Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

 

Poola olulisima kirjandusauhinna Nike pälvis sel aastal Andrzej Stasiuk raamatuga “Jadąc do Babadag” (“Teel Babadagi”, kirjastus Czarne, 2004). Tegu on kirjandusliku ülevaatega tema reisidest Slovakkia, Ukraina, Ungari, Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania ja endise Jugoslaavia provintsiküladesse. Kirjaniku väitel sündinud teos tundest, et, neist paigust ja inimestest peab jutustama, ainult nii saab neid veel alles hoida. “See on raamat teatud sorti paranoiast, mis tabab inimest, kui käia kohtades, mis on nii haruldased, erinevad ning kauged”. Paigad, mida autor kirjeldab, on tõelised kolkad, mis on jäänud kõrvale pea igasugusest tehnilisest arengust. Need on maastikena püsinud muutumatuna aastasadu ja sealne rahvaski on jäänud samasuguseks nagu eelmised põlvkonnad. Nii on raamat kantud eskapistlikest meeleoludest ja romantilisest igatsusest nende inimeste maailma puhtuse ja süütuse järele, samas aga ei muutu teos unistlevaks. Kokkuvõttes võib öelda, et Stasiuk on püüdnud kaardistada külastatud paiku kui suhteliselt ühtset ja erilist Kesk-Euroopa kultuuriruumi, mis ulatub Läänemerest Musta ja Aadria mereni ega ole kujunenud selliseks ühise kommunismi-kogemuse alusel, vaid selle juured on sügaval ajaloos ja rahvastevahelises tihedas läbikäimises. Ta kujutab selle ruumi erilisust ja köitvust. Suurem osa kirjaniku teoseid on pühendatud tema praegusele kodukohale Kagu-Poola mägedes ja sellele ümbrusele Taga-Karpaatiale erinevate riikide aladel. Tema looming on läbi pikitud kohalikest märkidest, atmosfäärist, lõhnadest, folkloorist. Koos ukrainlase Juri Andruhhovõtši ja ungarlase Ádám Bodoriga on Andrzej Stasiuk vahest kõige olulisem selle piirkonna hääletoru ja kirjanduslikku keelde valaja, keda on hakatud viimasel ajal järjest rohkem vahendama ka teistesse Euroopa keeltesse. Eesti keeles pole siiski ilmunud veel ühtegi Stasiuki ega teiste eespool nimetatute teost.

 

Frankfurdi raamatumessi viimasel päeval anti türgi kirjanikule Orhan Pamukile  (pildil) pidulikult üle Saksa Raamatukaubanduse rahupreemia. Põhjenduseks toodi, et Pamuk on kirjanik, kes uurib oma teostes ainulaadsel viisil Lääne ajaloolisi juuri Idas ja vastupidi ning lähtub kultuuri ühtsest mõistest, mis rajaneb täielikult teise ja teistsuguse tundmisel ja austusel. Nii on õnnestunud Pamukil siduda erakordselt hästi omavahel Euroopa ja islamiusuline Türgi. Romaanides “Beyaz Kale” (“Valge kindlus”, 1985), “Benim Adim Kirmizi” (“Mu nimi on Punane”, 1998) ja “Kar” (“Lumi”, 2002) on ta ühendanud orientaalse jutustustraditsiooni lääne modernismi stiilielementidega ning arendanud pilte ja mõisteid, mida laiemalt mõistetud Euroopa hakkab tulevikus eneseteadvustamisel kasutama. Samas märgiti ära, et kirjanik pole aktiivne üksnes Osmani impeeriumi ja Türgi ajaloo päevapoliitiliste probleemide kohta, seisab tugevalt vähemuste õiguste ja üldiselt inimõiguste eest ning julgeb kritiseerida Türgi võime nende rikkumiste pärast. 1952. aastal sündinud Pamuk on Türgis äärmiselt populaarne ning tema arvamusavaldustel on riigis suur mõju. Ka väljaspool Türgit on Pamuki teosed leidnud suurt vastukaja, 1974. aastal kirjutamisega alustanud ja tänaseks 8 raamatut avaldanud kirjaniku teoseid on tõlgitud 34 keelde, eesti keel puudub paraku sellest nimekirjast. Pärast auhinna määramist Pamukile on saanud teatavaks, et Türgi võimud on alustanud kriminaalasja kirjaniku vastu, süüdistades teda Türgi identiteedi kahjustamises ja alavääristamises. Selle aluseks on kirjaniku Šveitsi ajakirjale Tages-Anzeiger antud vastused, kus ta avaldab imestust selle üle, et Türgi ei suuda siiani tunnistada armeenlaste vastu toime pandud genotsiidi ja 30 000 iseseisvusmeelse kurdi tapmist. Kohtuistung selles asjas peaks toimuma detsembri keskel, Türgi võimude tegevuse suhtes on avaldanud protesti väga paljud inimõigusaktivistid ja kirjandusorganisatsioonid üle maailma, samuti on see tugevalt kahjustanud Euroopa Liidu ja Türgi suhteid.

 

Tänavuse Man Bookeri auhinna sai iiri kirjanik John Banville romaaniga “The Sea” (“Meri”). Žürii esimees John Sutherland põhjendas otsust sellega, et raamat on meisterlik uurimus leina, mälestuste ja armastuse teemal. Raamatus on juttu ühest kunstiteadlasest, kelle naine sureb vähki ning kes pöördub seejärel tagasi rannikukülla, kus oli lapsepõlves veetnud suvevaheaja, ning annab end seal traumaatiliste mälestuste küüsi. Kriitika on kiitnud raamatu juures just selle väga peent stiili ja mahlakat keelt. Konkurents olevat sel aastal olnud eriti kõrgetasemeline, viimasesse vooru pääsesid võitja kõrval ka Zadie Smithi romaan “On Beauty”, Julian Barnesi “Arthur and George”, Kazuo Ishiguro “Never Let Me Go”, Sebastian Barry “A Long Long Way” ja Ali Smithi “The Accidental”. Eesti keeles on ilmunud Banville’i romaan “Newtoni kiri: vahepala” (LR 40/1990; “The Newton Letter: An Interlude”, 1982) ja kohe-kohe on kirjastuselt Varrak ilmumas ka romaan “Puutumatu” (“The Untouchable”, 1997), mõlemad teosed on eesti keelde ümber pannud Krista Kaer.

 

Tänavu esimest korda välja antud Saksa Raamatuauhinna pälvis Austria kirjanik Arno Geiger romaani “Es geht uns gut” (“Meil läheb hästi”, Carl Hanser Verlag) eest. Romaan vaatleb ühe perekonna elu Viinis aastail 1938 – 2001 läbi kolme põlvkonna. Jutt saab alguse sellest, et kirjanik Philipp pärib vanaemalt villa Viinis ja leiab seeläbi oma perekonna loo, millest ta seni pea midagi ei teadnud. Seda hakkavad talle rääkima majast leitud kirjad, fotod, mööbliesemed. Välja joonistub kaheksa pilti-tagasivaadet ühele päevale eri ajahetkedel, mis mänginud Austria ajaloos suuremat või vähemat rolli. Hoolimata tihtipeale väga keerukatest oludest läbib kogu raamatut teatav enesega rahulolu, mida ei suuda murda miski väline. Geiger ei keskendu pilte luues mitte ajaloolistele faktidele ja sündmustele, vaid need sünnivad pigem tegelaste igapäevaelu kirjeldades. Kriitik Anton Thuswaldner märgib raamatut arvustades, et kuigi tegelased on valitud näiliselt suvaliselt, on nad siiski äärmiselt representatiivsed oma ajastu ja põlvkonna kontekstis, üksikpildid võimaldavad suurt üldistust ning annavad suurepärase ülevaate austerlaste elust XX sajandil. Auhinna määranud komisjon märgib, et autoril on õnnestunud asetada minevik ja olevik, ajalooline ja isiklik, mälestus ja unustus suurepärasesse omavahelisse tasakaalu.

 

5. XI suri inglise kirjanik John Fowles. Ta sündis  31. III 1926 Inglismaal Leigh-on-Sea’s, selle paiga vaimselt kuiv, taltunud ja fantaasiavaene keskkond andis talle juba varajases nooruses tõuke eemalduda tollest ühiskonnast ja vastanduda sellega kaasnevale inimese (tihti vabatahtlikule) vaimsele allasurutusele. 1950. aastal lõpetas ta Oxfordi New College’i prantsuse ning saksa filoloogia ja kirjanduse eriala (siin huvitus ta eriti just prantsuse eksistentsialistide loomingust), pärast seda töötas inglise keele ja kirjanduse õpetaja ja õppejõuna nii Prantsusmaal, Kreekas kui ka Inglismaal. Kirjutama hakkas ta veidi pärast kahekümnendat eluaastat, esimene raamat – pikem kirjutis, mida ta ise pidas avaldamiskõlblikuks, romaan “The Collector” – ilmus aga alles 1963. aastal (eesti keeles “Liblikapüüdja”, Eesti Raamat, 1996, tõlkinud Urve Hanko). See räägib ühest liblikaid kollektsioneerivast noormehest, kes pärast lotovõitu ostab endale vana härrasmaja ning röövib tüdruku ja püüab äratada temas usaldust enda vastu. Nii pöördub raamatu peatähelepanu noormehe ja põgenemist planeeriva tüdruku vaimsele võitluse psühholoogiliselt võimalikult täpsele kujutamisele. 1965. aastal ilmus lausa kultusliku raamatu staatuse saavutanud romaan “The Magus” (e.k “Maag”, Varrak, 1997, tõlkinud Henno Rajandi), mis kasutab tekstiloomes motiive Shakespeare’i “Tormist” ning Homerose “Odüsseiast”. Jutt keerleb ümber noormehe, kes siirdub hallilt Inglismaalt elu üksluisuse eest Phraxose saarele ning kohtub seal saladusliku miljonäri Maurice Conchisiga, kellega läbi käies ning saladustega kohtudes hakkab noormees oma elu teise pilguga vaatama ja selle mõtet ümber hindama. 1969. aastal ilmunud romaan “The French Lieutenant’s Woman” (e.k “Prantsuse leitnanti tüdruk”, Eesti Raamat, 1988, tõlkinud Valda Raud) kujutab endast ühelt poolt viktoriaanlikus stiilis melodraamat, mis kasutab ka selle ajastu keelt ning on täpne ajaloolise konteksti loomisel, teiselt poolt aga raamatut läbivate metafiktiivsete kommentaaride kaudu nii kaasaegset selgitust käsitletavast ajastust kui ka lugemisprotsessist endast. Eesti keeles on veel ilmunud originaalis 1977. aastal ilmunud romaan “Daniel Martin” (Varrak, 2004, tõlkinud Viktoria Traat) ja jutustuste kogu “The Ebony Tower” (1974, e.k “Eebenipuust torn”, Varrak, 2002, tõlkinud Anne Lange ja Jaak Rähesoo). Fowlesi loomingut läbivaks põhimotiiviks ongi inimese vabaduse otsingud tõelises elumaailmas ning selle vastandumine ühiskonna abstraktsetele reeglitele, inimese ümbersünd kokkupuutes elu endaga. Omapärane on ka tema romaanide tihtipeale lahtiseks jääv lõpp. Lisaks on Fowles tegutsenud ka esseisti, kriitiku, luuletajana, ta on kirjutanud ka palju oma kodukohast Lyme Regis’ist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming