Kirjanikud Noa laevas

Peeter Sauter

Armeenia (kultuuriministeerium) korraldas oktoobri lõpuotsas kahenädalase kirjanike tuuri ja mõttetalgud „Kirjanikud Noa laevas” („Literary Ark”). Kui Armeenias* püsti panna Euroopa kirjanike ümarlaud ja ajurünnak, siis on väga raske sellele mitte panna pealkirjaks „Kirjanikud Noa laevas”, sest teadupärast randus Noa laev Ararati mäe vastu põrgates. Kuigi see armeenlastele ülioluline ilus Ararat, armeenia identiteedi kandja, floating mountain, nagu kutsub seda hollandi kirjanik Serge van Duinhoven Brüsselist (ja enne teda tegi sama Andrei Bitov – nagu märgib ürituse korraldamise eestvedaja David Matevosjan), ei asu ammugi ja sugugi mitte Armeenia territooriumil, vaid just üle piiri Türgimaal. Ararat on Armeenia sümbol ja paistab väga paljudele Jerevani inimestele igal hommikul aknasse. Mägi on parajasti nii suur, et hommikul aknast piiludes tundub mõnikord, et teda võiks kätt sirutades puudutada. Mägi, mis on oma ja tähtis, ja samas ei saa öelda, et see oleks majapidamises kasutatav. Või siiski, see majapidamine, kus ta igpäevaselt kasutusel on, on armeenlaste mingi hingekorrastus ja emotsioonide pank. Ja muidugi on Ararat pea igal konjakipudeli sildil ja mõnel veepudelil ja kõikvõimalikel siltidel veel. Miks ta siis on floating mountain? Ilm on tihtipeale selline, et pilved on Ararati poolel kõrgusel ja tipp paistab välja, nii Jerevani kui poolde Armeeniasse. Ja räägib armeenlastele sellest, et nende praegune territoorium on vast kümnendik maast, mis kunagi ulatus Kaspia merest Musta ja Vahemereni ja millest tubli tüki türklane ühel hetkel oma taskusse pistis. Nii paistab asi Armeenia poolt vaadates.

Kui ma oleksin aga kaks nädalat ringi jalutanud Bakuu moslemite kambas ja mitte mööda neid vanu armeenia kristlikke kirikuid armeenia naiste kleidipalistusi uurides, siis võiksin ehk hoopis öelda, et Armeenia kahmas nii kakskend aastat tagasi tubli tüki Aserbaidžaanimaast (ja mitte ei vabastanud seda, nagu näeb asja armeenlane) ja see liigutus (mida oli pärast armeenlaste kõva kottimist moslemite poolt, näiteks Armeenia genotsiidi ajal XX sajandi algul, kui poolteist miljonit armeenlast, naised, lapsed, vanurid teiste hulgas, lihtsalt mättasse löödi, tõesti raske vältida – ometi ei läinud Armeenia tookord NA TO liikme Türgi vastu, vaid otsustas haugata aserite maalappe, kus loomulikult elas ja elab tubli ports armeenlasi).

Ei ole lihtsad need asjad Kaukaasias ja pärast kõike eelnenut ei lähe nad eriti lihtsaks ka edaspidi. Ja ei kuulnud ega näinud mina, et kellelgi hea nõu oleks varnas rippunud. Ehk oleks omamoodi tasakaal, kui Gruusiamaa tõesti kunagi NA TOsse saaks. Sest siis oleks seal kristlik Gruusia islamistliku Türgi kõrval. Aga täna valvab Armeenia-Türgi piiri Vene sõjavägi, nii on kõikse kindlam, ja Armeenia on teind lepingu Venega, et see asi jätkub veel 40 aastat ja loodetavasti voogab vähemalt sama kaua Vene avarustest Armeeniasse gaas. Kui just Gruusia, kelle territooriumilt juhe läbi tuleb, jalaga toru peale ei astu, nagu ta kord tegi. Aga noh, siis saab armeenlane gaasi Iraanist, kaugsuunalt, sest pents voolab tostpoolt kohal nagunii ja on tiba odavam kui Tallinna tanklates.

Seda pentsu tangivad Jerevanis ja mujal valdavalt Ladad ja Volgad ja Porched. Austria kirjanik Herbert Maurer on veendunud, et ta pole kuskil nii palju Porchesid tänavatel näinud, kui Jerevanis. No mina näen Tallinnas umbes samas protsentuaalsuses neid Cayenne. Ma pean Herberti ilmselt Tallinna tooma, sest ta mõttekäik, miks on Jerevanis palju Porchesid (millede looja Ferdinand oli pärit Herberti kodumaalt), vajab jätkamist Tallinnas.

Aga need kleidipalistused kirikutes? Jah, kirjandusüritus oli angažeerinud portsu Jerevani Brjussovi-nimelise ülikooli keeletudengeid (vabatahtlikeks abilisteks) ja nood olidki vasakul ja paremal silmarõõmuks ja headeks vestluskaaslasteks selle kahe nädala jooksul.

Sestap kirjutasin ettelugemiseks tekstikese, proosaluulejupi, kus palusin luba kutsuda Armeeniat mitte Armeeniaks, aga Ar-Womaniaks ja ütlesin, et see maania on positiivne tõbi, millest ma ei soovigi terveneda. Ma ei tea, kas kõigile, aga Jepale ehk Jepraxiale, kes mind ja mu naist Laurat mõne aja personaalselt ringi lohistas (ja tegi seda uhkelt ja hiilgavalt), see totrus peale läks. See Ar-Womania jutt tuli ka sellest, et linna vahel kohtad sa tõesti üleslöödud naisi ja mehi suurtes hordides. Meestel on läikivad viigipüksid ja pikaninalised mustad ja puhtad kingad täielik mall.

Kui ma riiklikus ülikoolis esinedes seda mainisin, siis viitasid filoloogiplikad, et nojah, nad on wannabe-maalt ja kui kunagi peaksid Euroopasse saama, siis see kaob ära. Mulle tuli tahtmatult meelde, kuidas hollandi kunstnikul Jaap de Ruigil esimest korda Eestisse jõudes suu lahti vajus.

„Mis lahti, Jaap,” uurisin.

„Ära seda mu naisele palun ütle, aga teie naised on nii naiselikud, nad kannavad kleite ja seelikuid ja kõrge kontsaga kingi ja mitte tanksaapaid ja kottpükse nagu arenenud ja kultuurse Euroopa naised.”

„Ja sulle see meeldib?”

„Ma ei saa sinna midagi parata, see meeldib mulle. Ma muudkui vaatan ja vaatan,” tunnistas Jaap.

Midagi taolist juhtus minuga Armeenias ja ma sain aru, et me Eestis oleme nüüdseks tubli sammu Euroopasse sisse astunud ja meie naised ei taha enam olla naiselikult väljapakkuvad, sest see on halb toon. Nojah, õnneks on meil siin ka suur hulk vene naisi (minu naine on küll kõigest veerandi võrra venelane), kes seda olukorda tasakaalustavad.

Võimalik, et mu proosaluule oli väga mittekorrektne ja mittekultuurne Euroopa mõttes. Ah, nii hea on aeg-ajalt olla mittekorrektne ja mitteeurokultuurne. See ei tähenda, et pärast ei võiks ontlike elu- ja lauluviiside juurde tagasi pöörduda.

Seda üritasin ma ka oma pikapoolses luulejorus ja kutsusin lõpuks Armeeniat Armanymaniaks, sest tõepoolest, eestlane näeb Armeenia sees kihistusi küll ja veel. Rõõmuga märkasin, et ma polnud ainus, kes Armeeniamaast pöördesse sattus (ja seega ehk ei pand soodat). Prantsuse poeet Serge Venturini, kelle naine on armeenlane, on juba hulga aastaid Armeeniast pöördes. Samamoodi austerlane Herbert Maurer, kes kunagi tuli olematu palga peale Austria humanitaarabil lastehaiglat ehitama Jerevani ja sestpeale on Armeeniamaa külge kleepunud.

Nii, ütlen vahepeal, keda ringijalutajate hulgas veel kohtas. Saksa poetessi Lichtensteini Swantjet (kes viimase pool aastat on veetnud İstabulis ja keda ma püüdsin veenda, et ta ei tapaks ära oma matšot panevat landlord’i, kes oli iluduskuningannaks sobiliku Swantje türgi mahlakusega läbi sõimanud). Pozzani Claudiot, sirgeselgset itaalia poeeti ja luuleürituste korraldajat Genova kandist, kes meenutas oma ajaveete Andres Ehini seltsis.

No ja armeenlane Muradjani David kinkis mulle oma viimase (venekeelse) proosaraamatu, kus oli üksjagu juttu läbi Euroopa sõitnud kirjanikerongist „Literaturexpress 2000”, mille peal me mõlemad sitsisime, ja palus viia sama raamatu ka oma vanale semule Jüri Tuulikule (juba paningi posti, hea Jüri Tuulik, raamat peaks sind nüüd ootama kirjanike liidu koridori stendil). No Muradjani David oli parajasti 60 aastat vanaks saanud ja lasi ennast õnnitleda Kammerteatri saalis, kus kanti ette juppe meie koos kirjutatud näidendist „Piletid, palun”, kus Euroopat on kujutatud rongina, mille reisijad avastavad üllatusega, et neil on eri arusaamised, kuhu see rong üldse sõidab.

Ja ma ei suuda praegu meelde tuletada, kuidas näidend lõppes, sest see sai kirjutatud kuus aastat tagasi, kui Pacocha Jacek meid just selleks Poolamaale kutsus. Hea ungari kamraad Garaczi László lõi ka tookord tüki kirjutamisel kaasa ja mul on siiamaani piinlik Tiiu Kokla ees, kes minu palvel László ungarikeelse jupi ära tõlkis ja kellele ma ei saanud maksta (tookord oli üleval, et näidend tuleb Eestis lavale, aga see tuhin lavastajal vaibus). Näidendi tõlge vedeleb muide Eesti Teatri Agentuuris ja teatrite dramaturgid võivad vabalt nõutada endale väljaprindi.

No Muradjani David oli lasknud end õnnitlema tulla ka peaministril. Peaminister Tigran Sarkisjaniga klaase kokku lüües mõtlesin, et veider, see on esimene peaminister, kellega ma olen elus tutvund ja jutuotsale saanud (võimalik siiski, et mõni on veel olnd, aga ma lihtsalt ei mäleta kõiki joominguid). Aga ihukaitsjad olid pärast paari aasta taguseid Jerevani-pahandusi tal nüüd ees ja taga ja kui ma õue värsket õhku hingama läksin, siis märkasin, et ta auto on BM W. Ja ma ei suutnud aru saada, mis sorti. Ju ta seitsmes seeria oli, aga justkui pisut modifitseeritud seitsmes seeria, eks kuuli- ja pommikindel. Kuna ma olin tahtmatult autot uurima jäänud, siis uurisid mind omakorda julgeolekumehed, aga õnneks lõi üks käega – ah, see on üks selle näidendi autoritest, kirjanik, ära tee tast välja.

Nojah, siis vana tuttav kirjandusürituste orgunnija Christiane Lange saksa Literaturwerksattist (soovitan kuulata ja vaadata netist nende püsti pandud luulesaiti lyrikline. org, kus tundmatud ja tuntud luuletajad oma tekste esitavad – aga iga pala juurde on on tehtud taustaks ka liikuv pilt – saab nalja, saab mõelda ja saab mõnikord ka mitte aru saada, mis samuti pakub ajaviidet).

No kunstnik ja prosaist Filip Van Zandycke Brüsselist oli kohal ja sealtsamast ka Geert van Isendael koos naise Lisiga. Kahjuks passis asja sisse kurdi poetess Bejan Matur, kellega ma lootsin rääkida kurdide värgist Türgis ja jazidistidest ehk kuradikummardajatest (kes mulle ammuilma huvi pakuvad – noid leidub muide ka Armeenias). No Arlette van Laar oli veel Brüsselist ja rumeenlane Butnaru Leo Moldovast lustis, et sai minuga vene keeles lobiseda. Sest inglist ta ei räägi (küll aga prantsust). Kuigi mürgiseid märkusi, et miks me muudkui aga inglise keelt räägime, kõlas tihti, ühtki britti seekord kambas polnud, siis mingit paremat lahendust ei tulnud ka kellelegi pähe.

Muide, kuigi Armeenia on väga venesõbralik ja vajab Venet, on noorem seltskond seal siiski valdavalt inglise keele orientatsiooniga.

Ja muidugi olid veel kambas nüüdseks head semud Mari Sabolotny ja Vahur Afanasjev Eestimaalt.

Kui sa tahad maa kultuurist ja eluolust pilti saada, siis ära mine rääkima tarkade vanade meestega. Nemad räägivad palju oma lapsepõlvest ja kahtlemata jagavad nad elutarkust (seda on ka hea kuulda, tõsi), aga nad ei hooli niipalju tänasest kultuurikaleidoskoobist läbipiilumisest. Kui tahad pilti tänasest kultuuraelust, siis räägi noortega. Noored on malbelt nihilistlikud, tundlikud ja kirglikud ja blaseerunud. Ükstapuha mis maailma nurgas.

Millest ma siis nendega rääkisin? Et nad tahaksid Euroopat pidi ringi reisida ja rännata, aga neil pole selleks raha ega viisasid (nagu minul paarkend aastat tagasi). Et koolis õpetatav armeenia moodne kirjandus on tegelikult pool sajandit vana armeenia kirjandus. Et luulekogu äratrükkimine maksab umbes sama palju kui Eestis, aga palk on inimestel alla kahesaja euro. (Et anda mingi märk – enamasti ei tohi taksosõidu eest Jerevanis – et mitte rikkuda taksojuhte – välja käia rohkem kui 600 drahmi, mis on miinimumhind ja see on pisut üle ühe euro.) Ja sul pole kuskilt võtta kultuurkapitali, kes võiks su esimese raamatu trükkimist rahastada.

Sa võid, kui oled usin nahhaal, sebida sponsori või nuiata raha riigilt, aga siis näeb su luulekogu niru välja, sest riigi rahaga tehtud luulekogud kipuvad olema hallid vihikud. Ja riigiga sehvti tehes on asjal ka tiba poliitilise pugemise maik man.

Ma sügasin kukalt ja paaripäevast habet ja mõtlesin vaikselt, et kas see luule nii hapuks ei lähe, kui esikkogu trükki tuleb oodata kümmekond aastat. Selle aja peale hakatakse lapsi sünnitama ja elutaak matab luule tasapisi enda alla.

No võib-olla Armeenias nii kergesti ei mata. Sest kultuurikiht, milles luule juur võiks võrsuda, on sõnnikune ja paks. Munk Mestar Mašdots pani armeenia tähestiku kirja aastal 401. Me Eestis oleme uhked oma viie tuhande aastase kohaloleku üle, aga palun tuletage mulle meelde, millal me hakkasime endist mõtlema kui eestlastest ja eesti keeles tekstikesi tegema. Ei old see eriti ammu. Ja mu jutt ei ole hinnanguline (ma loodan) ega hierarhiseeriv, vaid niisama loba.

Mul on tunne, et ma ei jõudnudki nüüd õieti midagi ära rääkida. Kui tahate täpsemalt kuulda, siis küsige mult otse. Tahaks tõlkida siia ka mõne kohalolnud kirjaniku tekstikese, näiteks rumeenia kamraadi Leo oma (vene keele kaudu), aga ruum on seekord täis. Ehk teen seda siis mõne aja pärast kuskil mujal.

*Hajastanis elavad hajad, keda oleme harjund kutsuma armeenlasteks ja nende maad Armeeniaks. Gruusia-Georgia-Sakharthvelo nime üle oleme hakanud mõtlema. Mis teeme Hajastani koha pealt?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming