Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

  30. augustil suri 1988. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud ja araabiakeelse romaanikirjanduse kiiresti maailmatasemele viinud egiptuse kirjanik Nagib Mahfụz. Mahfụz sündis Kairos 11. XII 1911, just aastal, mil oli ilmunud esimene egiptuse romaan. 17aastaselt lühiproosat kirjutama hakanud Mahfụz jõudis enne oma esimese novellikogu ilmumist aastal 1938 avaldada juba üle 80 jutustuse-novelli, põhiliselt ajaloolis-realistlikus laadis lugusid oma kodukohast Kairost. Varsti pärast esimese raamatu ilmumist alustas ta 30romaaniliseks plaanitud sarja, milles tahtis läbi kirjutada kogu Egiptuse ajaloo, ning tema esimesed romaanid “Abath al-aqdar” (1939, “Saatuse pilked”), “Radubis” (1943) ja “Kifah Tibah” (1944, “Teebalaste võitlus”) kuuluvadki sellesse sarja. Üsna pea aga tüdines Mahfụz sellest tegevuskavast ja ta huvi pöördus oma kaasaegsete eluolu kujutamisele, mille suurimaks ja väljapaistvaimaks väljenduseks sai “Kairo triloogia” (ilmunud 1956-57), kus ta kujutab realistlikult ja sügavalt oma tegelaste psühholoogiasse tungides ühe perekonna saatust Kairos läbi kolme põlvkonna I maailmasõjast kuni kuningas Faruk I kukutamiseni. 1952. aastal Nasseri juhtimisel tehtud riigipööre ning uue korraga opositsiooni sattumine muutsid aga Mahfụzi kirjutuslaadi märgatavalt allegoorilisemaks, oluliseks said vägivalla, (sh usulise) vihkamise, totalitarismi, poliitilise tagakiusamise ja korrumpeerumise temaatika. Esimene pääsuke selles laadis oli romaan “Gebelawi lapsed” (1959), kus kirjanik kujutab isa Gebelawi (Jumal) laste saatust (nad on tavalised egiptlased, kes elavad oaasis isa ehitatud häärberis läbi Kaini, Aabeli, Moosese, Jeesuse ja Muhamedi elu) ja arutab selle üle, miks ei saa vennad omavahel läbi, uurib ülepea vihkamise olemust. Romaan pälvis aga kodumaal fundamentalistlike islamiusuliste viha ning Egiptuses ilmus see esimest korda alles tänavu. Mahfụzi hilisem looming kujutab endast tema kahe esimese loominguperioodi sünteesi. Tema lugudes, mille sündmustik hargneb enamjaolt Kairo tihedalt asustatud linnaosades, jooksevad kokku Egiptuse tänapäev ja pikk ajalugu, lääne filosoofilised voolud ja islam, läänelikud väärtushinnangud ja traditsiooniline idamaine mõtteviis. Mahfụzi poliitilised vaated, humanism ja liberaalne islamikäsitlus tegid ta ka Lääne silmis aktsepteeritavaks, tunnustatuks, nii et ta ei jäänud üksnes araabiakeelse maailma esikirjanikuks, vaid teda loeti ka mujal, eriti pärast Nobeli preemia pälvimist. Eesti keeles on ilmunud Mahfụzi hilisema loominguperioodi romaan “Tuhande öö ööd” (Varrak, 2004; “Lajali alf laila”, 1981) Kalle Kasemaa väga kenas tõlkes.

 

 

 

25. ja 26. augustil toimus Nigeeria ülikoolilinnas Ile-Ifes konverents, mis pidi tähistama 20 aasta möödumist Nobeli kirjanduspreemia määramisest esimesele Aafrika kirjanikule Wole Soyinkale. Konverentsi siht oli seatud aga laiemalt: anda ülevaade sellest, mis on toimunud Aafrika kirjanduses pärast seda sündmust. Kuna Soyinka looming on poliitiliselt väga tugevalt laetud, seati siht kirjanduse ja võimu suhete uurimisele ning sellele, kuidas võiks kirjandus aidata kaasa uute arenguperspektiivide esitamisele Aafrikas. Kui sõna võtnud Aafrika riigijuhid ja kohalikud poliitikud keskendusid oma kõnedes sellele, millist mõju on neile avaldanud Soyinka looming ning milliseid üllaid eesmärke on nad endale seeläbi seadnud, ei olnud paljud ühiskonna- ja kirjandusteadlased sugugi nii kindlad, kas Soyinka mõju on ikka näha Aafrika tihti väga korrumpeerunud ja totalitaristlikus poliitikas. Kuigi räägitakse Soyinka loomingu äärmisest olulisusest poliitiliste kataklüsmide paljastamisel, jääb tema mõju ikkagi suhteliselt tagasihoidlikuks; lugemisoskuski on mitmel pool kesine. Nadine Gordimer rõhutas oma kõnes, et saab rääkida küll kirjanduse äärmisest olulisusest poliitiliste heitluste kujutamisel ja hääletoruna, et tuua välja sellised arvamused, mida teistel viisidel pole saanud avaldada, kuid Aafrikas peaaegu puudub kirjanduslik kultuur selles mõttes, et kirjanduse roll oleks rikastada lugejate elu. Kriitikat jagus ka Nigeeria kirjandusteadlaste pihta, kes olevat ära unustanud, et peale Wole Soyinka, Chinua Achebe ja Christopher Okigbo ehk vanema generatsiooni kirjanike on Nigeerias ammu peale kasvanud uued kirjanike põlvkonnad. Et aga ka midagi positiivset välja tuua, mainiti nii mitmeski kõnes, et pärast Soyinka Nobeli preemiat on pea kõikjal Aafrikas hakanud esile tõusma naiskirjanikud ning see demonstreerib rasket, kuid siiski paratamatut demokratiseerumisprotsessi Aafrikas.

 

Siinkohal esitan kahe olulise üleaafrikalise preemia laureaadid.

Selleaastase Caine’i preemia, mida antakse parimale aasta jooksul kas siis originaalis inglise keeles ilmunud või inglise keelde tõlgitud novellile, pälvis Lõuna-Aafrika noor kirjanik Mary Watson novelliga “Jungfrau”, mis ilmus tema jutukogumikus “Moss”. Novell kujutab läbi lapse silmade tänapäeva Lõuna-Aafrika pere- ja ühiskonnasuhteid. Žürii tõstis novelli puhul esile selle elegantset keelt ning otsade lahtijäetust: kirjanik annab novellis lugejale palju väikesi vihjeid ega suuna teda otseselt kuhugi, nii et novell pakub kokkuvõttes väga suure hulga lugemisvõimalusi. Lisaks soovitas žürii pöörata tähelepanu ka nigeeria kirjaniku Sefi Atta, LAVi kirjaniku Darrel Bristow-Bovey, keenia kirjaniku Muthoni Garlandi ja maroko kirjaniku Laila Lalami novelliloomingule.

Sel aastal esimest korda välja antud Aafrika Nobeli preemia, mis kannab Wole Soyinka nime, pälvis aga eelmainitud nigeeria autor Sefi Atta romaani “Everything Good Will Come” eest. Atta puhul tõsteti esile tugevat sotsiaalkriitilist meelt, head keelt ning võimet näha Aafrikas praegu valitsevaid meeleolusid suures plaanis. Lisaks sobivat ta žürii meelest suurepäraselt eeskujuks tulevastele põlvedele. Preemia viimasesse vooru jõudsid veel ka Georges I. Zreki romaan “A la pourisute d’Aurore” ja Remi Raji romaan “Lovesong for My Wasteland”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming