Kirjanik, kes ei ole oma raamatutesse armunud

Mika Keränen: „Soome ja eesti keel on mulle nagu jalgpallurile parem ja vasak jalg. Tugevam on mul parem jalg, aga skoorinud olen rohkem vasaku jalaga.“

PILLE-RIIN LARM

Kes tahab oma silmaga Mika Keräneni näha, hoidku silmad lahti: sel nädalal tuuritab ta mööda Eestit, et esitleda oma uut raamatut „Fantoomrattur“. Mina trehvasin Keräneni hoopis fotokonkursi „100 hetke“ 1 finaali jõudnud tööde näituse avamise eel. Ühe foto autor ongi nimelt seesama Tartus elav Soome päritolu kirjanik, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte.

Moi! Kuidas sa, Mika, nüüd siis fotograafia juurde jõudsid?

Kirjutasin just sel ajal, mil peeti fotokonkurssi „100 hetke“, Soomes oma „Fantoomratturit“. Olin hästi ilusas piirkonnas, Kolis, ja mõtlesin ka osaleda. Konkursi eesmärk oli, et eestlased pildistaksid Soomet ja soomlased Eestit. Mina osalesin kui eestlane. Püüdsin Soomet vaadata eestlase pilguga.

Kelleks end rahvuse poolest muidu pead?

Mina tean, kes ma olen, ja vahet pole, kelleks teised mind peavad. Mul on Soome kodakondsus, aga see eriti ei loe. Mul on ju lisaks soome ja eesti identiteedile ka karjala identiteet, olen Karjalast pärit.

Soome ja eesti keel on mulle nagu jalgpallurile parem ja vasak jalg. Tugevam on mul parem jalg ja soome keel on mul ka tugevam. Loen soome keeles kiiremini ja kirjutades on mul palju rohkem registreid: tean täpselt, kuidas räägib viiekümnendates soome mees, seitsmekümnendates või kolmekümnendates soome mees. Eesti keeles mul nii palju registreid ei ole, see on mul nõrgem, aga kujundlikult olen just oma vasaku jalaga skoorinud palju rohkem. Kõik eestikeelsed raamatud on läinud otse väravasse ehk lugejate südamesse.

Kui palju sul eestikeelseid raamatuid õieti juba on? Mul läheb loendamine sassi.

Peabki minema, sest olen kirjutanud ka salanimega. Neid raamatuid, mis on kohe eesti keeles kirjutatud, on üle kümne. „Fantoomrattur“ on „Supilinna salaseltsi“ sarja üheksas raamat. Ma ise nimetan seda seltsi Rampsuks, see nimi on seltsi salakood, aga filmimeestele oli see liiga keeruline. Käänan seejuures Rampsu meelega valesti – see idee on pärit Stephen Kingilt, kelle raamatu pealkirjas „Pet Sematary“ (ee „Lemmikloomasurnuaid“) on kaks trükiviga sees.

Mika Keränen oma foto „Kohal“ juures. Foto juurde on kirjutatud: „Kolile ronimine võtab alati võhmale, väsimus sunnib puhkama ja kohalejõudmise tunne on võimas.“ Ülal Ann-Leena Milleri foto „Rannailm Soome moodi“

Pille-Riin Larm

Kui kaua sul sarjale veel ideid jätkub? Kas ei ole seda ohtu, et Mari ja teised lapsed saavad suureks nagu „Harry Potteri“ sarja tegelased?

Ei, nad ei vanane ja nad ei hakka üksteist musitama. Keegi ei hakka kedagi sebima, kuigi lugejad vahel sedasi kahtlustavad. Huviga ootan, et ilmuks arvustusi, kus keegi natuke jagab sellest, millest ma kirjutan. Kriitikud ei ole saanud pihta sellele, mis on kirjutatud salaseltsisarja ridade vahele – seal on tegelikult algusest peale olnud peidus programm. Kõige lähemale on sellele jõudnud Anne Ribelus, kes töötab eesti keele õpetajana Helsingis Latokartanos – ta tuli esimeste raamatute ilmudes minu juurde ja ütles, kui positiivne on minu raamatute foon, võrreldes muu eesti lastekirjanduse traditsiooniga.

Võrdlen ennast vahel William Goldingiga. No kellega siis veel võrrelda – paavstiga? Kui lugesin koolipoisina Goldingi romaani „Kärbeste jumal“ ja siis emakeeleõpetaja hakkas rääkima, kuidas romaanis on Teine maailmasõda, Hitler ja Stalin, tundus mulle, et olin lugenud hoopis teist raamatut. Mind ei huvitanud õpetaja tõlgendused. Arvan, et ka minu raamatuid loetakse kui lihtsalt seiklusjutte, mitte kui ühiskonnakriitikat.

Käin sageli koolides esinemas, varsti saab 150 koolimaja täis. Noored küsivad, kuidas kirjanikuks saada. Mina ütlen: kui te tahate kirjutada raamatut, mis läheks massidesse ja oleks teistsugune kui muu noorsookirjandus, kirjutage positiivselt. Kirjutage sellest, kui lahe on elu, ja te olete kohe teistmoodi. Aga kui kõikides raamatutes on ühtemoodi must masendus, keegi joob viina ja keegi ropendab, kellelgi on paha ühest otsast ja kellelgi teisest otsast, üks jamamine käib …

Mulle meeldib näiteks ka Stephen King sellepärast, et kuigi ta kirjutab õudsetest asjadest, on talle iseloomulik võime näha head seal, kus seda ei pruugi olla, ja uskuda õnnelikku lõppu. Inimesele on omane unistada, see on lausa ellujäämisinstinkt. Naer võib tulla väga kentsakas kohas: kui on hirmus ja õudne ja paha, võib asi naeruga laheneda.

Küsimus su teoste sihtgrupi esindajalt ehk 11aastaselt lugejalt: missugune raamat sulle endale oma raamatutest kõige rohkem meeldib?

Noorsooromaan „Väravajoonel“ – sellepärast, et see räägib ainult jalgpallist ühe noormehe vaatevinklist.2 See on niivõrd minulik! Ma ei ole ju Mari, Reilika ega Sadu, Olav ja Anton ka mitte. Kui vahel keegi küsib, kes ma olen neist viiest lapsest, vastan, et olen tegelikult salaseltsi nähtamatu liige, kes vaatab kõrvalt, mida lapsed teevad, ja paneb selle kirja.

Teine küsimus 11aastaselt: missugust raamatut oli kõige lahedam kirjutada?

Kõige lahedam oli kirjutada „Jõmmut“. Filmi „Supilinna salaselts“ lõpukaadrites avastasin, kui ilus on Emajõgi – ja ma ei ole sellest mitte midagi kirjutanud! Jalutasin Emajõe äärde (nagu iga päev). Vaatasin, et kui ma siit millestki kirjutan, siis oleks väga lahe, kui keegi varastaks ära Jõmmu. Järgmisena oli kohe mure: miks keegi peaks varastama Jõmmu? Teine asi: kuhu see peita? Mul ei olnud õrna aimugi. Küsisin isegi kalameestelt nõu. Rentisin siis kaatri. Sõitsin mööda Emajõge, käisin läbi kõikvõimalikud kohad Emajõe Suursoos ja tiirutasin ümber Tartu. Kanuuga seiklesin Emajõe lisajõgedel. Nii põnev oli mõelda, kuhu ma Jõmmu peidan, missugune on Jõmmu süvis, kas ma vajan lodja peitmiseks kamuflaaži, kust seda saaks …

Palun kirjelda üht tavalist kirjaniku tööpäeva.

Minu tööpäev algab keskööl. Kui mul on kõik päevatoimetused tehtud ja tulevad ideed, ei saa ju kirjanik magama jääda. Alles siis, kui inspiratsioon saab otsa, poen põhku. Ärkan nagu jumal juhatab. Hommikul püüan loomingule mitte mõelda, vaatan meile ja muid asju, mis on seotud kirjastuse juhtimisega ja kirjanikueluga. Siis lähen linna peale – pean väga oluliseks liikumist ja värskes õhus viibimist. Hulgun ringi, mul on kaasas pastakas ja paber, mõnikord ka tahvelarvuti fotode tegemiseks. Käin kohvikutes, kus inimesed tavaliselt ei käi, kirjutan seal. Kui mind on kuskil kohvikus näha, siis see on märk, et kohvik läheb varsti pankrotti.

Kirjutan hästi palju käsitsi, mul on mitu kohvrit käsikirju ja märkmeid täis. Ühes kohvris on tõlkimist ootavad Indrek Kofi raamatud, teises omaenda asjad, mingi hetk võtan need kohvrid ja lähen Tartust ära päriselt kirjutama, Ida-Soome või Saaremaale. Seal löön oma kohvrid lahti ja umbes kuu aega ainult kirjutangi, seekord arvutiga. Kaks korda nädalas käin bensiinijaamas internetti kasutamas, et meile vaadata. Televiisorit ma sisse ei lülita. Raamatuid võin lugeda, aga mitte selles keeles, milles kirjutan – kardan, et kui loen Saaremaal näiteks Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdan“, hakkavad mu tegelased rääkima nagu Serafima ja Bogdan.

Mõned su teosed on ka soome keeles ilmunud. Kas oled need ise tõlkinud?

Ei, kuna tõlkimine on niivõrd peen kunst. Soomes on väga palju häid tõlkijaid, kes oskavad tõlkida eesti keelest soome keelde. Minul on vaja kirjutada uusi lugusid. Teine põhjus on see, et mul puuduks tõlkijana igasugune respekt kirjanik Mika Keräneni suhtes. Kui tõlgin Mehis Heinsaare jutte, ma kohe tahan tõlkida kogu seda ilu, mis neis on, aga vaata, kuidas algab „Fantoomrattur“: „Mari vedeles diivanil pehme pleedi sees.“ Ma mõtleksin, et see on igav jutt.

Ma ei ole armunud oma tekstidesse. Mulle meeldib väga eesti kirjandus ja mida olen võimeline tõlkima, seda tõlgin hea meelega, aga mitte omaenda tekste.

Kuidas su raamatuid Soomes vastu on võetud?

Eesti keeles kirjutatud teostega olen ka seal skoorinud rohkem nii müüginumbrites kui ka lugejaskonna tagasisides. Tõsi, kirjanikuna mind müüginumbrid ja auhinnad ei huvita, ainult kirjastajana.3 Kirjanikuna on mulle kõige olulisem, et leidub inimesi, kellele lähevad mu raamatud korda. Neid on Eestis väga palju ja see annab kirjutamiseks energiat.

Soome lugejaskonnaga ei ole mul eriti kokkupuuteid. Olen saanud Soomest mõne fännikirja, mis on olnud mulle väga raske. Näiteks üks poiss kirjutas, et „Väravajoonel“ on tema lemmikraamat, ta on seda neli korda lugenud, ja küsis, millal tuleb järg. Mul oli väga raske vastata, et mul ei ole plaanis soome keeles midagi kirjutada, et võib-olla su lapselapselapsed näevad teist osa, aga sina kindlasti mitte.

Mulle meeldib eesti keeles kirjutada. Samamoodi tunnen jalgpallurina rohkem rõõmu väravast, mille olen vasaku jalaga löönud.

Kui palju neid „vasaku jalaga kirjutavaid“ soome autoreid Eestis veel on?

Kindlasti mõni on. Neid inimesi, kes kirjutavad siin muus keeles peale emakeele, on ju palju – mina ei tee vahet, kas see on soome, rootsi, saksa, vene või inglise keel. Emakeel võib olla ka võru keel.

Eestivene kirjanikke P. I. Filimonovit ja Igor Kotjuhi on nimetatud vitriinivenelasteks. Kas sina tajud, et sinusse suhtutakse kui vitriinisoomlasesse?

Ei taju. Pealegi ma olen väga kriitiline Soome osas. Kuna ma ei tööta Soome riigis, naudin seda, et võin öelda Soome kohta asju, mis ei ole poliitiliselt korrektsed – kas või seoses Emajõe äärde kavandatava tselluloosivabrikuga, millele otsitakse Facebookis eetilisi soome investoreid. Mul ei ole probleem öelda, et Soomest te küll kõrge moraaliga investoreid ei leia.

Olen töötanud eesti instituudis ning haridus- ja teadusministeeriumis, kus olid küll omad piirangud. Kui ministeeriumist ära tulin, ostsin endale Tiibeti suusamütsi.

Kui maalitakse pilti, kui hästi on kõik Soomes, ei püüa ma eestlastele selgeks teha, mis on tõde Soome kohta, kuid soovitan küsida tuttavatelt Soome inimestelt. Küsige neilt, kas tselluloosi­tehased haisevad. Püüan mitte välja käia stamplauseid.

Kuidas tähistad Soome riigi 100. aastapäeva?

Nagu iga päev – olen õnnelik, et venelased pole meid vallutanud. Igal aastal panen ka mõne lühikese postituse Facebooki, näiteks, et „iseseisvus on see, kui saad magada nii kaua, kui tahad“. Veedan oma lähedastega tavalise toreda õhtu. Eesti iseseisvuspäeval on mul rohkem traditsioone, kuigi põhiline on sama: olen õnnelik, et venelased pole meid vallutanud.

1 http://www.soome100.ee/100-hetke/

2 Vt Janika Läänemets, Suure jalgpalliromaani ootuses. – Sirp 5. VIII 2016.

3 Mika Keränenil on kirjastus Keropää. Ka „Fantoomrattur“ ilmus Keropää väljaandel. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming