Kirjaniku ruum

Livia Viitol

 

 

Katusekamber Kopenhaagenis  Vingårdi 6.livia viitol

 

Kui 14aastane H. C. Andersen esimest korda elus Odensest Kopenhaagenisse tuli, oli ta ainus soov saada näitlejaks. Hoolimata kolmest kuningliku teatri juures veedetud õpiaastast, Andersenist näitlejat ei saanud, küll aga valmis nende aastatega tema esimene kirjandusteos, tragöödia “Alfsol”. Teatri juhtkond pidas seda ebaküpseks, ent tunnustas noormehe talenti.

Kaheksa aastat hiljem, 1827. aastal, kui Andersen valmistus astuma Kopenhaageni ülikooli, üüris ta teatri lähedusse Vingårdi 6 asuvasse majja väikese katusekambri. See korter on Kopenhaagenis alles tänaseni. Maja, kus Andersen elas, on Taani pealinna vanimaid. Praegu Magasin du Nordi nime kandva vana kaubamaja kolmanda korruse imepisikeses toas veetis Hans Christian üheksa aastat oma elust. Just too korter jättis tema loomingusse sügavama jälje kui ükski teine. Või nagu taanlased ütlevad:  Vingårdi 6 aitas vormida Anderseni kirjanduslikku universumit. Siin on sündinud romaanid “O.T.”, “Piltideta pildiraamat”, “Teekond Amageri saarele”, vodevill “Armastus Nikolause kiriku tornis” kui ka lugematud luuletused. Ka kuulsaks saanud poeem “Üliõpilased”.

Anderseni sünnilinnas Odenses on praegu kirjaniku muuseum.  Vingårdi 6 ekspositsiooni avasid Odense linnamuuseum ja Magasin du Nordi kaubamaja kirjaniku 200. sünnipäevaks ja seda on võimalik vaadata Anderseni aasta lõpuni. Korterisse pääseb läbi moodsa kaubamaja klaasukse, otse kommi- ja mahlaleti ees tuleb astuda elevaatorile ning sõita kolmandale korrusele, kus sviitrite ja seelikute osakonna tagumisest nurgast läheb väike salavahekäik Anderseni juurde. Turistide “ligimeelitamiseks” pole muide ei suunaviitu ega kallite firmade eriprojektidena kujundatud silte – maja sees teatab Anderseni korterist raudjalaga infotahvel; kellegi vilgas käsi on sellele viltpliiatsiga sehkendanud: “H. C. Anderseni toa ekspositsioon III korrusel.” Ongi kõik.

Tema korter pole turustusobjekt. Sissepääs on tasuta. Ei valvureid ega administraatoreid. Kohale tulevad need (Internetis on kõik koordinaadid täpselt edastatud), kes peavad kirjaniku ruumis viibimist oluliseks – seda nii otse kui ka ülekantud tähenduses. Anderseni tuba eraldab ostusaalide suminast mõnikümmend sekundit. Tegelikkuses aga 180 aastat. Peitusemäng on sihiteadlik. Ekspositsioon on pigem “ajalavaseade”, performance, happening, metafoor. Tegemist on ideega, mille valemit sobib tähistama “1x1x1”, s.t üks kirjanik, üks ruum, üks aasta (1827).

Tuba ise on imepisike. Aken, akna all laud, alkoov voodi ja kapiga (kapis hoidis kirjanik leiba ja vorsti), väike skulptuurne raudahi, ahju ees tool. Olekski justkui kõik. Vahemaa uksest aknani on mõõdetav paari sammuga. Aknast välja vaadates jääb silm pidama aknaraamidel: valge õlivärvi alt paistavad lugematud praod ja mõhnad. Nägu lähendades tunned niiske puidu soontest hoovavat tolmu- ja värvilõhna: just nii lõhnasid aknaraamid lapsepõlves. Ja äkki lisandub veel üks lapsepõlvelõhn – mulla ja lumikellukeste lõhn. Seda ei hajuta värskelt renoveeritud kapi ega valgeks küüritud laudpõranda puidulõhn, ka mitte valguse käes veidi krussi tõmbunud servadega käsikirjaimitatsiooni ülitänapäevalik väljanägemine. Anderseni akna all seistes tead täpselt, et just nii pidi lõhnama Anderseni toa aken enne “Lumikellukese” muinasjutu kirjutamist. Eesruumi “Väikese merineitsi” sünniloo stend pakub kogetule omapoolset kinnitust: “Muinasjuttu kõneldakse lastele, täiskasvanuile peab see andma midagi, mille üle mõelda.”

Selle toa aega jääb 22aastase Anderseni aeg. Taustaks on  Vingårdi 6 lähiümbrus, korteriperenaine, sõbrad ja kaaslased, kelle pool ta lõunatas ja tänutäheks oma tekste ette luges. See oli Kopenhaagenis kohalolemise ja Kopenhaageni kohal olemise aeg. Kirjanikuks saamise aeg.

Enesestmõistetavalt kuulub selle aja ja Anderseni eluloo juurde  Vingårdi 6 maja lugu koos maja all asuva kuningliku veinikeldri looga. Maja lugu on pikk. Maja ja Andersen justkui jätkaksid üks ühe ja teine teise lugu, nagu oleks tegu Anderseni aja ülevõtulooga majaaja loos.

Kui Andersen ülikooli sisse sai, lahkus ta oma armsast katusekambrist, kuid katusekamber ei lahkunud tema juurest. Metafüüsilise ruumina vilksatab see Anderseni luuletustes ja romaanides ning – peab ajale vastu. Selle toa ruumiliseks iseärasuseks on, et ta jääbki Anderseni loomingus uute “ruumide” avajaks, nagu oleks paariruutmeetrisel pinnal rekonstrueeritud mitte kirjaniku korter koos sisustusega, vaid Anderseni aeg koos muinasjuttude, vodevillide, romaanide, köidete kaupa sündinud reisikirjade ja päevikutega.

Taas tänavale tulles jõuab Anderseni juures käinu kohemaid küsimuseni: kuis on meie kirjanikutubade ja kirjanikele kuulunud ruumidega? Ruumiesitlustega väljaspool ametlikult eraldatud muuseumiruume?

Meie esimeste linna tulnud kirjanike kõige esimesed Tallinna üürikorterid on läinud “kõige liha teed” koos tervete puumajarajoonidega nii südalinnas kui ka mujal (olgu “mujal” all mõeldud Underi kuulsat “sinise terrassi” korterit Tartu maantee ääres, mis ammu lammutatud).

Peame olema tänulikud, et meie väike riik on suutnud säilitada oma suurte surnute muuseumid, ent vaprate andersenlaste kombel kadunud aja taasloomine väljaspool emamuuseume, Eestis, kus isikumuuseume harjutud nägema rohkem madalat profiili hoidmas kui “lippu kandmas” (erandiks Kreutzwaldi muuseum Võrus), on idee, mis põrkuks sedamaid vastu kõikvõimalikke takistusi, alates omandiseadusest ja muuseumidevahelise koostöö nõrkusest. Äsja riigile kingitud Amandus Adamsoni maja on Eesti praegusel kultuurimaastikul suur väljakutse.  Vingårdi 6s tekitatud “1x1x1”-laadse kultuurisündmuse on seni suutnud välja mõelda vaid Kodulinna maja juht Tiina Mägi, ent tema on isik, kel ideid, ruumikogemust ja ajalootunnetust.

Väikese “võrgustikuna” üle Eesti asuvatest mälestustubadest meenub esimesena August Kitzbergi, seejärel Mart Raua oma. Mälestustubadekirjanikest on Raual läinud kõige paremini: tütre Anu Raua loodud kontekst on muutnud isatalu üheks polüfunktsionaalsema suunitlusega kultuuripaigaks. Mälestustubade mõte on uut jõudu kogumas Pärnus. Kui Amandus Adamsoni ja Omar Volmeri toad kord teoks saavad, võidab sellest kogu Eesti.

Tallinlastel jääb üle hinge kinni pidada. Siin pole miski võimatu. Võimatu pole seegi, et praegu tähtsate kaubateede ääres istuv pronksist Tammsaare ühel päeval mõne järjekordse kaubanduskeskuse ehitusele ette jääb. Kas jätab ärimaailma järjest hoogustuv pealetung võimaluse meie suurvaimudele, kelle jälgi oleme seni eksponeerinud nende elulõpukorterites (mõni erand välja arvatud) või mälestuskive pannes, jättes kõrvale kunstnikuks kujunemise ruumi kui ruumi Ruumis? Karta on, et kinnisvaratehingute käigus käest kätte käinud vanad majad on ammu oma vana liigenduse minetanud, ja – kätt südamele pannes – enamikku meist ei huvita üldse, kes on elanud meie ruumis enne meid, nagu seegi, mida arvavad meie tegemistest need, kes pärast meid tulevad.

Kõik oleneb kultuurikihi sügavusest. Kõik oleneb aja- ja ruumitunnetusest. Või kui Anderseni loomingu näitega lõpetada, siis “Vaderi raamatust”.