Kirjandusmanilaste kuriteod

 

ehk Miks ma andsin oma proosapreemia Jaak Leerile.

Sirbi otsijamootor ei leia nime Jaak Leer ega sõna “savumees”, küll aga on Leeri jutukogu mainitud Delfi naistelehe raamatusoovituses. Ühesõnaga, Leer on tulnud, et jääda. Kes on Nelli Teatajat lugenud, saavad aru, mida ma mõtlen.

Kivisildniku proosapreemia, mille ma mõni aeg tagasi Leerile andsin, on väärika ajalooga. Varem on selle pälvinud Piret Bristol romaani “Sõud” eest ja Vahur Afanasjev romaaniga “Kastraat Ontariost” Kivisildniku proosapreemia täidab esteetilist vaakumit kirjandusauhindade koorma all ägavas literaatide getos.

Oma proosapreemiaga alustasin ma siis, kui kultuurkapital jättis proosapreemia välja andmata. See oli aasta, kui Kivirähal ilmus võimas jutukogu, Harglal tema seni parim romaan, Ruitlasest ja Vahingust ma ei räägigi. Pole kellelegi rääkida. Kusjuures Bristol ja Afanasjev ei jõudnud isegi nominentide hulka.

Järgmisel aastal, kui Kivirähal midagi tähelepanuväärset ei ilmunud, sai ta ministeeriumi aastapreemia. Ma rõhutan aastapreemia, mitte preemia ausalt välja teenitud elutöö eest. Aga tagasi K-proosapreemia algusaastatesse, kus leiti, et eesti proosa pole isegi mitte 40 000 Eesti krooni väärt.

Samas anti välja kaks luulepreemiat, üks neist Kristiina Ehini dekoratiivsele taidlusele, mille tühisusele Märt Väljataga on korduvalt tähelepanu juhtinud. Osundan: “Soosivat tähelepanu pälvivad kirjandustooted, milles varieeritakse ilukõneliselt tõdemusi, et loomulik on parem kui tehislik, maa parem kui linn, vaimsus parem kui kommertslikkus, et inimese elu on salapärane tsükkel jne jne. Tekkinud on eesti omad Kahlil Gibranid, Richard Bachid, Paolo Coelhod – õilis kitš, mida võiks ristida ka diibiks. See seab kriitikule raske ülesande: kuidas seletada, miks säärane õigeid mõtteid ja õilsaid tundeid täispakitud kirjandus on tegelikult hullem kui literatuur, mille odavus on kõikidele selge”  (Postimees 30. XII 2006).

Mind ajab vihale Tiit Aleksejevi õilistamine Betti Alveri debüüdipreemiaga, Tiidu läbikukkunud põnevusromaan “Valge Kuningriik” on spioonikirjanduse häbiplekk. Mis sügavused, mis koha vaim, mis kirjanduslik kvaliteet – mingem üles mägedelle. Tüüpiline juhtum, kus inimesed, kes žanrikirjandust pole lugenud, lähevad pöördesse teisejärgulisest, ent iseäranis diibist kraamist. Kirjeldamaks tüüpolukorda soovitan edaspidi kasutada terminit “diipilne”, äärmuslikel juhtudel aga “miipiilne”.

Ma ei hakka siin peatuma kõigil maakondade kirjandusauhindadel ja romaanivõistlustel, mille väärtus on ametnike vaba aja sisustamine ning kirjanduskaugete isikute integreerimine naeruväärsete kultuurirahade ebaotstarbekohase kasutamise selletagi üle mõistuse kogukasse masinavärki.

Need ei ole üksikud juhtumid, vaid süsteemne genotsiid, mida näib toimetavat maniliku ilmavaatega sekt. Teatavasti tegelesid manilased ohjeldamatu askeesiga, nad põlgasid maailma, millest püüdsid sigimatuse ja nürimeelse järjekindlusega valguse elemente välja filtreerida. Manilaste eesmärk oli maailm vaimuvalgusest tühjendada, seejärel põletada ning tühjusse heita.

Kõik manilikud mehhanismid töötavad ka meie kirjanduselus. Askees, sigimatus, loovusetus ja valguse väljarookimine, et kogu süsteem hävitada, on igapäevane praktika. Pole juhuslik kokkusattumus, et manilus oli esimene üleilmne usk, mis pärast seda, kui ta oli laiade massideni jõudnud, tunnistati pea kõikjal ketserluseks ning hävitati.

Valgustatud sopakate ja valgustatud luulekitši mahitamine muutub maniliku filosoofia valguses mõistetavaks nagu ka eesti kirjanduse näljutamine ja süsteemne hävitamine. Nüüd, kus ketserid on tuvastatud, tuleks nad lihtsalt tuleriidale saata. Nimelt puudub mul vähimgi usk sellese, et Tooma evangeeliumi lugemine võiks neid õigele teele juhtida.

Minu tõlgitud Tooma evangeeliumis ütleb Jeesus: “Näri muru – ma olen muru, sae pekki – ma olen sumo”. Lõpetuseks olgu öeldud, et juhtimaks tähelepanu kirjandusžüriide, -ametnike ja -institutsioonide inimsusevastastele kuritöödele annan ma käesolevast aastast välja ka Stalini kirjanduspreemiat. Esimene laureaat on Vaino Vahing oma “Päevaraamatuga”. Palju õnne.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming