Kirjanikud ja kirjanikujannad

Joel Sang

Vabandage väga, aga see pole minu väljamõeldis. Kalambuur pärineb kunagiselt Pegasuse šveitserilt ja meenus mulle, kui sel kevadel hakati valjul häälel rääkima naiskirjandusest ning korraldma asjaomaseid ümarlaudu ja vestlusringe. Üht sellist istungit, kus küsimust arutasid Johanna Rossi suunamisel „sootundlikud” persoonid Elo Viiding, Maarja Kangro, Kärt Hellerma ja Miina Leemets, vahendab 16. mai Päevaleht. Suhtun kõigisse neisse respektiga, aga mulle on jäänud siiani hämaraks, mis mõtet on liigitada kirjandust ja kirjanikke soo alusel. Mõnel kunstialal, kus keha kasutatakse meediumina, on vahetegemine õigustatud − nii tantsijanna kui lauljanna väljendusvahendid määrab tema füüsis. Aga kirjanduses? Järgnev ei kajasta üksüheselt ühegi nimetatud väitleja seisukohti, kuid lähtun ikkagi kõnealuse  istungi stenogrammist, sest siin joonistuvad välja uuritava nähtuse esialgsed kontuurid. Arutelu käigus tuli esile kaks põhilist aspekti, millele naiskirjanduse mõistet püütakse rajada – sotsiaalne ja günekoloogiline.       

Esimesest lähtuvalt tahetakse naiskirjandust defineerida naise ühiskondliku marginaliseerimise ja sotsiaalse tõrjutuse kaudu. Leitakse, et soolise võrdõiguslikkusega on meil kehvad lood, mida näitab kas või meeste ja naiste palgalõhe ning seegi, et riigikogus on ainult viiendik naisi. Siin tuleks rakendada kvoote.         

Heakene küll, aga kas kvoote ei tuleks rakendada siis ühtlaselt igal elualal, näiteks ka ülikooli vastuvõtul? Juba pikka aega on naissoost üliõpilastel kõrgkoolides ilmne ülekaal, nad moodustavad kõigist õppuritest kaks kolmandikku. Ja mis puudutab tööturgu, siis pole sealgi asjad nii mustvalged. Majandussurutise  ajal langes meeste keskmine palk rohkem kui naistel ja meeste töötus kasvas rohkem kui naiste töötus.       

Oma nahal kogetud sotsiaalne ülekohus on toitepinnas kriitilisele realismile, mida võivad sama hästi viljeleda ka mehed, üleüldse suurem  jagu vaimutöölisi, sest Eesti riigis on nad alahinnatud ja alamakstud. Naissoost kirjanikel pole siin mingit eelisõigust.       

Küll on aga naistel ihulisi kogemusi – menstruatsioon, rasedus, sünnitamine, emadus, mida mehed jagada ei saa. See võiks tõesti  olla naiskirjanduse pärusmaa. Nii kunstis kui kirjanduses kipuvad naised üha sagedamini paljaks kiskuma oma häbedust. Ja seda mitte üksnes ärilistel kaalutlustel – näiteks „sootundliku” Playboy tarvis–, vaid oma iseduse ja erisuse rõhutamiseks. Olgu peale, see on elu üks tahke, aga kaugele selliste paljastustega ei jõua, kuigi kõmulehed sellega endiselt ostjaid peibutavad.       

Intelligentsem lugeja, olgu siis mees või naine, tahab näha kirjaniku sisse, saada osa tema mõttemaailmast ja hingeelust. Füsioloogilised  erisused, naise eriomane kogemus, peaksid mõjutama ka kõrgemaid psüühilisi funktsioone ja kajastuma kuidagi isiksuse reaalsusetajus ja väärtushinnangutes.   

Tegelikult polegi asi niivõrd autori soos kui tema empaatiavõimes. „Anna Kareninas” ja „Madame Bovarys” on väga tundlikult kirjeldatud naistegelaste ihasid ja hingevärinaid, aga  millegipärast ei kvalifitseeru see naiskirjanduseks. Siin võib kiuslikult küsida: kas selleski, et Tolstoid ja Flaubert’i kampa ei võeta, ei tuleks näha soolise diskrimineerimise ilmingut? Rõhutades füsioloogiast tuleneva naiskogemuse erilisust, ei taha „sootundlikud” samas tunnistada oma mentaalse aparaadi eripära. „Mida egalitaarsem ja jõukam on ühiskond, seda vähem saab erinevusi tuvastada,” leiab Maarja Kangro. Paraku ei pea see paika.  Sõltumata ühiselu korraldusest ja kultuurist, on naised alati emotsionaalselt avatumad, leplikumad ja kohusetundlikumad kui mehed, kuid samal ajal neurootilisemad, tasakaalutumad ja taluvad halvemini stressi. Ootuspärane oleks, et selline seksuaalne dimorfism avaldub kõige reljeefsemalt traditsioonilistes ühiskondades, kus meeste ja naiste rollid on väga erinevad, ja taandub tasapisi ühes tsivilisatsiooni võidukäiguga. Tegelikult on asi vastupidi. Mida arenenum on ühiskond, mida enam on inimesed majanduslikult kindlustatud, mida parem on nende haridus ja mida pikem eluiga, seda erinevamaks muutuvad mehed ja naised oma isiksuse seadumuse poolest (Vt J. Allik. Psühholoogia keerukusest. Tartu, 2009, lk 127–131).         

Sellele paradoksile on ainult üks seletus: peamised muutused toimuvad meeste isikuomadustes, väheneb nende neurootilisus, kasvab isekus ja domineerimistarve. See on statistiline tõde, kus naiste poole pealt annavad tooni kollase ajakirjanduse ja naistekate tarbijad. Emantsipatsiooni käigus astub aga areenile üha rohkem iseteadlikke naisi, kes püüavad ennast kehtestada, vastandudes  meeste maailmale jõnkade mehelike deklaratsioonidega. „Mehed on alam rass. See on teaduslikult tõestatud” (Anna Ahmatova); „Mehed mõjuvad üldiselt primitiivsemalt ja lihtsamalt. Naine on Ilule ehk Tõele lähemal” (Triin Soomets).       

Naiskirjandus on kindlalt patenteeritud ja seda kaitstakse kiivalt meeste eest. Meestel pole sinna asja. Peeter Sauteri biheivioristlik „Kõhuvalu” on üks parimaid sünnitusprotsessi kirjeldusi, kuid pärineb mehe sulest ja on juba seepärast alaväärtuslik. Aaviku „Ruth”, katse sisse elada emantsipeerunud naise mõttemaailma, kuulutatakse seksistlikuks trikiks (Kärt Hellerma). Veider küll,  „sootundlikud” naised väärtustavad oma keha ja selle talitlusi, aga süüdistavad mehi seksismis, kui nood ei salga maha oma instinkte ja ihasid.     

Ja üleüldse – kas jutt naiskirjandusest pole mitte soo konstrueerimine meedias? Johanna Ross leiabki: „Alati, kui kõne all on naiskirjandus, peab kõigepealt kuidagi leppima tõsiasjaga, et niisugune kategooria on juba iseenesest kahtlane ja nišistav” (Keel ja  Kirjandus 2011, nr 3, lk 206).     

Aeg oleks vabaneda soolisest autismist. Siis võiks üldistatud ja räpast puhastatud naiskogemus täiendada meeste ühekülgset  maailmapilti, nii et condition feminine üleneb condition humaine’iks.     

PS. Tunnen ennast mehe nahas üldiselt täiesti talutavalt, aga ikkagi vaevab mind pikemat aega uudishimu või – peenemalt öeldes – tunnetuslik huvi, kuidas paistab maailm naise silma läbi; kas ma tajuksin tegelikkust  teisiti, kui oleksin naine. Hilja on ette võtta soovahetusoperatsiooni, ja vaevalt sellest olekski abi. Ehk ei olekski ümbersündinule avanev pilt vapustavalt erinev. Kui uskuda vana hiina rahvatarkust, siis on kõiges ja kõigis korraga kaks alget, kaks ürgjõudu – naiselik yin ja mehelik yang, kusjuures üks ei saa läbi teiseta, nagu vasak ei saa läbi paremata. Küllap on need poolused siis minuski. Ja mis seal salata – Yin Yang Sang kõlab ju päris  uhkelt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming