Kirjanikule on pagulaste saabumine erialane kingitus

P. I. Filimonov

Pagulased on kummaline jututeema. Umbes samasugune kummaline, kui kunagi, mitte nii palju aega tagasi, oli Ukraina teema. Tol ajal sain ma palju teada oma venelastest tuttavate kohta, nüüd vist on aeg teha järeldusi mõne eestlasest tuttava suhtes. Saan aru kõikidest ekrelaste (mitte parteilises mõttes) muredest seoses eesti rahva uhtumise ohuga pagulaste vägevates voogudes, kuid siiski. On asju, mis juhtuvad paratamatult. Mitmekesisus kas või nahavärvi mõttes on juba meile tulemas, on juba tegelikult tulnud. On omamoodi naljakas vaadata, kuidas mõni tegelane, kes veel eile suurustles oma teoreetilise inimlikkuse ja humaansusega, pritsib täna sülge peaaegu et hispaaniapärase no pasarán’iga. Jumal sellega, mul ei ole ammu illusioone inimkonna suhtes. Selles, et ma ise ei ole pagulaste saabumise vastu, vaid lausa tahan, et nad siia juba päriselt ilmuksid, peitub kirjanduslik omakasupüüd.

Olen alati armastanud olla vaatleja rollis. Mulle meeldib jälgida inimesi, kuulata pealt nende jutte, vaadata nende käitumist. Minu arust on see tihtipeale huvitavam kui ükskõik milline film. Mõnikord sünnib neist vaatlustest midagi kirjanduslikku, kuid ei pruugi. Samuti nagu puhtaimat kunsti tehakse kunsti enda pärast, on ka ehtsaim vaatlemine ainult vaatlemise enda pärast. See on üks huvitavamaid ajaviite liike.

Olen õudselt huvitatud sellest, kuidas hakkab meie ühiskond muutuma. Ja kas hakkab. Võib-olla need 500 inimest – või mitu seal oligi, ma ei jälgi teemat nii üksisilmi – ei mõju veel selles mõttes kuidagi, kuid on üsna tõenäoline, et nad tõesti tassivad siia kaasa oma sugulased ja sõbrad, nende teistmoodi inimeste arv tänavatel hakkab kasvama, kuni ühel hetkel muutub kriitiliseks, läbib, kuidas öeldakse, tagasipöördumatuse punkti. Ja siis ehk hakkab. Vähemalt ma loodan seda.

Mida rohkem erinevusi, seda huvitavam on elada. Sellest mitmekesisusest võib tõesti sündida midagi omalaadset, midagi hoopis teistsugust, kui praegu on võimalik näha. Seda elu absoluutselt kõigis valdkondades. Kahekümne aasta pärast näiteks ei tunnustata Eesti parima jalgpallurina mitte venelast Konstantini, vaid näiteks mõnd Ahmedi-nimelist. Eurovisioni lauluvõistlusel esindab Eestit aga urdukeelne laul. Viimaks ometi saab Eesti ka kirjanduse Nobeli auhinna, mille pälvib Eritrea juurtega kirjanik romaani eest, kus on kirjeldatud pagulaste elu pisiasju ja mis võib olla seejuures kirjutatud puhtas eesti keeles. Eesti koolides on tumedanahalised õpilased (ja miks ka mitte õpetajad) täiesti tüüpiline nähtus.

Niisugune pilt on loomulikult ülioptimistlik ja seda vähemalt kahel põhjusel, millest teine tuleneb esimesest. Esimene põhjus on kahjuks meie enda riigi elanikud, kes ei saa aru, et ühe riigi (ja seda enam rahva) hermeetiline võõrandumine maailmast on a) tänapäeva maailma tingimustes võimatu ja b) viib kiiremini selle võõranduva riigi ja rahva väljasuremiseni kas või puhtgeneetilistel põhjustel. Värsket verd on igatahes vaja, seda sõna kõige otsesemas mõttes. Teine põhjus on see, et nähes siinset elu ja kohalike reaktsiooni pagulaste võimalikule saabumisele kaob pagulaste haritumatel ning intelligentsematel esindajatel igasugune soov siia üldse tulla.

Kui küsida, kas ma ei karda, et mulle tuleb koju keegi ISIS-lane ning laseb kõik õhku, siis vastan, et loomulikult kardan. Saabujaid on vaja ikka kontrollida, tuleb nendega tegeleda ja valvel olla. Samal ajal ei ole aga kellelgi garantiid, et mõni, kes pole ISIS-lane, mõni tavaline kohalik eestlane või venelane, tuleb ja laseb kõik õhku. Elu on, teate, selline üllatusi täis värk. Ja üleüldse, ma arvan, et mida rohkem me kardame, seda vähem jääb šansse üksteisemõistmiseni jõuda. Kartmine on väheviljakas.

Vastuseisu pagulastele tekitab ka üks puhtpraktiline küsimus: kus nad kõik elama hakkavad, vähemalt esialgu, enne kui loodetavasti ehitavad iseendale majad (või meie inimesed ehitavad neile, siin ei ole erilist vahet)? See on, jah, oluline moment, vastata ma sellele küsimusele ei oska. Kuid lõppude lõpuks olen ma ju kõigest lootusetust optimistist kirjanik, mitte mingi riigiametnik, kes peaks sellised probleemid lahendama. Mulle tundub aga, et näiteks Tallinnas on liiga palju kaubanduskeskusi, rahvast ei olegi nii palju kui neid keskusi. Pähe tulevad kohe mõned järeldused: järsku teavad nende kaubanduskeskuste planeerijad ja ehitajad midagi sellist, mida meie, lihtrahvas, ei tea? Võiks ju hoopis võtta mõne kaubanduskeskuse ja selle kiiresti ümber sisustada suureks pagulaste elupaigaks.

Olen kuulnud ettepanekust panna pagulased teatritesse elama, kuid mulle tundub, et Maxima XXX on selleks palju parem paik. Teatrite puhul on suur erinevus, kus käiakse, igal teatril on oma vaatajaskond. Kaubanduskeskuse kohta seda öelda ei saa. Ei ole põhimõttelist vahet, kust sa oma toidu ostad: kui üks Maxima on hõivatud, sõidad peatuse võrra edasi ja käid teises. Ning, mis kõige olulisem, Maximad asuvad põhiliselt nn magalarajoonides, seal, kus saab paremini tundma õppida seda päris, reaalset Eesti elu ja kohalikega kergemini sulanduda. Loomulikult võtab sulandumine aega ning kõik lõplikult ei sulandugi, kuid sellegipoolest on lõimumise väljavaated märksa paremad kui siis, kui pagulasi saadetakse jätkuvalt Vaosse, mis võib kunagi ksenofoobia sünonüümina eesti keele seletussõnaraamatusse jõuda.

Ma ei usu, et Euroopa liidu ametnikud on päris lollid. Võib-olla on ka, kogemus ja viimaste aastate sündmused tõukavad mindki tahes-tahtmata selle järelduse suunas, kuid pagulaste teema puhul jään optimistiks ega usu, et on. Need kvoodid, mis Brüsselis määratakse, on loodetavasti mõistlikud. Ega need 500+ inimest ei mõjuta meie elu nii dramaatiliselt ja drastiliselt, kui ekrelased kardavad (ekrelased jätkuvalt mitteparteilises tähenduses). Põllumajandusele osutub pagulaste tulek lausa kasulikuks: selleks, et varustada neid toiduga, tuleb natuke rohkem pöörata tähelepanu veise- ja lambakasvatusele ning seakatk ei tundu siis enam nii hirmuäratav. Rääkimata juba tolerantsuse ja sallivuse juurdumisest ühiskonnas, kus neid tuleb päeval tulega otsida. Kuigi olen üldiselt pessimistlik inimkonna suhtes, valdab mind selles küsimuses millegipärast joovastav optimism.

Lõpuks pean vist üles tunnistama ja veel kord rõhutama, et kirjanikuna ei saa ma pagulaste tulekut mitte tervitada, sest nad toovad endaga kaasa tohutult materjali. Milliseid dramaatilisi kokkupõrkeid, milliseid süžeepöördeid toob kaasa nende saabumine! Kui palju lugusid võib sealt ammutada! See on mulle kui professionaalile lausa kingitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming