Kirjandusnähtuste mõtestaja

Maire Liivamets

Maie Kalda elutöö väärib bibliograafiat. Kes jõuaks kokku lugeda neid ridu ja artikleid, mis Maie Kalda on aja jooksul kirjutanud. Tema elutöö vääriks bibliograafiat, ent võtan raamaturiiulilt kõigepealt neli soliidse kujundusega väljaannet, mis annavad piisavalt põhjaliku ülevaate tema loomingust. „Kirjandusest ja kriitikast” (1976) olen võlusõnu otsides lausa narmendama lugenud (pälvis 1977. aastal Nõukogude Eesti preemia). Siis lühemate vaheaegadega ilmunud „Mis mees ta on?” (2000), „Mis loom ta on?” (2004) ning „Debora ja vennad” (2010). Viimase keskmes on Debora Vaarandi isik ja seda sobib suurepäraselt elulooraamatuna lugeda. Mõistagi on Maie Kalda autorina keskendunud poetessi ajastule, teda ümbritsenud või puudutanud inimestele ja loomeloole. Kogumiku saatesõnast leitud mõte peaks iseloomustama autori vaateid: „Omal ajal populaarloenguid pidamas käies märkasin, et ka küllalt haritud auditoorium – raamatukoguhoidjad, õpetajad – läks põlema, kui pillasin midagi kirjanikust „kui inimesest”. Vargamäe = Tammsaare (prototüübi ja kujutise samastamise) lihtsameelsed ajad olid möödas, küsisin siis kord omalt poolt, et miks teid kirjaniku eraelu nii kangesti huvitab, eriti abielud ja lahutused, kes kellega „käib”, petab, armukesi peab jne? Vastuseks sain: kirjanik on oma andega meist palju üle, tahame, et ta oleks millegi poolest ka meiesugune. Kahju küll, aga ega selles asjas olegi demokraatlikku võrdsust loota. Kirjanikud on ka „lihtsalt inimestena” tundlikumad, nõuavad julgemalt ja elavad intensiivsemalt, nende askeesid on sügavamad ja pohmelused raskemad.” Raamatu kujunemisloo mõttes on oluline lisada, et mõlemad kirjandusisiksused kohtusid palju kordi silmast silma. Nende vestlused aitavad mõista nende kogetud aega ja inimesi.

„Mis loom see on?” tuletab kohe meelde, et raamatu autor on suur kassisõber: esilehe siseküljelt leiab noore Maie pildi koos musta kassiga (tõsi, sabaotsa ei paista). Ühes mu lemmiktekstis „Mis keeles kass naeratab?” (sisaldab ka Maie Muhu kassi Sepa Miku portree) on võrreldud Karl Ristikivi täiesti erinevate teoste „Hingede öö” ja „Semude” suhteid nende tugiteosega, Lewis Carrolli muinasjutuga „Alice imedemaal”. Tundub, et kassid võluvad väga paljusid kirjandusinimesi, nendest saaks ka tänapäeval ilmunud teoste põhjal mitu põnevat arutlust kirja panna. Kassirahvale viidates tsiteerin katket artiklist „Milleks ja kellele”, see kinnitab Maie Kalda erialast tolerantsust ja kirjandusajaloo mõistmist: „Tugev keskpära ongi meie kultuuri käekäiku ikka ja alati kõige määravamalt kujundanud kiht, geeniusi pole kuskil liiga palju, kõige vähem väikesel rahval. Tegelikult ootan väga, millal jõuame niikaugele, et „läbi lõigata vihkamise ahel” (S. Bellow, „Vihmakuningas Henderson”). Kas ei oleks aeg jätta poliitilised arveteõiendamised tagaplaanile vähemalt kirjanduslike teatmeteoste nappides määratlustes? Mitte kellelegi pole jõukohane olla absoluutselt õiglane uute siltide kleepija.”

Kogumikus „Mis mees ta on?” kinnitab Maie Kalda, et tema huvi meesautorite ja -tegelaste vastu pole freudistlik ega feministlik, tal on lihtsalt hinge peal teema – mehed: millega nad tegelevad, missugused on nende mängud, milles seisneb mehisus? „Mis mees ta on?” sisaldab ka rohkesti tähelepanu pälvinud teksti ägeda ütlemisega mehest – „Kivisildniku kirjanike nimekiri – mis see on?”.

Maie Kalda elutöö hulka kuulub kahtlusteta mahukas „Eesti kirjanduse ajalugu”, mille viimase, viienda osa kahe raamatu (1987, 1991) toimetajana tuli tal keeruliste aegade keskel leida tasakaal. Kes ei suutnud või ei tahtnud kaasa mõelda, heitsid tema poole kriitikanooli! Kaastoimetaja raskust tuli tal kanda neljanda osa puhul, autorina seisab Maie Kalda nimi aga iga köite registris.

Küllap paljud kirjutajad kogesid väliseesti kirjanduse ajaloo ehk suurväljaande „Eesti kirjandus paguluses” sünni juures Maie Kalda toetavat ja erudeeritud mõtet, tema tekstikriitilist, kuid mõistvat toimetajakätt. Autorina keskendus ta peatükile „Kirjandusteadus”.

Elutööpreemia kaudu on antud õiglane hinnang Maie Kalda aastakümneid väldanud tegevusele, õpilaste koolitamisele (lisan luba küsimata mõne nime: Rein Veidemann, Õnne Kepp, Elo Lindsalu). Pisitöödele, mida alati ei märgata, kuid mille hulka kuulub kas või kolleegi, ühe või teise noore autori tekstide lugemine ning parandamine. Kirjavahetus kirjanikega, tuntuim Vaino Vahinguga.

Juba 1976. aastal ilmunud artiklite valiku „Kirjandusest ja kriitikast” väidete kaal pole minu arvates kirjandusloo vaatenurgast vähenenud, kui, siis vaid nüansi võrra: „Pisut kahju on, et kirjaniku töökus kui kriteerium on esiplaanilt tõrjunud kirjaniku andekuse kriteeriumi. Sellisele asjaseisule õigustust leida pole raske: vähesed erandid välja arvatud, ei ole eesti kirjanik produktiivne. Samuti kahju, et avastuslikkus kui kriteerium jääb liiga kunstilise lõpetatuse varju. Kuigi taas võib leida veenva vastuväite: igavesed eksperimenteerijad jäävad tihti igavesteks diletantideks”.

Raamatu vormi on valatud ka väitekiri „Jaan Kärner kirjanduskriitikuna” (1964).

Isiklikku

Jään igavesti Maie õpilaseks, aga oleme mitmel põhjusel saanud ka headeks sõpradeks. Me ei suhtle iga päev, ent abiotsimishetkedel on ta mind ära kuulanud, ikka toetanud. Olen ka ise püüdnud mõne igapäevasema asja korraldamisel talle abiks olla. Meid ühendab Virumaa. Maie isakodu oli Väike-Maarjas, minugi juured ulatuvad sinna kanti. Nüüd kuulub ta suveaeg ning süda Muhumaale, kus asub tore Tamse küla, külas Sepa talu, kus olen nii mõnedki mõnusad suvenädalad veetnud. Praegu askeldab seal vanaema Maie kõrval kolm pojalast, kelle tarvis ta pole kunagi aega kokku hoidnud. Nendel suvedel, kui ise rookatusega majas puhkasin, käis Maie poeg füüsik Jaan Kalda kalal. Eks selle kalaga oli mättimist (kui kasutada Debora Vaarandi väljendit), aga pärast lasime hea maitsta, nii et küll sai. Maie on kogenud ka keerulisemaid, isegi väga raskeid päevi. Näiteks siis, kui ta 1980ndate algul nn neljakümne kirjale alla kirjutas, oli ta hirmul poja tuleviku pärast. Ma pole teda mitte kunagi kuulnud kurtmas, kirumas, tigetsemas, vahel olmeasjad ajavad ta küll pahuraks, aga see tuleneb pigem aja väärtuse mõistmisest. Aega tasub kulutada vaid vaimseks tööks. Kui päris aus olla, siis rumalust ja valetamist ei kannata ta üldse, aga saamatutega tuleb toime, kui see kirjandust peaks puudutama. Olen imestanud, kuidas võib inimese vaim nii tugev olla, et isegi kui keha nõuab rohkem hoolt ja abi kui tavaliselt, jätkub Maiel jõudu kirjandusest rääkimiseks. Ent ta on ju teadlane, pühendunud õpetlane.


Maie Kalda

Sündinud 19. juunil 1929. aastal Virumaal Väike-Maarja alevikus, lõpetanud seal ka keskkooli. 1956. aastal lõpetas Maie Kalda Tartu ülikooli cum laude. 1958. aastast on ta esinenud arvustajana ja kirjandusuurijana, aastast 1963 on ta filoloogiakandidaat.

Maie Kalda on tuntud uudsete, probleemsete ja intrigeerivate kirjandusnähtuste mõtestajana, keda huvitavad ka stiiliküsimused. Ta on avaldanud arvukalt uurimusi eesti kirjanduse arengusuundade, kirjanduskriitika ja kirjandusteaduse ajaloo kohta, andnud süsteemse ülevaate eesti kirjandusteadusest paguluses ja osalenud akadeemilise eesti kirjandusloo loomisel.

1980. aastal kirjutas Maie Kalda alla 40 kirjale.

Maie Kalda on pälvinud arvukaid preemiaid ja auhindu, 2001. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi IV klassi teenetemärgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming