Kirjandusmaailm

Lauri Eesmaa

Austria kirjastus Zsolnay Verlag andis Ernst Jandli 80. sünniaastapäeva puhul välja raamatu ?Ernst Jandl ? Musik Rhythmus Radikale Dichtung?. See sisaldab hulga seni avaldamata töid, varem ilmunud teoste Jandli enda ümbertöötlusi, samuti on raamatus toodud suur hulk kirjaniku märkusi oma loomingu kohta ning faksiimileid käsitsi või masinal kirjutatud käsikirjadest. Selle raamatu ilmumine ei tähenda veel siiski seda, et avaldatud oleks kõik, mis Jandl elu jooksul on loonud, kuid täiendab kirjaniku elutöö pilti ning lisab senisele huvitavaid värvinguid. Kirjastus Luchterhand Verlag hakkab aga välja andma Jandli kirju, esimene köide peaks ilmuma septembris, mis sisaldab kirju aastaist 1943 ? 46 ja annab kirjanikust hoopis teistsuguse pildi. Eesti keelde on Jandli eksperimenteerivat ning keele materiaalsuse ja mitmetähenduslikkusega mängivat luulet vahendanud Jaanus Vaiksoo, tõlked on ilmunud ajakirjas Vikerkaar 1999 (nr 5-6).

 

Vene kirjastus Vremja hakkab välja andma Aleksandr Sol?enitsõni kogutud teoseid, mis on plaanitud 30-köitelisena. Selle esimene köide peaks ilmuma järgmise aasta veebruaris ning viimase köite ilmumine peaks tähistama detsembris 2008 kirjaniku 90. sünnipäeva.

 

Austria kirjanikul ja dramaturgil Peter Handkel on ilmunud uus raamat  ?Gestern unterwegs. Aufzeichnungen November 1987 bis Juli 1990? (?Eile teel. Ülestähendusi novembrist 1987 juulini 1990?, kirjastus Jung und Jung). Raamat sisaldab märkmeid kirjaniku elulõigust, mil tal sõna otseses mõttes puudus kindel kodu ning ta veetis aja ringi reisides ja kirjutades ning märkis üles, mis temaga toimus ja mis köitis ta meeli. Handke reisid viisid teda Balkanile, Egiptusesse, Jaapanisse, Sloveeniasse ja ringirändamisele Lääne-Euroopas, kuni ta 1990. aastal jäi peatuma Pariisis. Reisi n-ö eesmärgiks oli leida end suure reisimise kaudu, leida rahutuse läbi rahu eneses. See raamat on omamoodi päevik, tema ülestähenduste viies ning viimane köide aastatest 1975 ? 90, mida Handke on nimetanud teadvusreportaa?ideks või enda eksistentsi kaasakirjutamiseks ja mis pole kirjutatud sooviga need avaldada. Kuigi antud ajajärk on väga suurte poliitiliste muutuste periood, on raamatu põhirõhk suunatud hoopis ajatumatele probleemidele, ajakajaliselt esmatähtis leiab vähe käsitlemist ja pilk on pööratud näiliselt teisejärgulistele juhtumustele ja mõtisklustele. Teose ilmumisele järgnenud valdavalt väga positiivne kriitika on märkinud, et kuigi on tegemist Handke päevikuga, koorub väga tugevalt välja üldinimlik aspekt.

Juuni lõpus ilmus aga ka Peter Handkelt essee ?Die Tablas von Daimiel? ajakirjas Literaturen. See kujutab endast jätku endises Jugoslaavias sõja diskussioonile, mis on pöörelnud tema ümber nüüd juba pea kümme aastat ja mis sai alguse tema raamatust ?Talvine reis Doonau, Sava, Morava ja Drina äärde ehk Serbia õigus? (1996). Handke on püüdnud seista vastu ajakirjanduse ühekülgsele käsitlusele kõigist serblastest kui agressoritest ja näidanud ka neid kui sõjas kannatanuid (siia kuuluvad vestlused serblastest põgenikega Horvaatia Krajina piirkonnast, aga ka moslemite ja eriti horvaatide ?kangelastegude? kirjeldused). Kuigi Handke on esinenud diskussiooni käigus nii mõnegi kummastava ja provotseeriva avaldusega, on see vaidlus aidanud siiski kaasa veidi teistsuguse pildi kujunemisele sellest sõjast.

 

Siinses rubriigis on jäänud märkimata juba juuni alguses välja kuulutatud Man Bookeri rahvusvahelise auhinna esimene võitja, kelleks osutus albaania kirjanik Ismail Kadare. Rahvusvaheline Bookeri auhind on mõeldud mitte-ingliskeelse kirjanduse populariseerimiseks peale ingliskeelse kultuuriareaali ka teistes kultuuriruumides, mis jälgivad esimese kirjanduselus toimuvat. Sellele võivad kandideerida kõik kirjanikud, kellelt on ilmunud teos inglise keeles auhinna määramisele eelnenud 24 kuu jooksul, auhind antakse välja üle aasta. ?ürii esimees professor John Carey märkis, et Kadare puhul on tegemist kirjanikuga, kes kaardistab oma kodumaa kogu kultuuri: ajalugu, folkloori, poliitilist elu ja rahvuslikke katastroofe. Ta lisas, et ta oli lausa lummatud Kadare huumorist ja romantikast läbi põimitud tõeliselt suurest eepikast, mille traditsioon ulatub Homerose teosteni. Kadare ongi seadnud missiooniks tutvustada seda Balkani nurka kogu selle rikkuses, mis oli 1992. aastani välismaailmast täielikult isoleeritud. Ta ei taha seda näidata vaid kui õnnetuste allikat, vaid kui Euroopa üht vanemat kultuuri, mis on olnud paljude eri kultuuride kokkupuutepunktiks ja võtnud vastu mõjutusi väga erinevatest suundadest. Kadare on sündinud Lõuna-Albaanias Gjirokastëris 1936. aastal. Esimene luulekogu ?Ёndërrime? (?Unelmad?) ilmus 1957. aastal, esimene nii kodu- kui välismaal kuulsust toonud romaan ?Gjenerali i ushtrisë së vdekur? (?Surnud sõjaväe kindral?) ilmus 1962. aastal. Seejärel ilmus Albaanias rida olulisi romaane ja luulekogusid (?Kështjella?/?Kindlus?, 1970; ?Ura me tri harqe?/?Kolmekaarne sild?, 1978), 1975. aastal sattus ta korraks avaldamiskeelu alla, 1981. aastal eemaldati raamatupoe riiulitelt romaan ?Nënpunësi i pallatit të ëndrrave? (?Unistuste loss?), sest võimud tundsid, et Osmani impeeriumi viimaseid aastaid käsitlev romaan kujutab endast kohaliku totalitaarse re?iimi allegoorilist kriitikat. 1990. aastal emigreeris Kadare Pariisi, sai poliitilise põgeniku staatuse ? ja nii ilmuvad nüüd tema teosed paralleelselt nii albaania kui prantsuse keeles. Eesti keeles on kirjanikult ilmunud tõeliselt nauditav ?Loorikaravan? (LR, 1993, nr 9-10), mis sisaldab kaks lühemat proosateost, tõlkinud on need saksa keele kaudu Siret Rutiku ja Kalle Kasemaa.

 

Saksa raamatukaubanduse börsiühing teatab, et üle kolme aasta on Saksamaa raamatukaubandus näitamas taas tõusutendentse, kui selleks võib nimetada 0,1-protsendilist tõusu käibes eelmisel aastal üle-eelmisega võrreldes. Küll ei ole see toonud mingit leevendust raamatukauplustele: nende käive on märgatavalt vähenenud, tellimine Interneti teel on see-eest tõusnud tunduvalt. Oluline on see, et märgatavalt on tõusnud saksa enda kõiksuguse kirjanduse osakaal, kasvanud on nende müügiartiklite hulk, kuid keskmine tiraa? on kahanenud. Saksa keelde tõlgitakse aga lausa drastiliselt vähem. Järjest suuremat huvi tunneb saksa kirjanduse vastu aga Aasia, millest on saamas saksa kirjandusele järjest olulisem turg.

 

Ungari valitsus on muutunud optimistlikuks ühe ungari raamatukogu teoste tagasisaamise suhtes Venemaalt; see toimetati Ni?ni Novgorodi II maailmasõja lõpus. Kogu sisaldab 134 raamatut Sárospataki kalvinistliku kooli raamatukogust, mis oli sõja eel Ungari üks olulisemaid kalvinistliku kirjanduse kogusid, sisaldades väga vanu ja väärtuslikke köiteid. Raamatute tagasisaamise nimel on tehtud tööd juba 1992. aastast, selleks on moodustatud vene-ungari erikomisjon. Ungari on pidanud vastu võtma eraldi seaduse Venemaa varade tagastamiseks Ungarist, lisaks on tulnud teha Venemaale muudki meelehead. Nüüd ripub kõik veel duuma vastava otsuse küljes, asja hakatakse duumas arutama septembris. Kui tagastamine tõesti õnnestub, on see pretsedent, varem ei ole ühelgi riigil õnnestunud nii ulatuslikku kunstivara kogu Venemaalt tagasi saada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming