tahtis laua taga istujatelt teada, millal nad käisid viimati Internetis ja mis nad seal tegid. Velsker ise oli enne vestlusringi meile lugenud.

Merilai oli paar tundi tagasi artiklit lugenud.

„Ma ei ole ammu käinud, ma tegelen vanade raamatutega,” ütles Laak.

„Sa ei ole päevade kaupa käinud?” küsis Velsker. „Sa saatsid kaks päeva tagasi mulle meili.”

Laak vastas, et ta ei pea Internetis käimiseks meilide lugemist ja saatmist. „See on juba nii tavaline. MSNi ma ka ei loe Internetis käimiseks.”

Helme oli enne vestlusringi printinud välja teksti, mis oli tema meilikastis.

Velsker küsis Vaherilt: „Sa oled praegu võrgus?”

„Ma oleksin tahtnud jaatavalt vastata, sest väga sageli ma olen netis ja mul ongi läpakas kaasas,” vastas Vaher. Sülearvutiga oli tal olnud tund enne vestlusringi algust vaja vaadata, kas keegi pakub e-bay’s oksjonil ühe vinüülplaadi ostmisel temast rohkem.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming