Kirjanike liidu kevadkülvi volinik

Mihkel Mutt

Intervjuu Jan Kausiga Aasta on möödas, mis on muljed?

Vastuolulised. Poleks osanud arvata, et kirjanike liidu esimeheks olemine on niivõrd mitmekihiline ja intensiivne töö, kuigi Mati Sirkel püüdis tõsimeeli vältimatut hüpet tundmatusse pehmendada. Veel häirib mandaadi ja isiku vastuolu, mis sellise ametiga kaasneb, mitmed kolleegid kõnetavad mind kahetiselt: avalikult kui bürokraati, kedagi võõrast ja isegi pisut ohtlikku, konspiratiivselt ning silmast silma räägivad minuga kui ?oma poisiga?.

Positiivne on see, et on kasutada vahendid, millega viia ellu enda ja oma kolleegide ideid; on võimalik lülituda tulemuslikult sotsiaalsesse interaktsiooni.

 

Suur kiirendus on inimesele palju ohtlikum kui suur kiirus. Ma vist ei liialda, öeldes, et kuus aastat tagasi oli su nime kuulnud suhteliselt kitsas seltskond. Kas sa ei karda vahel, et juhtmed lähevad kokku?

Kardan. Mul on õnneks ümber palju toredaid inimesi, kes tõmbavad juhtmeid pidevalt lahku ja sirgu.

 

Loovisik, kel selleks eeldusi, võiks ikka mõned aastad pühendada kultuuri administreerimisele ? keegi peab seda ju tegema.

Täiesti nõus. Üks põhjus, miks ma ei taha kahe aasta pärast enam esimeheks kandideerida, on asjaolu, et võimalikult lai ring inimesi võiks kirjanike liidu tegemistes konkreetselt ja seeläbi ka ühiskonnas aktiivse(ma)lt osaleda. Mõnes mõttes idealiseerin siin ehk vabariigi esimest perioodi, mil esimehed vahetusid üsna tihedalt: Tuglas, Ast, Hubel.

 

Sa kirjutad silmatorkavalt palju. Kas Sa arvad, et juhiks saanuna pead end pidevalt tõestama? Nii nagu ?D?ungliraamatus? hundikarja juht Akela oli niikaua juht, kui ta suutis oma soku tappa? Aga erinevalt sinust ei pidanud Akela muul ajal eriti midagi tegema. Kas sa ei karda end ära katkestada?

Hea küsimus. Tõesti, ma kirjutan niivõrd palju ja niivõrd mitmetel teemadel mitte ainult seetõttu, et see mind huvitab, vaid kui ma juba lisaks sellele, et ma olen Jan, olen ka EKLi esimees, siis tuleks seda keerulist, mõneti skisofreenset olukorda ära kasutada ning teha loomulikust uudishimust midagi justkui laiemalt tähenduslikku. Seetõttu võtangi tihtipeale kirjutada filmist, teatrist, filosoofiast või kujutavast kunstist, et ma ei taju kirjandust kinnise süsteemina, vaid võrgustiku ühe mustrina ning tahan sellest pidevalt endale ja teistele märku anda.

 

Sa võtad tõesti sõna väga erinevate kunstialade kohta. Sa pole muidugi esimene ega ainuke, kes nii teeb, ja kui maailma vaadata, siis on see ju tõusev trend. Aga minus on see alati natuke kõhedust tekitanud. Möönan, et värske pilk näeb ka su enda erialal paljutki, mida paadunud kriitikud ei ole märganud. Aga need on kas immanentsed välgatused või siis haardumised hoopis laiemasse sotsiaalsesse, filosoofilisse vms konteksti. Muidu, arutledes vastava kunstiala arengu jms üle, võib ka väga suuri lollusi kirjutada. Vastava kunsti keelt ja konteksti tuleb ju põhjalikult tunda.

 

Kokkuvõttes ? kust võtad julguse?

Mul polegi julgust, on vaid valmisolek kirjutada ? ka suurte lolluste ohus. Mäletan, kuidas mind EHIs õppides ajasid meeleheitele mitmete üliõpilaste pingutused selle nimel, et keegi ometi ei märkaks, kuidas nad ei oska õppejõu küsimusele vastata. Manati näole üleolev irve ning vaikiti ?tähendusrikkalt?. Mindi Heideggeri süvaseminarile, teadmata, mida tähendab Dasein ning seda teadmatust varjata püüdes. Mis kõige hullem: naerdi nende üle, kes julgesid oma rumalust tunnistada ja lolle küsimusi esitada.

Kui ma näiteks kirjutan mõne kunstinäituse arvustuse, siis ma loodan, et kui ma ütlen midagi ebaadekvaatset, siis saan oma eksimusest varem või hiljem teada. Aga oma eksimuse avastamine viib ju kukesammu võrra rumalusest kaugemale?

 

Vabanda, aga ma võin julmalt öelda, et kellegi isiklik areng ei pea tingimata avalikkuse ette jõudma. Ma tahan lugeda küpsete inimeste küpseid arvamusi, mitte olla tunnistajaks, kuidas noorukist saab mees (vaimses mõttes).

Okei. Ma ei ülistagi ebaküpsust. Ma väidan pigem, et püüd küpsusele ei ole veel küpsus ja seda võiks meeles pidada isegi siis, kui küpsejal on tunne, et ta on nüüd küps. Muuseas, Mihkel, kas sina astusid avalikkuse ette täiesti küpsena?

 

Ei mäleta enam, see oli nii ammu? Täna kogunetakse musta laega saali hoopis teisteks probleemideks. Olen jälginud listis ilmuvat ja olen nõutu nagu vist paljud. Tunnistan, et ühtpidi mulle meeldib see, mida võiks nimetada kolleegide aktiivsuseks. Samas on selge, et see aktiivsus on kitsamalt ajendatud ainult ühest, s.o majanduslikust elujärjest. Kui mõni neist kommentaaridest on ka üpris käre, siis ometi ei liitu see hääl rahulolematute vasakploki ühendkoori.

Üks kolleeg ütles mõni aeg tagasi täpselt, et kirjanike liit meenutab talle suurt hulka omapäi kõndivaid kasse, kes on sunnitud ühes ruumis viibima. Nii et mina püüan lähtuda igast inimesest eraldi. Muuseas, EKLi liikmete seas on ka kaks praegust-äsjast ministrit.

 

Kirjanikud on ikka eluvõõrad ja lapsesuud. Tahavad (natuke) rohkem raha, aga mis on nende argumendid? Minevikuteened? Kuigi mõned ikka teavad, mis roll on kunstnikel ja kirjanikel olnud meie iseseisvuse taastamisel, olen viieteist aasta jooksul aina imestanud, kuidas mälu kaob. Aga isegi kui ei kaoks, kas kõikidel tänastel kirjanikel oleks ikka a priori õigus saada personaalpensionäriks?

Või on tegemist oleviku- ja tulevikuteenetega? Kultuur on strateegiline ala eesti rahvuse säilimiseks. See on sõnades tunnustatud. Miks ei ole ükski valitsus viieteist aasta jooksul seda ka praktiliselt ja täiel määral tunnistanud? Rahandusministeeriumi ja Co argument on, et erandeid teha ei tohi. Aga kuidas ei tohi teha erandit, kui asi on erandlik? Järelikult nad pole nõus, et see on erandlik. Kas ei peaks kirjanikud katsuma üldsust rohkem veenda oma tegevuse erandlikkuses? Tühi töö meie massikultuuristunud ajastul?

Ei ole tühi töö. Sinu küsimus viitab väga laiale ja sügavale protsessile. ?Massikultuuristunud ajastu? tähendab tegelikult uut laadi suhtlemist ja suhestumist ning see ei tähenda mitte niivõrd asju nagu public relations, tulemusvestlus jne, vaid eelkõige mõistmist, milline on ühiskonna võrgustik. Tähendab mõista, et tervikut on üha raskem näha ja üha olulisem on püüda seda siiski teha. See aga eeldab tähelepanelikku ja mitmesuunalist avatust ning mitte ühegi lahingu lõplikuks tunnistamist. Minu silmis on näiteks loomeliitude ja loovisikute seadus kergelt öeldes problemaatiline. Kuid teisalt on ta parem kui mitte midagi, ta on lähtekoht loojate olulisuse praktiliseks tunnustamiseks. See palju higi ja pisaraid põhjustanud seadus võib osutuda esimeseks ettevaatlikuks sammuks riigi ja temas elavate loojate eesmärkide ühendamisel.

Kirjanike liit või ka mina isiklikult pole paljude kultuuriministeeriumi või kultuurkapitali sammudega nõus ? eriti kurb on Traducta suunamine kirjanduse sihtkapitali õlgadele ?, kuid tagasilöögid ei saa tähendada igasuguse koostöö katkestamist. Olen õnnelik, et ministeerium eraldas kirjanike liidule projekti ?Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes? arendamiseks korraliku rahasumma. Loomulikult polnud tegemist summaga, mida me küsisime. Kuid teisalt on andnud kultuuriminister mõista, et on täiesti võimalik kõnealuse projekti lülitamine ministeeriumi eelarvesse…

Nii et alati on koostöö võimalik, ma ei näe lõplikus distantseerumises või jäikades positsioonides väljapääsu. Muidugi peavad jääma põhimõtted, millest ei taganeta, näiteks veendumus, et eesti kirjandus on eesti keele kõrval osa eesti rahvuse vundamendist. Kuid teisalt pooldan tegusust, mida juhib teadmine, et kirjanduse laiema tunnustamise küsimus pole Gordioni sõlm ? seda nii raiumise kui harutamise aspektist.

Teine aspekt: avalikkusega suhtlemisel tuleks lähtuda väitest, et mitte kirjanikud pole erandlikud, vaid kirjandus. Ma arvan, et tuleks just populariseerida kirjandust kui eesti keele võimalusi avardavat ja keele elusust tagavat praktikat. Rõhuda pigem protsessile, mitte niivõrd inimestele, kes protsessis osalevad. Ka kõige paakunum bürokraat räägib eesti keeles ning kasutab väljendeid, mille leiutajateks piiblitõlkijad, Luts, Tammsaare, Kivirähk. Ning sellise arutluskäigu loomulik jätk on, et kirjandust loovad just, ikkagi ja ainult kirjanikud.

 

Keelekasutust mõjutab massimeedia, mitte kirjandus. Et poliitikud kasutavad väljendit ?rehepaplus?, on reeglit kinnitav erand. Kirjandus kui selline mängib tänases elus veel mikroskoopilisemat rolli kui kirjanikud. Viimaste vastu tuntakse veel mingit huvi. Elus kirjanik ? no miks ka mitte. Kogu maailmas ägavad ka tõsised kirjanikud, kui suur osa nende energiast kulub ringreisidele, et oma teos iseenda ?füüsilise ilmumise abil üles rääkida?. Ka meil teab viimanegi töllu, et on mingid Kivisildnik, Kender, no ja et Kross on Eesti igavene asepresident.

Esiteks: ma ei väitnudki, et kirjandus on ainuke, mis keelekasutust mõjutab. Teiseks: lugemise viisid on mitmekesised ja muutuvad. Esimese all pean ma silmas, et ei tasuks näiteks alahinnata raamatukogude rolli: ma olin siiralt imestunud, et autorina, kelle raamatute trükiarv ei ületa 500 piiri, sain Autorihüvitusfondi esimesest eraldusest tuhat krooni tasusid. Muutumise all pean ma silmas seda, et lood, mida kirjanikud on välja mõelnud, võivad ka massikultuuris võtta sellele registrile sobivamaid vorme ning sedasi täiesti elujõulistena edasi eksisteerida. Ma ei oleks üllatunud, kui kellelgi tuleks pähe teha mõnest Indrek Hargla romaanist näiteks arvutimäng.

Sinu väitele ?füüsilise ilmumise abil üles rääkimise? kohta sean vastu siinse kogemuse: kui palju oled sa näinud avalikus sfääris ringi tiirutamas ja televisioonis hängimas Madis Kõivu või Nikolai Baturinit? Ometi ei saa öelda, et huvi nende vastu puudub. Olgu, võib-olla mängivad nad terve sootsiumi seisukohalt mikroskoopilist rolli. Aga võrrelgem siiski ajalises dimensioonis näiteks poliitikaga, mis on ju massimeedias keskne teema? Kas Tammsaare nimi on praegu vähem esil kui Uluotsa või Selteri nimi? Kas loetakse rohkem vabariigi esimese perioodi riigikogu stenogramme või Gailiti romaane?

 

Kas sa tõemeeli loodad, et tuleb mingi riigikogu ja valitsus ? olemasoleva parteisüsteemi raames ?, kes tunnistab ka praktiliselt kirjanikkonna rolli?

Ma ei looda midagi, ma lähtun sellest, mis on, ning püüan seda, mis on, juurde tekitada, reaalselt toimima saada.

Ma ei arva, et kirjanikkonnal oleks kasulik keskenduda ?oma erandlikule tähtsusele? ? rolltähtsus väljendub ikkagi eelkõige kirjanikkonna töö kvaliteedis, heas kirjanduses. Praktilisemalt, pahatihti unustavad mitmed kirjanikud, et kui poleks näiteks riiklikku fondi nimega Kultuurkapital, ei eksisteeriks niivõrd kirevat, mahlakat ja mitmekesist kaasaegset eesti kirjandust kui viimaste aastate jooksul. Masendav, kui enesestmõistetavalt ja ? sinu sõnastust kasutades ? tänamatult kulkat tihtipeale võetakse. Mitte et peaks pidevalt hosiannat laulma ja kõigega, mida kulka teeb, leppima ja rahul olema, aga üks tunnustav noogutus ? kas või siis omaette ? oleks siiski kohane.

 

Kas ei tundu, et nõukaajast on üht-teist edasi kandunud ? mentaliteedi mõttes? Kumab läbi mingi moraalne õigus elada vabakutselise suhteliselt meeldivat elu. Miks nii vähesed meie kirjanikest peavad mõnd ?tõsist? elukutset, st on õpetajad, insenerid, arstid jne nagu laias maailmas kombeks?

Kas sa ei räägi siin endale vastu? Vabakutseline ei ela praeguses Eestis pahatihti meeldivat elu, hoopistükkis rasket. Loovisikute ja loomeliitude seaduse praeguse variandi üks väheseid voorusi ongi asjaolu, et ta lubab ? arvatavasti täiesti kogemata ? hakata toetama neid loomeliidu liikmeid, kes peavad seisma vastamisi toimetulekuraskustega. Õieti on see nüüd kirjanikkonna teha.

 

Kas sulle ei tundu, et kirjanikke on liiga palju? Kas kõik ikka peavad saama võimaluse oma kirjatööst ära elada?

Mind häirib palju rohkem see, et suur osa kirjanikke loeb niivõrd vähe oma kolleegide tekste, mina pahatihti ka. Vastastikune huvi võiks olla sügavam ja intensiivsem, hoolivam. Ma olin näiteks väga õnnelik, kui Hannes Varblane helistas ühel õhtul lihtsalt selleks, et tunnustada üht mu artiklit. See oli pisike, aga oluline ?est. Suur osa ?karmidest? kirjameestest, kes on võidelnud endale halvastiütlemise monopoli, on väga tundlikud, kui keegi neid nende endi relvadega ründama hakkab.

Üleüldse tundub tihti olevat kirjutamise ja lugemise tasakaal paigast nihkunud, viimase kahjuks. Kunagi ringles üks mõte, et peaks aasta aega ainult lugema, ridagi kirjutamata. See tundub siiani parasjagu positiivselt anarhiline projekt, see tuleks mõningate mõttekaaslastega millalgi ellu viia. Minu jaoks on lugemine kirjanikuks olemise olemuslik osa.

 

Vaadates meie ajakirjandust ja töötades ise kultuurilehes, ma tunnen, kuidas ring tõmbub koomale. Nende avaldamiskohtade hulk, kus kirjanik võis leivaraha teenida, väheneb.

Ei tea, nii ja naa. Olgu, Arteri hunnitut ja väga kavalasti organiseeritud allakäiku on näinud ja näevad siiani kõik, kel silmad seda näha. Samas pidas Postimees siiski vajalikuks läinud aasta lõpus avaldada esseekogu, mis koosnes Postimehes avaldatud leheküljelistest tekstidest ja kus mõjuva osa autoritest moodustasid just kirjanikud Kenderist Kaplinskini. Lisaks Sirbile, Vikerkaarele ja Loomingule avaldab näiteks Maaleht pidevalt Ott Rauna, Andres Langemetsa, Kärt Hellerma, Vaapo Vaheri kolumne, Õpetajate Lehest olen lugenud näiteks Mati Hindi hirmpikke ja sisukaid esseesid. Ekspressi Areeniski saavad erinevate suunitlustega kirjutajad oma mõtteid esitada, Tegelikkuse Keskuses möllavad Kivisildnik, Ruben, Unt, Juku-Kalle… Nii et ehk ei ole asi ikka lootusetu, mh, ah?

 

Pidev artiklite vorpimine maksab kirjanikule varem või hiljem kätte.

Mulle pole see veel kätte maksnud. Ptui, ptui, ptui (üle vasaku õla).

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming