Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  Ungari kirjanik Péter Nádas avaldas üle pika aja uue romaani “Paralleelsed lood” (“Párhuzamos történetek”, kirjastus Jelenkor). Nádas asus seda kirjutama 1985. aasta suvel pärast oma suurromaani “Meenutuste raamat” (“Emlékiratok könyve”, 1986) lõpetamist – millest sai koos Péter Esterházy romaaniga “Sissejuhatus ilukirjandusse” (“Bevezetés a szépirodalomba”, 1986) ungari postmodernistliku kirjanduse alusteos – ning lõpetas alles eelmisel kevadel. Rohkem kui 1500 lehekülje pikkuses, kolmest köitest koosnevas romaanis saab eristada kaht põhilist jutustusliini: Ungari- ja Saksa-liini, mis vahelduvad romaani kulgedes täiesti ebaühtlaselt ning millel pole näiliselt vähimaidki kokkupuutepunkte; jutustus läbib XX sajandi erinevaid ajajärke. Ka põhiliini sees puudub omakorda läbiv narratiiv. Lugeja kohtab raamatus väga suurt hulka tegelasi, kes küll puutuvad omavahel mingil moel kokku, kuid kelle lood kulgevad täiesti iseseisvalt. Teose võiks võtta kokku oksüümoroniga “struktureeritud kaos”. Kirjanik ise on nimetanud romaani lähtepunktiks ammuseid kahtlusi romaanižanri olemuse osas. “Ja mind ei jätnud enam mõtted, et proosakirjandus toimib põhimõtteliselt kausaalse mõtlemise toatüdrukuna ja tegeleb üksnes toimuvaga, kuigi ka see ei määra vähemat osa meie elust, mis ei toimu.” Kirjaniku arvates tuleks romaani sisse lugeda seegi, mida ei juhtu, sest ta on täpselt kaalunud, mis romaanist välja jääb. Romaani struktuur on avatud, teksti jutustatakse nii kolmandas kui esimeses isikus. Csaba Károlyi on oma kriitikas märkinud, et “Paralleelseid lugusid” võiks käsitleda kehade põrkumisena ühes ühiskondlik-ajaloolises ruumis. See on lugu kehade vastastikusest mõjust: üksteisele suunatud ihadest, soovidest, tegudest, kohustustest; kusjuures tegevus toimub ajal, mil keha tegevuste kujutamine kirjanduses oli taunitud. Suurest hulgast lõpetamata lugudest kujuneb välja terav, selge pilt Ungari ühiskonnast ja ajaloost XX sajandil. Romaani Saksa-liin on palju hajusam ja teenib lõpuks rohkem Ungari-liini, seda tihti viimase negatiivina. Raamatu keel on Nádasile omaselt väga analüütiline ja tavaline: tegevust on kujutatud realistlikult. Seetõttu on Nádasi kirjutuslaadi nimetatud ka omamoodi uusrealismiks, mis sündinud realistliku romaani struktuuri lammutamise tulemusena.

Eesti keeles on Péter Nádasilt ilmunud “Ühe perekonnaloo lõpp” (Eesti Raamat, 1990, tõlkinud Leidi Veskis) ja Richard Swartziga kahasse kirjutatud “Kahekõne” (LR nr 7 – 9 2004, tõlkinud Tiiu Kokla).

 

 

Märtsi lõpus toimunud Leipzigi raamatumessi Euroopa rahvaste üksteisemõistmise auhinna pälvis ukraina kirjanik, esseist ja tõlkija Juri Andruhhovõtš. Auhind määrati talle eelkõige tema eelmisel aastal ka saksa keeles ilmunud romaani “Kaksteist võru” (“Дванадцять обручiв”, 2004) eest. (Hoolimata suunatusest Euroopa kirjandusele, mängib auhinna määramisel siiski suurt rolli ka selle esindatus ja mõju Saksamaal.) Žürii märkis ära, et romaan, mille tegevus toimub Karpaatide kõige kõrvalisemas nurgas, räägib müüdi ja maagia kunstilise segamise teel ühe ühiskonna ajaloo käigus kogunenud erinevatest kultuurilistest kihistustest ning avab inimeste silmad “kontinendi unustatud keskme” ees. Juri Andruhhovõtš on sündinud 13. märtsil 1960. Kirjanikuteed alustas ta luuletajana. Ta asutas 1985. aastal koos paari sõbraga Ukraina luules murrangu tekitanud performance’i-rühmituse Bu-Ba-Bu, tema esimene luuleraamat “Небо i площi” ilmus samal aastal. Esimeseks proosateoseks sai jutustustekogu “Злiва, де серце”, 1989. Nii selles kui hilisemates proosateostes (“Рекреацiї”, 1992; “Московiада”, 1993; “Перверзiя”, 1996) keskendub ta postsovetliku maailma kujutamisele. Viimasel ajal mängib tema loomingus järjest suuremat rolli väga multikultuurse ja -etnilise sünnipaiga (Karpaatide-tagune Ukraina) eluolu ja kohamüütide kujutamine. Lääne-Euroopas on tuntuks saanud aga hoopis tema esseistika, milles ta pöörab suurt tähelepanu Ida-Euroopa fenomeni seletamisele ja eriti Kesk-Euroopa ühise ajaloolis-kultuurilise identiteedi väljatoomisele. Eesti keeles tema teoseid siinkirjutaja teada veel lugeda ei saa.

 

 

Mais toimus Ameerika Ühendriikide erinevates paikades teistkordselt mitmeid üritusi, mis on koondatud nime “Reading the World” alla. Ettevõtmise eesmärk on tutvustada reklaami ja kirjandusõhtute toel USAs erinevate tõlketeoste paremikku. Kui “Reading the World” eelmisel aastal alustas, võttis sellest osa vaid viis kirjastust ja ca 150 raamatuäri, kuid üritus äratas üpris suurt tähelepanu, nii et sel aastal oli osavõtjaid tublisti rohkem. Iga kirjastus esitles nelja raamatut, näiteks pakkus Dalkey Archive Press välja Miguel de Cervantese “Don Quijote”, Thomas Manni “Surma Veneetsias”, Michel Houellebecqi “Elementaarosakesed” ning kõrvuti nendega seisis nimekirjas ka Mati Undi “Öös on asju” (Eric Dickensi tõlkes). “Reading the World” teeb koostööd ka tõlkekirjandust tutvustava võrguajakirjaga Words without Borders, mille foorumis käis juunikuus arutelu just Undi raamatu üle.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming