Kirjanduskriitikute suvemängud

K? Hellerma

Lugege Mihkel Mutti, saate David Lodge’i kontsentreeritud kujul ja veel palju sahvtisemalt kätte. David Lodge, Ühest kohast teise. Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 2005. 256 lk. David Lodge, Väike maailm. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 1996. 376 lk. David Lodge, Väärt töö. Tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 2006. 390 lk.

Eestlane on väga naeruhimuline. Nalja peab ju ikka saama. Eriti vahva on, kui nalja saab kellegi kulul – kui keegi näiteks teeb nalja temast mõnevõrra targema, rikkama ja kuulsama naabri aadressil. Ütleb, et näe, temagi luristab suppi süües, temagi ihkab kellelegi pasunasse anda, temagi paneb esimesel võimalusel piraka rahapaki taskusse. Kellel siis poleks inimlikke nõrkusi, eks ole. Siis naerab eestlane kohe mõnuga ja valjusti. Tühipaljas tort-näkku-nali teda niipalju ei huvitagi, aga tal hakkab kohe kõvasti kergem, kui saab kellegi sabapidi postamendilt alla kiskuda.

Ka eesti lugeja on ikka tundnud tõmmet jantkirjanduse, nagu igasuguse koomuskitegemise vastu üleüldse. Kirjandus, kus tõmbenumbriks on seikluslikkus, travestia, terav grotesk ja lõbus laadanali, pälvib tavaliselt ka meedias rohkem tähelepanu kui mõnda teistsugust meelelaadi viljelev lugemisvara. Pole siis ime, et David Lodge’i akadeemiliseks triloogiaks nimetatud lustaka romaanisarja on eesti lugeja kenasti omaks võtnud. Kui laenasin „Väikese maailma” kõnealuse triloogia ühe osa raamatukogust, sest selle eestikeelse tõlke ilmumisest on möödas juba üle kümne aasta, siis reetis raamatu kergelt kapsastunud välimus otsekohe selle populaarsuse, ja tõestas, et Lodge’i eatu täht särab meil eredalt.  

Ka siinsed kriitikud kiidavad Lodge’i huumorimeelt, mängulisust ja irooniat taevani, räägivad kirjaniku oskusest tõstatada probleeme, punuda intriige ja käivitada markantseid karaktereid;  kõnelevad tema imetlusväärsest oskusest töödelda vanu müüte ja anda maailmakirjandusest tuntud motiividele uut kuju. Ja jääbki mulje, et tegemist on Suure Kirjandusega, vaimustava ja uudsega.

 

Argitarkus ja seksinõksud

Siinkirjutaja Lodge’i-vaimustust ei jaga. Muidugi, meil puudub niisugune žanr kui ülikooliromaan, aga see pole veel tõestuseks Lodge’i erilise geniaalsuse kohta.

Vähemasti kõne all olevate Lodge’i tõlgete puhul näikse tegemist olevat ühe mitte just väga originaalse juhtumiga, kus kirjandusteadlasest autor laseb lihtsalt üleliigset auru välja – mis tõestab ainult seda, et tema tavalisest suuremal power’il pole teaduses küllaldaselt rakendust, saati siis kirjandusteaduses, millel võib kirjanduse otsas mugavalt parasiteerides oma tähtsusest kergesti tekkida vildakas ettekujutus.

Lodge’i romaanide „eluline” element selles ongi: näidata teooriaid tühisena ja kirjandusteadlasi karikatuursena. Osavalt muudab ta nende elu tavaliste inimlike murede tallermaaks. Kirjanik mõistab ära kasutada argitarkust, luua  üldmõistetavaid situatsioone, ei häbene klišeedest kubisevaid stseene ja garanteeritult hästi toimivaid seksinõkse.

Ta oskab jutustada lugu, kruvida elava sündmustikuga pinget. Sellega ta ilmselt võidabki lugeja südame. Ka kirjanduslikult töödeldud karakterid on tema tugev külg, kuigi tegevustik ise on kohati paras konstruktsioon, rohkem nagu tänapäeva muinasjutt. Lodge aga varjab osavalt traagelniite ja teeb lugeja tähelepanu hoidmiseks kiireid manöövreid ühe tegelase vaatepunktist teise.

 Lodge’i viimati ilmunud tõlkes „Väärt töö” figureerib usin kirjanduse õppejõud, noor ilus naine, kes määratakse „töövarjuks” mingi töösturi juurde, kes osutub sentimentaalseks jobuks, aga see jobu on huvitaval kombel palju tõepärasem tüüp kui tarkpeast kalk kaunitar, kellest on tehtud mõne ajavaimust kantud feministliku skeemi paroodiline koondkuju. Ent Lodge’i  kasuks räägib see, et tema tegelased raputavad end tegevuse käigus justkui iseenesest skeemidest lahti ja selle eest tuleb Lodge’i tõesti mööndusteta kiita.

 

Glamuurist getosse

Ülemäära realistlik Lodge tänase mentaalsuse mõttes nüüd küll ei ole, pigem vastupidi, sest ta kujutab kirjanduskriitikuid ühiskondlikult prestiižikate tegelastena, kes uhavad nagu filmitähed, kallid ülikonnad ja kostüümid seljas, mööda maailma ringi, joovad lennukite äriklassis šampanjat ja igavuse peletamiseks flirdivad üksteisega.

See, vabandage väga, ajab pisut muigama. Konverentsiturism on küll olemas, aga reisivate kirjanduskriitikute puhul oleks glamuurist kõnelda selge liialdus. Kui sellisel elukujutusel läänes veel mõned aastakümned tagasi ka mõneti tõepõhja oli, siis tänaseks on see üha vähenenud, rääkimata postsovetlikust ühiskonna karmist turutegelikkusest, kus kirjandusinimene võib kirjeldatud luksusest ainult und näha.

Kes ei teaks, et prestiižne on töötada pangas, käia rahvusvahelistel ärijuhtimise koolitustel, aga mitte kirjanduskonverentsidel. Prestiižne on olla poliitik või diplomaat, istuda auditooriumides, kus räägitakse rahavoogudest, tuumajaamadest ja gaasijuhtmetest, sest need on sündmused, mis ületavad uudiskünnise. Kirjanduskonverentse peetakse tavaliselt vaikselt ja kusagil nurga taga. Seal istuvad kõvadel puupinkidel igasugused friigid ja nohikud, kellel on nende müüdid ja kontseptsioonid, diskursused ja dekonstruktsioonid ning muud säärased luulud ja kriuksud, mida keegi peale nende enda ei mõista. Nende tegemised kajastuvad meedias vaid siis, kui seal mõni reklaamiandja alt ära hüppab, aga niisugusel apsakal reklaamiosakonnad enamasti sündida ei lase.

Kuhu paigutuvad tänases maailmas igasugused kahtlased kirjatsurad ja kunstijüngrid, võib lugeda Margaret Atwoodi sotsiaalsest hirmuutoopiast „Orüks ja Ruik”. Seal on humanitaaride koht ammu jõledas getos, mille elanikud virelevad vaesuses ja sõidavad haisvate rongidega ühest viletsast urkast teise. Nad on õnnelikud iga juhusliku tööotsa üle, eriti kõrvust tõstetud on nad siis, kui neil avaneb võimalus mõnele suurkorporatsioonile reklaamiklippe meisterdada, sest siis on näljasurm jälle mõneks päevaks edasi lükatud.

 

Lõõgastav ajaviide

Niisiis, Eesti lugejale mõjuvad Lodge’i  rõhuasetused eluvõõrana ja ta ise kvalifitseerub pigem hea naljasoonega ulmekirjanikuks. Keda paganat reaalajas, s.t meie maise elu tegelikkuses, huvitaks mingi kirjanduskriitika õppetool, mille täitmise nimel mõned kentsakad tüübid hirmsasti rassivad? See oleks ikka väga väljamõeldud kihk, mis lugeja üksnes haigutama paneb. Karta on, et nii haledast teemast ei võluks bestsellerit välja isegi mitte Kivirähk. Sellest võiks moepärast kirjutada üksnes mõne lehe naljanurgas, mille deadline on saabunud enne, kui autori fantaasia käivituda jõuab. Isegi putukate suvemängud selles vahvas nukufilmis, mida te kindlasti teate, on sada korda huvitavamad.

Tuleb pealegi meelde, et meie Mihkel Mutt on 90ndatel ilmunud jutukogus „Üleminekuaeg” teinud sama: näidanud teadlaste elu naljakas valguses, pajatanud nende inimlikest nõrkustest. Meenub lugu „Femintern” ühest feministlikust kirjandusteadlasest, kes käib kah konverentsidel, mõistes suurepäraselt, et võib seda rõõmsalt teha elu lõpuni, kui on ennast edukalt süsteemi sisse söönud.

Lugege Mutti, saate Lodge’i kontsentreeritud kujul ja veel palju sahvtisemalt kätte. Mutt on palju parem kui Logde, ainult kirjutab väiksemas keeleruumis.

Lodge aga kvalifitseerub pigem mingiks nostalgianähtuseks, armsalt vanamoodsaks ajaviitekirjanikuks, kelle kirjutatud raamatuid on enne magamajäämist sama mõnus lugeda kui suurt hulka teisigi raamatuid, mis on selles žanris nii enne kui ka pärast teda kirjutatud. Ka Lodge’i lood täidavad sama eesmärki: lahutavad meelt, stabiliseerivad  päevatööst väsinute ülespiitsutatud närvikava kena väikese vaheldusega ja toovad lõpuks magusa une.  

Ning eks ole ta ju omas laadis päris andekas. Rohkem ei oskagi nagu öelda.

 

P.S. Kui olin värskelt lõpetanud irvhambast Lodge’i lugemise ja tema loodud intriigide üle muigamise, sattus mulle kätte üks Vikerkaar, mille arvustuste osas Tiit Hennoste Aivar Kulli Lutsu-raamatut pulbristab (vt Tiit Hennoste, On, ja ei ole ka, – Vikerkaar, nr 7-8, 2007). Retsensendi õiglast meelepaha, mille käigus Kulli tööd tuuseldatakse nagu takutorti, jätkub koguni viiele ja poolele ajakirja leheküljele. Isegi kui oletada, et kõik arvustuses esitatud etteheited on põhjendatud, tekib ometi küsimus: milleks? Kas  ikka on tarvis otse raskekahurist kõmmutada? Kas pole lugupeetud kirjutajat kimbutanud kartus, et positsioonilt määratult madalama mehe korraks läigatanud aupaiste on tema oma kuidagi varjutama hakanud? Või on hävitav hinnang antud lihtsalt profülaktika või kerge soojendustrenni mõttes – vuntsimaks kohaliku kirjandusvälja niigi teada hierarhiaid uuesti üle, et oleks ikka kaugele näha, kelle käes on tarkuse ja võimu monopol ja kelle käes see ei ole.

Ikka on kannatajaks need, kes akadeemilistesse tsunftidesse ei kuulu ja ühtegi etteantud autoriteeti ei kummarda. Nende peal võib alati oma madalamaid kirgi välja elada, sest võitjate üle ju kohut ei mõisteta.

Kas see ikka on väärikas ja mõistlik?

Ka meie kirjanduselu vääriks Lodge’i  teravat sulge, pole parata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming