Kirjanikud võtsid jälle tuurid üles

Eesti Kirjanike Liit

Jürgen Rooste: See on üheksas kord mul tolle raamatukogutuuriga seotud olla. Tuletan meelde, et kõik algas tegelikult tülist: Valle-Sten Maiste loost, kuidas raamatukogud ostavad liialt seebikaid ja vähe eesti omakirjandust. Sõnasõda venis pikale ja paisus vahel vihavahtugi, isiklike solvamiste ja solvumisteni mõlemalt poolelt. Ning tüli pole tänaseni päriselt raugend: Langi regulatsioon, üleüldisem diskussioon eesti kirjanduse viletsusest-väiksusest, maaraamatukogude kadumine koos koolide ja kohtadega ... Kuidagi, vesteldes Maire Liivametsaga, kes aastaid teinud tänuväärset ja põrgurasket, vahel ehk tüütutki tööd uut eesti kirjandust lugedes ja raamatukogudele tutvustades, jõudsime toona selleni, et kõige parem oleks toda kirjandust, ta olemust, tutvustada näost näkku, kirjanike endi abil. EKLi toonane esimees Jan Kaus innustus kohe, tuur sündis. Igal aastal on sellele ka kuidagi raha leitud. Ikka enamasti seitse ekipaaži, igaüks umbkaudu neljas kohas. On olnud õnnestumisi ja luhtumisi, nii kohapäälses korralduses kui kirjanikel endil ... Tean, et siukest faux pas’d, nagu juhtus esimesel aastal Albus, kui mind koos fs-i, Toomas Raudami ja Karl Martin Sinijärvega lapsevanemate koosolekule esinema suunati (vanemad olid saatnud kuulama hoopis oma põhi- ja algkoolilapsed, kuigi olime arvestanud eesti kirjanduse tutvustamisega raamatukogutöötajatele-pedagoogide-lelugejatele, materjal oli hoopis teine) pole enam ette tulnud.

Mõned üksikud esinemised on aastate jooksul ära jäänud (korra saadi Hiiumaal trahvi ja jäädi praamist maha), mõni poeet siin-sääl purjus olnud, mõni kirjanik on viimasel hetkel ära öelnud / kaduma läinud / asendatud, mõnes raamatukogus õnnestunud kohale meelitada vaid mõni üksik huviline … Aga suures plaanis on nende aastate jooksul püütud siis tuhandeid hingi. Või vähemasti sadu.

Tänavu käisime Veronika Kivisillaga kahekesi Ilmatsalus, Puhjas, Jõgeval ja Põltsamaal. Tartumaal kujunesid me jutu- ja luuleõhtud pigem kohvitundideks meeldivate prouadega – nooremat ja meessoost publikut on väga raske välja meelitada, kultuursed daamid hoiavad asja ülal. Kusjuures hämmastav, kui palju kurdetakse väikestes kohtades, et midagi ei sünni. Ja kui sünnib, siis on raske end välja seada. Tõsi: pean uhkusega ütlema, et Puhjas oli kohal kohalik poeet, legendaarne Indrek Rüütle, kes ka ühe poeesi lausus. Kõik läks asja ette, kuulsin, et oli veel vähemasti üks kohalik, kes teda ei teadnud. Lubas järgmisel päeval raamatukokku laenutama tulla.

Hoopis teine lugu oli Jõgeval: alati on veidi kõhe koolis esineda. Lapsed ja noored on sääl ju pooleldi nagu kinnipidamisasutuses ja ega nad ise, omast ajast, su juurde kirjandust kuulama ju ei kipuks. Vähesed neist vahest. Seda keerulisem on too valgustustöö, sõna levitamine. Füüsikaõpetaja ütles pärast sõbralikult, et andsime korraga nagu kirjanduse, füüsika, perekonnaõpetuse, ajaloo ja pagan-teab-veel-mis-tunni. Et koolisööklas kohalikud noorhärrad õlale patsutasid ja tänasid, siis läks tund ehk asja ette.

Muide: me unistus koolituurist püsib. Tean, et emakeeleõpetajad pingutavad ja püüavad, on olemas mingi raha, et kirjanikke kooli tuua. Koolid valivad ise, keda näha soovivad, kirjanik tuleb, kui saab, kui jõuab. Aga tegelikult võiks teadlikumalt ette võtta – kirjanike liit on seda vaikselt ajanud kaua aega: teha ühe retkluse mööda eesti koole, et noored näeksid teadlikumalt ja rohkem tänaseid eesti kirjanikke. Midagi sellesarnast kujutab endast praegu käimas olev „Elamusaasta” projekt, mis viib kunsti- ja kultuuriinimesed koolidesse elamusi jagama/saama/looma.

Me lõpetasime Veronikaga oma retke Põltsamaal. Jällegi: väike, aga pigem innukas publik. Mõned noored kaunid daamid, mõned vanemad ja kriitilisema pilguga inimesed, kes õhtu lõpuks lubasid tänase luule pääle veidi leebemalt vaadata: järsku sääl ongi miskit, mida lugeda, mis kõlbab sinna Koidula-Liivi-Suitsu-Underi-Visnapuu-Alveri-Talviku-Vaarandi-Krossi-Rummo-Kaplinski-Runneli-Ehini-Viidingu-Kareva sabasse seada. Mine sa tea.

Muide, Veronika Kivisillaga koos on keeruline esineda, tal on keeleosavad ja luuletihedad tekstid, mis lisaks sellele kipuvad hinge pugema, pärisinimestest ja -asjust kõnelema ja „hella panema”. Pisar kipub vahel kurgus kipitama ja katsu sa siis pääle teda oma meheliku vabavärsijunniga inimestele esinema hakata …

Põltsamaa on ju Eesti veini-, sinepi- ja purgisupipealinn. Pakkisime auto esinduspoe ees ilusti toidukraami täis ja naasime argipäeva. Veidi jäi kripeldama: kuidas saada enam kohalikke inimesi tos suures töös kaasa lööma, et anda eesti kirjandusele võimalus – praegu on, mida lugeda, mida jagada, mida endaga kaasas kanda ja teistele edasi anda. Kümmekond või rohkemgi säärast raamatut ilmub aastas Eestis (on tänavugi juba ilmunud, nii luulet kui proosat). Seda pole vähe, seda pole ka palju. See moodustab me eestlaseks olemise koe. Kui keegi arvab, et pigem ikka SKT ja tarbijahinnaindeks ja maksusüsteem jne, siis see muudab mind lohutamatult kurvaks, vahel kurjaks. Nagu vaataks tühjuse jõletutesse silmadesse.

Eeva Park: Seekord, 2012. aasta hingedekuul, kihutas Tsirguliina raamatukogust Valka, Nipernaadi kohvikusse ja siis, järgmisel päeval, juba Karksi-Nuia raamatukogust Viljandi raamatukokku kardinaalselt eripalgeline kirjandustuuri grupp: Maria Lee, Toomas Vint, Eeva Park ning koos meiega ka kogu tuurinduse üks hing ja tegijaid Maire Liivamets.

Nagu Maria Lee lõpuks kokkuvõtvalt nentis, andis just Maire sissejuhatus meie esinemistele selge raamistuse. Kui me alustuseks leppisime kokku esinemise ajapiiri (ma asetasin käekellagi lauale ning lubasin vajadusel Toomast jalaga tonksata), siis võisime me selle saali reaktsiooni jälgides vabalt ületada. Ehk ongi just see nüüd märk kirjandustuuride sügavamast mõttekusest, et meie üldjuhul üllatavalt rahvarohke ja kohati ka väga noor publik ei ilmutanud mingeid tüdimusmärke, ehkki meie esinemine venis näiteks Karksi-Nuias vähemalt kolmetunniseks. Ja veel üks, sellistel korduvatel esinemistel oluline aspekt: ka meie suutsime üksteise järjestikku jätkuvad esinemised mitte lihtsalt välja kannatada, vaid neid kasvava huviga jälgida. Usun, et nii Maria Lee luule kui ka Toomas Vindi vastilmunud romaan „Avalikult abielust” leidis endale tänu sellele tuurile lugejaid ja et me kõik suutsime nii oma loomingust kui ka eesti kirjanduse hetkeseisust üldisemalt selge mälumärgi ikkagi maha jätta.

Suur-suur aitäh kinkijatele mee, märkmike ja kommide eest! Katsugu nüüd keegi veel öelda, et eesti kirjaniku elu pole meelakkumine.

Hanna Kangro: Kirjanike tuur koos Juku-Kalle Raidi, Kalju Kruusa ja Triin Tasujaga sai alguse, kui kell oli ebainimlikult vähe, Tallinn kõle, pime ja külm, kuid iga kilomeeter, mis viis meid kaugemale poolunes tuigerdavast sadamalinnast, kasvatas mõnusat meeleolu. Algsest võõristusest nii üksteise kui ka lähituleviku osas kujunes ajapikku välja lausa harmooniline rahulolu. Põlva keskraamatukogu ootas meid gümnaasiumiealiste õpilastega, sekka olid ära eksinud ka mõned vanemad inimesed. Põlva õdus väike raamatukogu on ideaalne koht luule lugemiseks, kuulajad istuvad lähedal, nii et sa tajud, aimad ja näed nende kohmetust, ebamugavust, piinlikkust ja ka vaimustust. Antud juhul ei ole need negatiivse alatooniga omadussõnad sugugi etteheitvad või hinnangulised. Nagu me pärast etteastet arutasime, on väiksesse ruumi topitud toolidel nihelevatel ja pidevalt kella piidlevatel teismelistel lihtsalt raske niivõrd teistsuguse ja kauge sfääriga (kirjandusega) suhestuda. Ei olnud ka meile Triinuga see aeg ju kauge minevik, seega ei taha mitte patroneerivaks muutuda, sest gümnaasiumiks olime meiegi läbi lugenud täpselt nii palju raamatuid kui enda „kunstiinimese” kuvandis veenmiseks vaja läks. Juku-Kalle ja Kalju kui juba tuntud tegijad esinesid vanadele kaladele omase kogenud kergusega, mina ja Triin jällegi täiesti alateadlikult sünkroonselt tagasihoidlikult. Triinu n-ö roppusi sisaldavad luuletekstid panid nii mõnedki vanadaamid silmi pööritama ja noored kuulajad kihistama, nii et eesmärk tekitada reaktsiooni sai täidetud.

Järgmine esinemine toimus Räpina ühisgümnaasiumis. Saal oli üsna ohtralt täis XI ja XII klassi noori. Pärast umbes kolmveerandtunnist tekstide lugemist ei olnud õpetajate suureks pettumuseks kellelgi ühtegi küsimust. Muidugi mõista rahustasime murelikud õpetajad maha, et probleemi ei ole ja kõik läks nii nagu minema pidi.

Pärast lõõgastavat intellektuaalset ja kergemat vestlust kohalikus Puuriida pubis, kus meiega liitus ka Räpinas resideeruv poeet Aapo Ilves, tuli ootama jääda järgmist päeva.

Võrumaa tervitas meid imeliselt kauni päikeselise päevaga. Kohtumine kujunes meie kõigi arvates vägagi konstruktiivseks. Raamatukogu usin töötaja oli teinud suurt eeltööd, n-ö taustauuringut, peale selle oli ta välja valinud kõigi kogudest ühe just talle meelepärase luuletuse, mida ta soovis, et me ette loeks. Küsiti huvitavaid küsimusi ja tekkis põnev diskussioon.

Teekond jätkus ja suundusime Võrust kaheksa kilomeetri kaugusele Parksepa keskkooli. Kohe kooli ukse ees tervitas meid kooli direktor, äärmiselt sõbralik ja muhe mees. Viskasime natuke kambakesti nalja ja suundusime otse aulasse esinema. Õpilasi oli palju, tundus, et nii vanemaid kui nooremaid. Esmalt esitas Triin ettenägelikult oma kõige ropuma luuletuse ja meenutas põgusalt endagi mässumeelset kooliaega ning ehk tänu sellele võitis ka kõigi laste südamed. Kalju oli mõtisklev ja rahulik, rääkis, kuidas ja mida ta on kirjutanud, Juku-Kalle luges pikema proosapala, mina üritasin valida samuti tekste, millega auditooriumil oleks ehk kergem ennast samastada. Hiljem õpetajate toas kohvi juues küsisime kooli ja külaelu kohta, samuti sai arutatud veidi poliitikast ja muidu maast ja ilmast.

Töö tehtud, siirdusime pikale koduteele. Väike väsimus oli kõigil küll sees, kuid tunne hea ja olen kindel, et võin seda öelda me kõigi eest.

Heiki Vilep: Ekipaaž koosseisus Helvi Jürisson, Merle Jääger ja Heiki Vilep külastas Kuressaaret, Orissaaret, Jõõpret ja Pärnut.

Kuressaares Saare maakonna keskraamatukogus oli saal puupüsti täis ja aplausiga ei oldud kitsi. Kuulajate vanus ulatus algklassiõpilastest pensionärideni. Kõik see küttis esinejad nii üles, et Merca ei saanud rahulikult oma kohale jääda ja kippus esitatava näitlikustamiseks kaksiratsi diivani otsa ronima, Vilepi kiilaspead patsutama ja istekohale püsti seisma.

Esitatu jõudis maksimaalselt publikuni ja tuuritajate meeskonnatöö muutus meeldivalt improvisatsiooniliseks. Üksteise alla loeti lasteluuletusi ja -proosat, mindi sujuvalt üle täiskasvanute kirjandusele. Igati meeldejääv esinemine ja ülivõrdes muljed!

Orissaare raamatukogus ootas meid umbes 30 tõsist kirjandussõpra, raamatusõprade klubi. Tegemist oli paljulugenud inimestega, kes võtsid kirjanikelt n-ö täie raha eest viimase välja. Lastekirjandusele jäi siin vaid lõõgastav vahepala-missioon, enamalt jaolt uuriti süviti meie tegemisi ja töid luule- ning proosavallas. Rohkelt esitati küsimusi, millele puudusid lihtsad vastused. Kohtumine venis märkamatult paaritunniseks.

Audru valla Jõõpre raamatukogus ootas meid kõige keerulisem publik: lapsed esimesest kuni seitsmenda klassini. Kuidas esineda ja mida rääkida, et kõige nooremad või kõige vanemad magama ei jääks või nihelema ei hakkaks? Üllataval kombel kordus eelmiste esinemiste menu: esitati hulganisti sisulisi küsimusi ja viimane kui üks pisijuntsu pidas vapralt tund aega kuulamist vastu.

Pärnu keskraamatukogus tundsime end juba täiesti vabalt ja saavutasime kontakti kuulajatega kohe alguses. Õdus miljöö – klaasseinad, raamaturiiulid ümberringi, vaibal istuvad lapsed, aknast sisse paistev päike – aitas ka tublisti kaasa. Taas rohkesti küsimusi ja säravaid silmi. Tagareas võis näha kohaliku luuleklubi liikmeid – niisiis oli ka täiskasvanuid. Siin tegime veel suure lõpupildi koos lastega. Täispositiivne elamus!

Tagasiteel jätkus vähemalt kümme aastat nooremaks muutunud Helvi Jürissoniga arutlemist terveks Pärnu-Tartu teeks. Leidsime, et üle pika aja üks õnnestunumaid ettevõtmisi. Selline tuur tuulutab hinge. Igati kopitamisvastane asi.

Täname korraldajaid! Kõik läks õlitatult, hotellides ja raamatukogudes oodati ja kantseldati, toideti ja hooliti. Jaksu ja jätkusuutlikkust!

Lauri Sommer: Kauksi Ylle (Obinitsa), Contra (Urvaste) ja Lauri Sommer (Räestu) käisid põhjaosariikide tuuril Tallinnas ja Raplamaal.

Kui me Contraga (seekord Tartust, mitte Võromaa kodudest) peale ronisime, ytles Ylle autoukse vahelt: „No täitsa naksitrallid!” Contral oli uljas valge kingpoolelik mytsilodu, seljakott ja botased kymnetest maratonidest kulunud, minul sammalroheline nõukogude jope, ning habe, kuhu usutavuse jaoks soovitati veel natuke pohli kylge liimida. Ja Yllel oli suur kompaktne muhvilik mantel. Viimati käisime koos 1998. aastal Sõktõvkaris, aga seal oli meid suurem kamp. Autos ja ka enamuse laval oldud ajast rääkisime lõunapoolseid murdeid ning meil oli Raidu näol ka omakeelne autojuht. See andis asjale mingi teise meki. Tallinnas Ehitajate teel kohtasid meid Nurmenuku raamatukogu sildi all jõumasinad ja ujula klooriaroomi tuli pahvakutena trepikotta. Kujutasime endid juba vapralt lindil joostes ja rauda tõstes luulet lugemas ning siis proosa saatel vees pladistamas, aga nii kaugele asi ei läinud. Seal raamatukogus teevadki osad lugejad sedasi, et enne ujuvad, ning siis lähvad trepist yles ja kuivatavad raamatuid ja ajakirju lugedes juukseid. Mõistlik. Meie publikust moodustas suure osa kusagilt kohale toodud gymnaasiumiklass, kes kuulasid kenasti ära ja puha, aga kellele see värk oli paratamatult natuke nagu hiina keel. Contra oskas kyll tavapäraselt kähku mõnede noorte huumorisooneni jõuda ja paar tydrukut tulid pärast kysima, et kust seda mu muusikat (Kagot) osta saab. Kuid esineja ei pruugi teada, mis kuhu jõuab ja kuidas. Alati istub saalis kusagil tagareas keegi, kes on Võrumaal vanaisa juures käinud, või tõlgib kõrvaloleva laua juures juhuslikult oma teksti yks sinna sattunud endine teoloog ja moslem, kes kirjutab luuletusi ja kelle naine on sealt lõunast, ning raamatukogu leti taga redutab märkamatuna minu eesti alternatiivmuusika miniatuurne lemmik Spice Mouse. Igal pool leidus inimesi, kellega aetud jutud sydant soendasid ja mida muud saabki tahta.

Tallinna pearaamatukogu aadellikus ja kõrges saalis said talulapsed viimaks mõisatunde kätte. Kauksi Ylle luule hakkas selles ruumis selgelt kõlama ja tema viimase kogu pakutrykitehnikas tehtud erisugused kaaned saatsid oma värvid publikusse. Värske juubilari kõnelused olid meist kolmest kõige kultuurilis-sotsiaalsemad. Siin leidus missiooni ja misjonitki. Rohketesse kõnelustesse mahtus nii teatritykkide ymberjutustamine, „Taarka” filmi valmimise keerdkäikude avamine, murde staatuse muutumise vaatlus, rahvuslik käsitöö, ajakirja Peko Hely tegemine kui pereelu. Sellest viimasest, eriti naisliini teemast rääkis ka enamus tema loetud luuletusi. Ylle on Võro kultuuri emakuju, kelle antud loominguliste impulsside tohutu hulk on vähemalt sama oluline kui ta originaaltekstid.

Contra naerutas rahvast peale oma spuunerismide, värsikukerpallide ja haikude ka Eduards Veidenbaumsi (1867–1892) vikside tõlgetega. Riimluule elav ymberpanemine on praegu väga haruldaseks jäänud ja kõrtsiballaadi „Mõtlen mõtteid suuri vaimult” („Domāju es domas dziļas”) ettekanne näitas mu meelest ka esitaja uusi nyansse. Varalahkunud Veidenbaums õppis Tartu Ylikoolis ja laaberdas ka selle linna kõrtsides, ning tema looming tundus loetud näidete põhjal liitvat uuema rahvalaulu ja sotsiaalkriitika elemente. Hingesugulaste leidmine mujalt kultuuridest ja nende tõlkimine annab poeedile kahtlemata midagi juurde ja Contral on väikese abiga valminud isegi paar lätikeelset värsikest. See helge ja viljakas mees on peale muu ka pystolpoeet. Kauksi Yllest on tal juba lulka olemas (ilmunud eelmises Võro-Seto tähtraamatus), ning nyyd palus korraldaja Igor Kotjuh tal minu „liistule tõmmata”.
 
kord järves supeldes
tundsin keegi möödub must hüpeldes
mu kõrvale sukeldus
see polnud nukker just
 
sest paistma hakkas sealt mulle
pinnal lõbusaid mulle
mis tegid kerkommeri
ära tundsin neis sommeri

Ma ei oska kyll ujuda, aga luuletus oli lahe. Mine või tagasi Nurmenuku rampsi alla suplema. Ja minu perekonnanime riimis C. samalt „Onu Remuse juttude” põhjalt kui too purjus kompaniiylem, kes 20 aasta eest sõjaväes mulle tuikudes otsa vaatas ja filosoofiliselt ytles: „Herr Sommer … kerkommer.” Aitjumma. Mina lugesin sel tuuril põhiliselt palakesi „Räestu raamatust” ja mõnesid vanu metsalulkasid. Raplamaal tuli pähe ka päris suulist žanri proovida – mulle oli hiljuti rahvaluule arhiivis meeldinud yks lauludega seto muinasjutt tapetud ja käoks muudetud näiost, kes lendas kaupmeeste katustele ja seal oma jubeda sisuga laulu kuukas. Kõige otsem tunduski laulda rahvalaule ja oma vanima kassiga koostöös valminud „Sairon maironit”. Igal pool oli publikus ka võro keele mõistjaid, aga ma ei usu, et kõigest räägitust ja loetust päris aru saadi. Eelistasin laule, sest nende puhul piisab meeleolu tabamisest.

Rapla raamatukogus, kuhu natuke hilinesime, ootas meid kõige rohkem inimesi, yllatavalt rikkalik näitus meie väljaantust ning aldis publik. Olime ehk juba natuke väsinud, aga naeruhood kosutasid ja saime oma asjaga kaugemale. Aga minu lemmikuks sellelt tuurilt jäi Märjamaa raamatukogu. Midagi väga head lugesin ma sealt inimeste nägudelt. Väikses kohas, kus igal õhtul korraga sadat asja ei toimu, tullakse yritusele tõesti ka midagi saama ja kaasa mõtlema. Keskendumine, sõbralikkus ja tänu. Neid vajab omal kombel iga esineja ja sellega läks kõikjal kenasti. Yllel kadusid kotist kõik kaasas olnud uued luulekogud ja minul „Ibipaio” plaadid, ning Contra hulgilao kasumit ei jõuaks me ka kahe peale kokku arvata. Kes teab, milline see Lõuna-Eesti pilv oli, mille kolm naksitralli endast maha jätsid. Oskan vaid öelda, et meil endal oli tore.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming