Kirjaniku teine pale ja kirjandus

Igor Kotjuh

Loomingu Raamatukogus äsja ilmunud austria kirjaniku Peeter Handke raamatus „Kirjaniku õhtupoolik” on kirjeldatud anonüümse kirjaniku sisemaailma. Too määratleb ennast kirjanikuna ka siis, kui ta parasjagu ei loo kirjandust. Talle ei paku huvi mitte ainult harjumuspärane küsimus „mina kui kirjanik?”, vaid ka „kirjanik kui mina?”. „Kirjanik kui mina” oli tähelepanu keskmes ka Tallinna keskraamatukogus korraldatud ürituste sarjas „Lehekuu lood: kirjaniku teine pale”, mis toimus tänavu maikuus Hasartmängumaksu Nõukogu toel. Sõna said autorid, kellel on lisaks kirjaniku positsioonile ka mõni teine identiteet. See võimaldas käsitleda uusi kirjandusega seotud küsimusi, nagu näiteks: kuidas on võimalik olla edukas mitmel alal korraga? kas mitme identiteedi ühildamine võib tähendada konflikti? kui palju kasutab kirjanik oma loomingus teistel aladel saadud kogemusi? Kirjaniku „teine mina” võib olla seotud nii ootuspäraste kui ka ootamatute aladega. Toomas Vint kõneles kui kirjanik ja kunstnik, Eeva Park kui kirjanik ja ema, Mika Keränen kui kirjanik ja välismaalane, Peeter Volkonski kui kirjanik ja muusik. Sarja lõpetas vestlus kahe külalisega: Andrei Hvostov esitles end kirjaniku ja ajakirjaniku ning Karl Martin Sinijärv kirjaniku ja ametnikuna. Juba see nimekiri näitab, et kirjaniku teine pale on suuresti kokkuleppeline asi ning üks elukogenud inimene võib olla pädev korraga isegi enam kui kahel alal. Näiteks Toomas Vint võib kõrvutada kirjanduse kirjutamist kirjandusest kirjutamisega, Eeva Park rääkida võrdlevalt proosast ja luulest, Mika Keränen vahendada kirjaniku ja tõlkija kogemusi. Peeter Volkonski esineda kui lastekirjanik, tõlkija, näitleja, helilooja, laulja, laulusõnade autor, pedagoog, rokk- ja folkmuusika asjatundja ning vürstide järeltulija. Andrei Hvostovi puhul on oluline ka ajaloolase taust ning Karl Martin Sinijärv leiaks kindlasti seoseid kirjanduse ja köögi vahel.

Sarja korraldajana püüdsin läheneda igale esinejale loovalt, näha temas kolleegi ja mõnevõrra ka õpetajat. Kolleegi selles mõttes, et kõik kirjanikud on liidetud eesmärgiga luua kirjandust ja on varustatud enam-vähem sarnaste teoreetiliste teadmistega. Õpetajat selles mõttes, et vestluskaaslane oskaks tuua oma elust välja selliseid kogemusi, mida teistel ei ole, rikastades niimoodi kuulajaid.

Toomas Vint – kasuks pööratud juhus

3. mail oli sarja avaürituse külaliseks Toomas Vint. Tema kirjaniku- ja kunstnikukarjäär sai alguse hoopis spordist: ta tegeles tõsiselt vehklemisega ning koputas NSV Liidu noortekoondise uksele. Siiski plaan ebaõnnestus, kuna sportlane jäi haigeks ega saanud minna tähtsale võistlusele. See pani mõtlema: kas tasub otsida õnne spordist, kui tühine külmetus võib tõmmata kriipsu aastate jooksul tehtud treeningutele? See oli esimene kord, kui Toomas Vindi valikuid hakkas suunama juhus. Nähes, et ta vend Tõnis leiab rõõmu kunstist, otsustas Toomas loobuda spordist. Järgnesid õpingud Tartu ülikoolis, erialaks bioloogia.

Siis astus ta ellu järgmine juhus: keset kooli saadeti ta sõjaväkke. Koola poolsaarel Severomorskis, kus ta teenis, oli maaliline loodus, mis avaldas talle sügavat muljet. „Seal olid erilised paigad ja polaarpäev oli eriti vahva. Kuu ajaga lilled õitsesid ära, marjad valmisid, kui juba hakkas külmaks minema, talv tuli. Aasta jooksul oli kolm päeva, mil oli võimalik sisse kasta, olin seal kolm suve, aga talvel painas mind roheluse nägemus.” Mälestused tänini erksad.

Nähtu tekitas temas tahtmise proovida oma võimeid kirjanduses – spordiroodus oli ajateenijatel palju vaba aega. Just Murmanski lähedal hakkas ta kirjutama luulet ja jutte, millele hiljem lisandusid Noorte Autorite Koondis Tallinnas ja almanahhi Hees väljaandmine ja toimetamine.

Just kroonus kogetu tegi temast hiljem ka kunstniku: „Kõik teavad, et Vindil on sellised rohelised pildid. See oli unenägu, mis painas, oli meeletu tahtmine seda jäädvustada, edasi anda seda meeleolu. Aastaid hiljem tegin oma esimese suurema õlimaali „Sinu liblikas lendab sinu aasale” ja äkki avastasin, et vot selles pildis on see asi, millest ma seal unistasin.”

Toomas Vint ütleb, et kuus tundi arvuti või molberti taga on ühtviisi väsitav töö, mistõttu tasub teha ühte korraga: „Novembrist saadik kuni siiani olen olnud kirjanik, kuna täna lõpetasin uue romaani teise läbitöötluse.”

Ta leiab, et „maalimine on midagi lõbusat, vahvat, tärpentini ja õlivärvi lõhn on juures; maalimise ajal saab raadiost igasuguseid jutusaateid kuulata, aga kirjutamise juures mängib mul tõsine muusika, internetiraadio”.

Kas raamatute arvustaja peaks pöörama tähelepanu ka autori kunstitööle? See on üsna delikaatne küsimus, mille Toomas Vint pareerib tõdemusega, et seni pole tema loomingu kohta ilmunud ühtegi süvakäsitlust. Probleem on selles, et kirjandusväljaannete toimetajatel on raske leida inimest, kes oskaks kokku võtta Toomas Vindi eripalgelise loomingu. Kirjandusteadlased on raskustes, kuna ta on kirjutanud palju kunstist, kunstiteadlased oskaksid kirjutada, kuid nad pole hästi tuttavad tema kirjandusloominguga.

Eeva Park – armastus tõestab enese olemasolu

10. mail esines kirjanik ja ema Eeva Park. Ta sai rääkida oma teemast kahes perspektiivis: kuidas mõjutab loomingut see, et ta on ema ja sündinud kirjaniku tütrena? Kui Eeva sündis Minni Nurme ja Aadu Hindi kirjanikest perre, oli ta ema juba tegus literaat, kelle autorikontol olid romaanid, novelli- ja luulekogud, samuti tõlkeraamatud. Oma nimegi sai Eeva äsja ema tõlgitud Harriet Beecher-Stowe’ raamatust „Onu Tomi onnike ehk Neegrite elu Ameerika orjariikides”.

Kokku oli peres viis last. Kasvamine sellises perekonnas tähendas spetsiifilisi asju: kõik lapsed õppisid varakult lugema ning olid valmis pakkuma emale mõne sõna, mida tal läks järjekordse raamatu tõlkimisel vaja. Minni Nurme oli tõlkinud eesti keelde mitu olulist autorit-raamatut: Byroni ja Shelley luulet ja Robert Louis Stevensoni „Aarete saare”, kui nimetada vaid mõnda. Lapsed teadsid, et vahel kirjutas ema küünlavalgel luulet ja pärast kontrollis nende peal, kuidas mõjub uus luuletus ette lugedes.

Kirjutamine oli loomulik, mistõttu lapsedki nägid ennast kirjanikena. Kuid kasvamine kirjanike peres võis tähendada ka piiranguid. „Ema jaoks oli oluline vaid tõeline, suur, hea, püha kirjandus – ükskõik, mis meiega ei juhtuks, kõik muu oli tühi-tähi. Oluline oli looming, mitte see, mis sinuga iga päev juhtub,” meenutab Eeva. Milline on hea kirjandus? „Seda tuli otsustada iseseisvalt. Ja vähimgi libastus oli kõige suurem viga meie kodus.” Säärase kasvatusega käisid kaasas Heinrich Heine pikad poeemid, mida Eeva tüdrukuna külalistele ette kandis.

Kuna kirjatöö nõuab keskendumist, oli kõigil tähtis pidada lugu distsipliinist. „See, et tundsid vanemaid nii lähedalt, tekitas barjääri nende tekstidega. Teiste luuletajate tekstid olid peas, oma ema omad mitte – paratamatu ülekohus. Alles täiskasvanuna sain aru sellest töömahust.”

Mõeldes oma lapsepõlvele, arvab Eeva Park, et elamine püha kirjanduse nimel võib olla ka ohtlik: kui sind on vanemate jaoks väga vähe olemas, siis võib üks väike inimene hakata kahtlema omaenda eksistentsis.

Kuidas vähendada seda tunnet? Eeva naeris mulle vastu ja ütles: „Ma armusin!” Kas armastus teeb suureks, pärisin edasi. „Armastus tõestab su olemasolu,” pakkus ta täpsema vaste.

Minni Nurme oskas oma olekuga õpetada, et kirjandus võib õnnelikuks teha. „Kui ta sai teada, et ta luuletused ilmuvad Loomingus – ta oli nii õnnelik, meeldiv ja pehme, jalad ei puutunud maad ja nii umbes kaks päeva. Alati, kui minul miski ilmub, mõtlen ma emale. Kas oskan olla sama rõõmus?”

Eeva on kolme tütre ema. Mis on ühist ja erinevat ta praegusel ja kunagisel elul? Kõik lapsed on tegevad teistel erialadel ning Eeval on sellest hea meel: „Nad on omamoodi andekad inimesed.” Tema lastel on samuti tõrge ema tekstide suhtes, kuigi nad loevad Eeva luuletusi jõuluvanale. Põhiline erinevus seisneb aga selles, et Eeva otsustas väärtustada lapsi kirjandusest enam ning peab seda oma ema kaudseks teeneks.

Eeva tuli kirjandusse siiski märksa hiljem, kui oli 33 aastat vana, et olla vanematest sõltumatu. „Kirjaniku perest on raskem saada kirjanikuks, kui tavalisest perest. Ja tütrena raskem, kui pojana. Suur üllatus on alati parem kui see, kui on teada, mida oodata. Tulla vaestemajast või olla kingsepa poeg – see on see üllatus, mida kõik ootavad.”

Mika Keränen – heal lapsel on mitu identiteeti

17. mail oli Tallinna keskraamatukogus külas kirjanik ja välismaalane Mika Keränen. Enne üritust ilmus tema raamat „Minu Supilinn”. Kas sellest võib järeldada, et mõtisklused etnokultuurilise enesemääratlemise üle kujundavad kirjaniku loometööd?

Vikipeedia esitleb Mikat järgmiselt: „Soome päritolu Eesti lastekirjanik”. Mika ütleb selle peale, et ta on soomlane. Ja tartlane. Ja karjalane. Ning jätkab: „Helsingis olen helsinglane, kuna olen seal sündinud, kuigi pole seal ammu elanud. Tartus peetakse mind supilinlaseks, kuigi pole kunagi seal elanud. Heal lapsel on mitu identiteeti.”

Lastekrimkade autor arutleb rahvusidentiteedi üle suure leidlikkuse ja huumoriga. Tal on Eesti identiteet, kuna ta elab Eestis 1993. aastast ning on siin väga hästi kohanenud. Ta tuli elama Eestisse, sest otsustas koos abikaasaga, et Helsingis on liiga külm kliima. Peale selle on ka keeleline põhjus. Mika õppis Tartu ülikoolis eesti keelt võõrkeelena ning kirjutab oma raamatuid eesti keeles: 1997. aastast kui luuletaja Mihkel Kera ning 2008. aastast kui lastekirjanik Mika Keränen.

„Kui ma kirjutan eesti keeles ja keegi ütleb, et ma pole eesti kirjanik, ma lahkun seltskonnast. Kui hakata õiget eestlast otsima, sellist ei leia,” on Mika vahel ka resoluutne.

Üks oluline märksõna Mika elus on veel jalgpall. Näide tema vutifilosoofiast: „Kui Läti mängib inglastega, olen Läti poolt. Venemaa-Tšehhi, Venemaa poolt. Venemaa-USA, Venemaa poolt. Ma olen tuline Eesti toetaja. Aga kui Eesti ei mängi, toetan naabreid. Eestlased on veel nõus, et olin NSV Liidu poolt, aga kuidas saab olla Läti poolt? Eesti-Soome? Ma ei teadnud, kelle poolt ma olen, kuni tuli selline mäng. See oli Soomes ja ma läksin tribüünil Eesti sektorisse. Siis otsustasin, et see jääb alaliseks valikuks. Ja mulle ei meeldi olla viigi poolt, „sõpruse” poolt. Jalgpallis on asi sõprusest kaugel. Kui mäng algab, on see elu ja surma küsimus.”

Etnokultuuriline identiteet võib ka petlik olla. Näiteks on väär arvata, et Mika Keränen orienteerub hästi soome vanemas ja eesti uuemas kirjanduses, arvab kirjanik ise. Tema lemmik on hoopis angloameerika kirjandus, autorid nagu Enid Blyton või siis Stephen King, samuti koomiksikultuur ja Hollywoodi toodang. Ta räägib, et temast sai kirjanik, kui tema koomiksites läks tekst pildist järjest tähtsamaks.

Erinevalt jalgpallist pole kirjandus Mikale elu ja surma küsimus, pigem meelelahutus. Seda mõtet toetab ka ta keelekasutus: „Supilinn on looduslik Hollywoodi muinasjutumaailm. Seda ei ole vaja isegi ehitada, ta on seal olemas. Ta on minu Bullerby. Kui ma esimest korda sinna sattusin, avastasin tänavanimed (Oa, Kartuli, Meloni), vanad puumajad, suured aiad ümberringi. Ainus asi, mis seal puudus, oli võttegrupp. Kus siin seda „Vahtramäe Emilit” filmitakse? Kus see Pipi Pikksukk siin käib? Ja kuna neid ei olnud, panin oma väljamõeldud kangelased sinna kõndima.”

Lood ise on Mika sõnul enamasti täiesti reaalsed: „Botaanikaaeda pole aardelaegast maetud nagu raamatus, aga Karksi-Nuia väravas on küll. Varastatud oranž jalgratas oli tegelikult punane, aga ikkagi oli. Nii on lihtne kirjutada.”

Ühtlasi ei mõista Mika, miks peakski kirjanik tegema oma elu keeruliseks, mõeldes välja igasuguseid maailmu. Toredad kohad on sageli siinsamas, meie lähedal. Erandiks on ajaloo kaasamine, nagu seda teevad Indrek Hargla või Jaan Kross. Ja A. H. Tammsaare on ta lemmikkirjanik. „Kui loen raamatus linna nime, mida pole olemas, siis seda pole minu jaoks olemas,” järeldab ta.

Peeter Volkonski – ilu on igasugust

24. mail jõudis sõnajärg kirjaniku ja muusiku Peeter Volkonski kätte. Tema üks esimesi mälestusi endast on seotud lugemisega, mis oli mõneti ekstravagantne kahe ja poole aastase poisi kohta: „Olin põlvili vanaisa laua peal ja lugesin Noorte Häält. Ja siis äkki mõistsin, et olen pealkirja kokku lugenud. Jooksin tuppa ja karjusin: noorte hääl, noorte hääl, noorte hääl. Ja hiljem oli minuga raske jalutada: lugesin tänavasilte. Tänu sellele omandasin ka kirillitsa.”

Kuna kodus oli hea raamatukogu, ei olnud Peetril raske saada raamatusõbraks. Lapse lektüüri kuulusid sarja „Maailm ja mõnda” raamatud ning ema lapsepõlvest säilinud ajakirjad Laste Rõõm ja Laste Maailm. Aga meelde jäi ka Émile Zola romaan „Häving” või siis hilisemal ajal loetud Aleksandr Solženitsõni „Vähikorpus” – venekeelne, kui see oli keelatud.

Peeter Volkonski leiab, et raamatu lugemiseks ja muusika kuulamiseks tuleb leida aega, et läheneda mõlemale keskendunult. Selles mõttes oli tal kasulik elada Keilas ja käia Tallinnas koolis. „See tähendas iga päev garanteeritud poolteist tundi lugemist. 45 minutit rongiga Tallinna ja 45 minutit tagasi. Bussis ja autos ei saa seda teha.”

Sama kehtib ka muusika kohta. Aeg-ajalt küsib ta üliõpilastelt Viljandi kultuuriakadeemias, millal on nad viimati kuulanud CD-d, s.t istunud ja keskendunult kuulanud muusiku loomingut, mitte möödaminnes, taustaks või autos. Sõites saab kuulata vaid tapeedi- või liftimuusikat. „Muusikat tuleb kuulata, nagu loed raamatut – keskendunud olekuga,” õpetas Peeter. „Minulgi on CD-plaadid autos, teinekord tõmban kõrvale ja jään seisma. Ma ei saa enam sõita, kuna pean kuulama.”

Kirjanik sai Peetrist olude sunnil, tänu teatrile. Ta mängis koos Ain Lutsepaga Keila-Joal lavastuses „Aristokraadid” ning siis Lutsepa abikaasa, kes töötas tollal kirjastuses, pakkus võimaluse kirjutada lasteraamat. Plaan sobis ning Peeter viis tellijale igaks etenduseks mõne uue salmikese mõne tähe kohta. Nii sai lõpuks valmis „Onu Volgi värsiaabits” (2004).

Tõlkimine oli saanud alguse varem, kui Peeter tegi tõlkeid raadiosaatesse „Maailma rahvad muusikas” (1975–1980), mida ta juhtis kahasse Leo Normetiga, vahendades eesti keelde paljude rahvaste rahvaluulet. 1976. aastal debüteeris Peeter Volkonski rokklauljana Ruja koosseisus, asendades Viljandi rokifestivalil Urmas Alenderit. Ta laulis lavastuse „Kuidas kuningas kuu peale kippus” lugusid, sest U rmas Alenderil olid samal ajal lavakunstikateedri tudengina etendused.

Peetri enda muusikalised projektid on olnud poeetilised. „Mul on vist poeedi hing,” muigas ta. Kas tänapäeva muusika ja kirjandus on muutunud ratsionaalsemaks, mistõttu ilu taotlemisele pannakse järjest vähem rõhku? Ta pole sellega nõus, kuna ilu on suhteline ning ilu on igasugust. „1980. aastal olin neli kuud Eesti Raamatu luuletoimetaja. Ja minu põhimõte oli see, et ka juurdelõikaja ja kübarategija tahavad luuletusi lugeda. Peaksime ilmutama mitte ainult kõrgpoeesiat, vaid ka selliseid autoreid nagu Velly Verev. Ta polnud esimese suurusjärgu poetess, aga omal kohal olemas,” seletas ta.

Sama kehtib ka muusikas. Ja Volk oli kuri, kui rokiajakirjanikud tegid raadios edetabeli ja kuulutasud Suveniiri kõige kehvemaks bändiks. Peeter asus avalikult kaitsma Suveniiri, kuna Suveniir ja rokkmuusika ei puutugi omavahel kokku.

Tundub, et Peetrile on alati omane olnud oma arvamus. Ta jäi rokkmuusikale truuks, kuigi isal oli füüsiliselt raske taluda seda muusikat. Ja ei arutlenud vanematega loetud raamatute üle. Siiski, üks dialoog leidis aset, kui Peeter käis 10. klassis ning oli koolivaheajal isaga Leningradis, kus isal oli kontsert. Peeter luges tollal kohustuslikku „Sõda ja rahu”, oli kolmanda osa juures ning küsis isa arvamust raamatu kohta. Ja sai sellise vastuse: „Tead, Petja, meie loeme seda üle põlvkonna.”

Peetri isa suur lemmik oli vene futurismi juhtfiguur Velimir Hlebnikov ning peres kaaluti ühe variandina panna pojale nimeks Velimir. Oleks olnud tähenduslik ja heakõlaline nimi Velimir Volkonski, kuid lõpuks otsustati Peetri kasuks, mis on samuti uhke ja väärikas valik.

Hvostov ja Sinijärv – praegu on hea aeg kirjutamiseks

29. mail pani sarjale punkti vestlus Andrei Hvostovi ja Karl Martin Sinijärvega, kes mõtisklesid kirjaniku kutsumuse üle.

Andrei Hvostovi arvates sarnaneb ajakirjaniku töö ajaloolase omaga: et jõuda kullaterani, tuleb uurida võimalikult palju fakte. Tegemist on mõttelise püramiidiga: tipus on järeldused ning aluse moodustavad igasugused faktid. Selline konstruktsioon on tugev ega karda kriitikat. Kirjanikud töötavad aga pigem vastupidi: saavad elust mingisuguse juhtumi, mis jääb kripeldama, ja sellest üksikust seigast hakkab välja kasvama ülejäänu, ilukirjanduslik tekst.

Kui tegemist on ajaloolise proosaga, saavad need kontseptsioonid kokku. See painab, sest ajaloolase taust hakkab segama. „Olen arutanud seda Tiit Aleksejevi ja Marek Tammega, kes mõlemad on ajalooharidusega. Marek Tammega oleme jõudnud järeldusele, et kui süžee või faabula nõuab, siis tuleb ajalooliste faktidega ümber käia väga julmalt, neid tuleb lihtsalt ignoreerida.”

Kuid see ei pruugi lihtne olla, mida kinnitab Andrei toodud tsitaat ja näide – argumendid on ta arutlemiste lahutamatu osa. Tsitaat pärineb Boriss Akuninilt: „Ajalooline jutustus on üks suur vale, mis on pisiasjades õige.”

Piltlik materjal põhineb Andrei viimaste aastate uurimistööl: „Kui sõjaroimar Alfred Rosenberg ootab Nürnbergi tribunali, siis ta suhtleb ka vangivalvuritega ja nende seas on ka eestlasi. See on ajalooliselt õige fakt: 1946. aastal valvasid eesti sõdurid, Ameerika munder seljas, Nürnbergi sõjavange, aga paraku nad valvasid selliseid kurjategijaid, kes olid kõrgemast tipust järgmine ešelon. Tippkurjategijaid (Rosenberg, Göring jt) eestlased ei valvanud, aga kui raamat nõuaks vastupidist? Kas võltsin fakte süžee nimel? Niimoodi kirjanik ja ajaloolane võitlevad minus ja seni on olnud viik – kumbki pole võitnud.”

Kuigi Andreile meeldiks vabaneda tüvest „aeg” sõnas „ajakirjanik”, seostub praegu tema persoon pigem meediaga, mida tõestas ka väike kiirküsitlus saalis publiku seas. Andrei seletab seda tõsiasjaga, et ajaleht võimaldab publitseerida teksti palju kiiremini: esmaspäeval kirjutad, neljapäeval on juba avaldatud, raamatuga läheb kuni kolm kuud aega. Aga e-raamat? „Olen vanamoodne inimene ning minu jaoks on tekst realiseerunud siis, kui ta on paberil,” pareerib resoluutselt arhiivides ürikuid uurinud kirjanik.

Karl Martin Sinijärv näeb e-raamatus hüvesid, mis täiendavad paberraamatu võimalusi. „Eeskätt on oluline sisu. Teiseks, kui me räägime puhtalt vaid füüsilisest objektist, siis on selge, et kogu maailma sisu ei ole seda väärt, et olla füüsiliseks objektiks muudetud. Kolmandaks: need füüsilised objektid võiksid siis juba väga ilusad olla – kui ma seda väga nappi riiuliruumi millegi peale kulutan, siis võiks see asi hea välja näha, sellel võiks olla lisaväärtust juures,” loetleb Sinijärv. „See, et sisu on võimalik kätte saada palju lihtsamal, odavamal ja kiiremal moel, on ju igati hää.”

Kas on kerge olla kirjanikust ametnik? „Mis ametnik nüüd mina nii väga?” küsis Sinijärv alustuseks ning jätkas: „Kirjanike liidu esimehe töö on kirjandusele kõige lähema ametniku töövariant üleüldse. Ta päris ametnik polegi, kuna kirjanikud valivad esimehe ikkagi endi hulgast. Nad ei palka seda tööd tegema kedagi teist, mis tähendab, et spetsiifilist haldusala kompetentsi see valitav ametikoht justnagu ei eeldagi. Päris elukutselisi kirjanikke, kes puhtalt ilukirjandusest ennast elatavad, jätkuvalt ja pikaajaliselt, meil peaaegu ei olegi. Nii et mingit tööd teeb enam-vähem iga kirjanik, kes meil on, ja ma usun, et nende seas on märksa ametnikumaid ametnikke, kes tegelevad mingi ametnikutööga, mis on hoopistükkis kirjanduskauge. Kirjanik võib olla igasugune tegelane, k.a ametnik.”

Kas kirjanike liidu esimees peab olema kõige parem kirjanik? „Isegi suusaliidu esimeheks ei panda kõige paremat suusatajat,” vastas Sinijärv talle omase huumoriga.

Mõned EKLi eesotsas olnud kirjanikud – näiteks Jan Kaus ja Berk Vaher – on ametist lahkunud, et pühenduda loomingule. Sellest võib järeldada, et bürokraatlik töö võib segada raamatute kirjutamist. Sinijärv pole sellega nõus: „Ma arvan, et Berk Vaherile ja Jan Kausile mõjus kirjanike liidu esimehe töö väga hästi, neil läks kirjutamisesoolikas lahti, nad tahtsid sellega põhjalikumalt tegeleda. Minu luulekogudevaheline pikk paus on seotud mitme asjaoluga. Kõigepealt oli mul kopp ees pisikestest luuleraamatutest. Teiseks, kõikusin aastaid, kas teha koond- või valikkogu ja tegin seda mitu korda ümber. Lõpuks kogunes materjali kahe väiksema luulekogu jaoks, mida ma esialgu ei tahtnud välja anda. Pealegi ilmus sellel ajal Künnapi–Rooste–Sinijärve kogusid, ehk ma ei näe siin mingit kontrasti.”

Kohtumise lõpetuseks möönsid mõlemad kirjanikud, et praegu on sobiv aeg uute raamatute kirjutamiseks. Andrei Hvostov seostas seda eesti kirjanduse üldise hea käekäiguga viimasel paaril-kolmel aastal. Kuid ideede rohkus tabas teda ennastki: uue pikema proosapala kirjutamiseks otsustas Andrei vähendada koormust ajalehe juures. Karl Martin lubas aga jätkata väiksemate luuleraamatute ilmutamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming