Kirjanik hüüdis: „Õudus!”

Jan Kaus

Ja kaja vastas: „Õudus!”        Louis-Ferdinand Céline, Reis öö lõppu. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Heli Allik, toimetanud Heete Sahkai. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2010. 560 lk.  1. „Ma pole iial näinud midagi ligilähedastki sellele muudatusele, mis moonutas tema näojooni,  ega näe loodetavasti kunagi. Oi, liigutatud ma ei olnud. Ma olin lummatud. Tundus, nagu oleks loor maha rebitud. Nägin sellel vandeljal näol ilmet, milles väljendusid morn uhkus, halastamatu mõjuvõim, argpükslik hirm – ja pinev, lootusetu meeleheide. Kas elas ta sel ülimal, täie teadmise hetkel kõigis iha, kiusatuste ja alistumiste üksikasjades taas läbi oma elu? Ta hüüatas sosinal mingi pildi, mingi nägemuse peale … hüüatas kaks korda … ja tema  karje oli pelk hingus …        „Õudus! Õudus!””  Kuigi see lõik pärineb Joseph Conradi „Pimeduse südamest” (Riina Jesmini tõlkes) ja kirjeldab kuulsa härra Kurtzi heitluste finaali, tundub mulle nüüd, pärast „Reisi öö lõppu” lugemist, et need sobivad kohati õõvastava täpsusega kirjeldama Louis-Ferdinand Céline’i  loodud minakangelase elu- ja meelelaadi, tema versiooni pimeduse südamest. 

2.

Nagu juba raamatu pealkirigi ütleb, liiguvad Céline’igi kangelased pimeduse südames, öös. Kuid see pole laskumine ega karje sügavusest, vaid liikumine maapinnal, raevukas komberdamine, taustaks häälekas hingeldamine,  karje avarusest. Pimedus inimeses on siin midagi nõnda igiomast, et öö ei kangastu sugugi ainult/eelkõige pelutavana, vaid samas/ pigem varjavana, omamoodi paljulubavana. Öö ookeanisuurusel mädasool on omad võikad aroomid, öö pimedus on kihiline, varjundirikas: „Minu korteris oli külm ja vaikne ja mul oli tunne, nagu oleks suure öö nurgas tehtud mulle spetsiaalselt oma väikene öö” (lk 303). 

3.

Millest siis Céline’i nägemuses öö alguse saab, millal saab ta nähtavaks, millal märkab pime, kes – José Saramago sõnadega – „nähes ei näe”, kogu olemasoleva pimedust? Raamatu tõlkija Heli Allik annab teose põhjalikus järelsõnas selle kohta selgesõnalise määratluse: „Sõjast küll eluga pääsenud, kuid saadud šokki terve  elu enesega kaasas kandes ei saanud Céline enam kunagi asjadest rääkida selles keeles, milles neist räägiti enne, sest maailm, mille küljes sõnad enne rippusid, oli kokku kukkunud. „Inimene on paljas,” ütleb ta. „Temalt on kõik ära võetud, isegi tema usk endasse. Sellest on minu raamat.”” (lk 538). „Reis öö lõppu” saabki alguse Esimese maailmasõja jubeduste kirjeldustest, sõja absurd tähendab Céline’ile eelkõige seda, mida see  teeb ühe väikse, kaitsetu, piiratud inimesega. Julgelt poetiseerib Céline argust – mis antud juhul paistab terve mõistuse sisinana keset Sümboolse Korra pommirahet –, inimese soovi „mitte surra ja mitte põleda” (lk 50), ühe väikese ja tähtsusetu elutukse igavest vastasseisu Seadusele, Suurele Ajaloole: „„Mõelge, Lola, kas te suudaks meenutada ainsagi sõduri nime, kes kunagi Saja-aastases sõjas surma sai? … Kas te olete eladeski üritanud mõne nime teada  saada? … Ega ei ole ju? … Te pole seda üritanud? … Teie jaoks on nad kõik anonüümsed, siin, kui teie tänahommikune junn … Näete siis ise, Lola, nad surid mitte millegi eest! Absoluutselt mitte millegi eest, need idioodid! Uskuge mind, te ju näete ise! Ainult elul on tähtsust!” (lk 71-72). Lola aga usub Sümboolset Korda, kuulatab tähelepanelikult Seadust, mille fanfaarihelid tulvavad kraaksatades üle kogu sodiks tambitud maa, üle elude, molekulide.  Huvitav, kas John Fowles sai siit inspiratsiooni, et Maurice Conchis tunneks Esimese maailmasõja gaasivines kaevikutes täpselt samu tundeid ja annaks oma osa elujaatava arguse poetiseerimisse?   

4.

Sõda määrab Céline’i minajutustaja edasise tooni, suhtumise, tema hirmu, ekslemised, armastuse ja ahnuse, meeleheite ja mõjuvõimu. Ta sülgab peaaegu kõige peale, peaaegu kõik – Aafrika, Ameerika, Pariis, tsirkused,  kinod, krüptid, hullumajad – ajavad tal südame pahaks, ta pritsib mürki igas suunas ja see mürk peseb fassaadidelt värvid maha. Ta näeb vaesust – „perse on vaese inimese kullaauk” (lk 222) või „vale on vaeste valuuta” (lk 426) –, mis paneb ta tundma takistamatut ahnust, ta kõnnib ääremaadel, mille painavust ta kütkestavalt kirjeldab, näiteks arstina Pariisis: „Haiged olid mul põhiliselt linnapiirilt, sellest nimetust mülkast, mis eile oli veel küla, ja mis tänagi  oma muda seest lõplikult välja ei saa. Seal pole kõntsa tõttu päriselt võimalik hingata; selle ääres jookseb vastikuid väikesi vingerdavaid radu, mille ääres liiga varaküpsed, tatised plikad teevad heki taga koolist poppi ja üritavad kommionult ära nokkida kakskümmend sou’d, peotäie friikartuleid ja oma noosi tripperit. Avangardkino dekoratsioonid, kus must pesu mürgitab puid ja kõik salatitaimed nõretavad laupäeva õhtul uriinist” (lk 352). Illusioonidele  siin ruumi ei jää, küll sarkasmile, misantroopsus nagu magus malts ja puhitused kõhus. Elu viletsus lööb keeles lõkkele ja põletab esile kõverdunud, kuid ometi tõepärased pildid, mida vaadates ei saa eitada, et „elu kohal laiutab lõpmatu mudane plära, hall ja monotoonne” (lk 404). Kirjaniku pooridest nõrgub sapp, mis meenutab kuningas Charles IX verehigistamist filmis „Kuninganna Margot”, ja see sapp tabab teda ennastki: „Praktikas polnud ma oma kirju  elu jooksul erilisi edusamme teinud, aga vähemalt olin ma ära õppinud vana hea orjameele etiketi” (lk 442). Sellest sõjas õitsele puhkenud enesepõlgusest saab omakorda toitu ükskõiksus, võimetus kiinduda ja armastada: „Sul pole enam peaaegu midagi järel, millega võiks aidata teist inimest surra. Sinus on alles ainult need asjad, mis on vajalikud igapäevaseks eluks, mugavaks eluks, ainult iseenda jaoks, lühidalt, kõnts. Sa oled tee peal kaotanud kogu  usalduse maailma vastu. Sa oled peksnud selle vähese halastuse, mis sul veel oli, nii sügavale keha põhja kui said, nagu mingi vastiku väikese tableti. Sa oled surunud ta pärasoole lõppu, selle halastuse, koos sitaga” (lk 522). Ja et sellest veel vähe pole, tungivad kogu sellesse maapealsesse puhastustulle, mille leegid räbalaid ei põleta, korraga üürikesed headuse, hingesuuruse välgatused, nagu valgusehelgid öös: „See oli tõepoolest täiesti lõpmatu  süda, täis mingit tõelist jumala andi, mida saab muundada teise olekusse, rahaks näiteks, ja mitte mingi suvaline plekitükk nagu minul ja nii paljudel teistel!” (lk 243). 

5.

Aga ehk on juba eelolevatest tsitaatidest selgunud, et „Reisi öö lõppu” ei tee erakordseks mitte niivõrd sõja, kuumuse, viletsuse, ahnuse,  armukadeduse kirjeldused, kuivõrd stiil. Kes tahab lõplikult veenduda kirjanduse jõus; kes tahab selgelt näha, kuidas on võimalik kordumatult kirjeldada igapäevaseid asju nagu üksindus, kadedus, hirm, armastus ja kuidas ööl on oma vikerkaared; kes tahab kogeda, millisteks joovastavateks inimsööjalilledeks võivad kasvada sõnad, see võib alustada Céline’i lugemisest – või selleni jõuda. Tõlkija Heli Allik on pealkirjastanud oma  järelsõna Céline’i tsitaadiga: „Stiil on sihuke asi, et kõik taganevad selle ees, keegi ei lähe ligi …”. Céline mitte ainult ei lähe ligi, vaid kargab stiilile kallale nagu näljane armastaja, nagu lihtlausete vanglas viibinud kinnimõistetu. Céline vajub stiilile raskelt hingeldades peale ja siseneb temasse, ning kuigi tema liigutused on raevukad, on ta pilk anuv. Ja samas – selge. Verises embuses saab alguse kannibalism ja ühel hetkel pole enam aru saada, kumb kumma ära  sõi – stiil ja autor on üks, autor on saanud oma stiili, stiil oma autori. Täiuslik armuakt, „minu kuradi süsimust stiil” (lk 415).     

6.

Lugedes seda sõnadeks saanud palavikku, neid langetõbiste kombel visklevaid ja sufide kombel pöörlevaid lauseid, hakkasid tekkima silme ette kummalised kujutluspildid. Ühel hetkel  meenus lapsepõlve Solgi-Neeva, mis jooksis paralleelselt raudteega Tondi ja Lilleküla peatuse vahel – tundus, et Céline’i maailm mõjub samamoodi nagu see jõle tehisjõgi: sama kobrutav ja haisev, kuid ometi kisub see enda poole, enda äärde, kisub selle äärde kõlkuma, riskima sellesse sissekukkumisega, romantikast puhastav vool. Selle läbipaistmatu vesi, nagu väljaoksendatud kapsasupp, tormleb kütkestava jõuga, see on kaootiline, aga selles pulbitsuses  puudub ebalus. Ja siis, leheküljel 335, sattusin sõnale „solgineeva”! Niisiis on tõlkijat tabanud samad tunded. Heli Allik tundub olevat vaat et võimatu tööga leidlikult hakkama saanud. Mainitagu kas või tõlkevasteid nagu „solgineeva”, „konstrui”, „halturts”, „aplaava” ja „Tšutšufrei!”, mis tekitasid ajuti tunde, et näen Céline’i kangelasi koperdamas kahekümne viie kraadises külmas üle öise Estonia puiestee.   

7.

Kuigi „Reis öö lõppu” pole mingi päikeseline lugemine – või just tänu sellele, et see seda pole –, haarab tema stiili märatsev armuakt  märkamatult endasse. Otsides raamatust sobivaid tsitaate, sain ühel hetkel aru, et kogu raamat on üks suur tsitaat, seda tuleks alati tsiteerida täismahus. Aga see pole ainuke järeldus. Korraga kerkib pähe sõnastusi, nagu ründaks kujundite vamm mu pudedat aju: romaan kui õitsev palavikutihnik, autori inspiratsioon kui haigus ja tema haigus kui eluvastikus, mis ometi klammerdub elu külge nagu nudipaeluss sisikonda, romaan kui sissejuhatus täpsesse  sonimisse, maastikud, mille piirjooned paisuvad ja värvid võimenduvad, paistetavad üles, mullitavad ja lõhkevad, horisondid muutuvad lõikavteravaks, rohelus hakkab kobrutama, lumi sulab poriks, mida visatakse hüttides ja lõbumajades taldrikuile, suvi on malaaria, sügis mädanemine, Seine solgineeva. Kui Céline avab suu, kukuvad sealt ämblikud, rotid ja tarakanid ning bakteritel on bankett, ta kuumavast ajust imbuvad mõtted, mis haisevad nagu sitt ja on  läbipaistvad nagu allikavesi. Céline meisterdab õmblustest käriseva lapiteki, mille ta lugejatele peale heidab, et nood seal pikalt lämbuksid ja riiet oma orgasmidega niisutaksid. Sarkasm kutsub haletsuse enda kõrvale voodisse. Céline’i naeratus – irevil ja veriste igemetega grimass, nagu naaskliga katkikratsitud inimnahast mask, sandikopikate eest tätoveeritud pisarad, mis ei takista neil kukkumast porisse. Pikk päevatee kestab öös.       

8.

Eelmist peatükki üle lugedes meenus mulle,  kuidas Roland Barthes räägib naudinguteksti kriitikast: „… te ei saa midagi ütelda selle teksti „kohta”, te saate rääkida selle teksti „sees”, selle teksti kombel, astuda peadpööritavasse plagieerimisse …” (R. Barthes, Tekstimõnu. Tlk Tanel Lepsoo. Varrak, 2007, lk 30). Jah, see pole esimene kord, kui ma olen seda teinud – ja häbitu rõõmuga, oma plagiaadis mõnuga püherdades, mitte varastades, vaid lausa röövides –, kuigi ükski väljend pole mu  teada otseselt Céline’ilt võetud, peab Barthes’i öeldu siinse arvustuse puhul täiesti paika. See on autori hääle otsene edasikandumine. Autori hääl kandub, sest ta karjatab, ning kriitik karjatab talle vastu nagu kaja. „Reis öö lõppu” ei ole vaid kirjalik kõnepidamine, see on üks neid raamatuid, kus kirjandus sünnib sellest, mis kõnet kannab – häälest. Ja kus autori hääle sees on tema häälest suurem hääl, hääletu ja haaramatu hääl, vaikus, ammendamatu hetk.  See seisatab aja ja langetab keele kardinad, mille tagant ilmub nähtavale elu ebakindel, teadmatuse pimeduses ringlev ühendus. Karjatus pimeduses paljastab, et esimene asi, mida tuleb näha, on meie nägemisvõime, ükskõik kui piiratud. Kindlasti pole Céline ainus sellise otsese mõjuga autor, minu lugemiskogemuse valguses meenuvad XX sajandi klassikutest näiteks Henry Miller või Elias Canetti, kelle „Maailmast  peas” (ja „peast ilma maailmata”) viib avar tunnel Céline’i „Reisini öö lõppu”: „Hullus ongi tegelikult see, et üsna tavalise inimese üsna tavalised mõtted, aga väga kõvasti ühe kolju sees kinni”. (lk 436). Ning muidugi ei saa ka siin alahinnata Céline’i öeldava sisu: iseenesest juba tuntud teema inimhinge õhkõrnusest heaolu järele väänlevas kehas ning maailmast kui purustavast ja mõistetamatust jõust. Praegu tuleb lihtsalt pühitseda seda viisi,  kuidas Céline on suutnud meile sellest rääkida, valgustada pimeduse kollektiivset südant.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming