Kirjutamine on mälu

LAURA POROVART

Kätlin Kaldmaa on sündinud minu emaga samal aastal. Aasta varem astus esimene mees Kuule, kuid see ei mõjutanud kumbagi naist. „Suur samm“ oli ühe veel suurema riigi lauge ääremaa inimestele kauge ja tagajärgedeta. Nemad mäletavad teisi asju. Mine tea, võib-olla oleks Kätlin Kaldmaast saanud edukas kosmosekirjanik, kui ta poleks hakanud praktilisematest asjadest kirjutama. Oma viimases kümnest novellist koosnevas kogus „Väike terav nuga“ on ta võtnud julguse rääkida viimase riigikorravahetuse aegsete noorte täiskasvanute painetest, millega vastakuti seisti. Ka nendest, mille pärast tuntakse piinlikkust ja vaikitakse seniajani.

Niihästi kui Kaldmaast oleks võinud saada avakosmosekirjanik, võiks ta oma ilmekate ja läbitunnetatud looduskirjeldustega tutvustada avastamata maanurki: „Väikesed üleskõpitsetud külakesed voogavad mööda mägesid nagu kivile kasvanud samblik. Jõejäljed tühjad veest, oleandrid õitsemas – roosad, punased, valged. … korraga on, nagu liiguksid nad vaikse põrina saatel läbi Toskaana maastikku kujutava maali, ikka lokkav lopsakus“ (lk 168). Looduse ja maastiku taju on tabavalt väljendunud just kogu niminovellis – keeruline on mõista, kus lõppeb inimene ja algab loodus. Ja kas neil kahel ongi erilist piiri? Tundub, nagu kasvaks Dangeris, novelli „Väike terav nuga“ põhitegelases okkalised männid, loksuks sinisinine ookean ja lõõtsuksid marulised idatuuled. Tegelikult kirjeldatakse nii Dangeri tundeid. Need on okkalised, loksuvad ja lõõtsuvad. Sedasi polegi Kaldmaa paljalt pärislooduse kirjeldaja, vaid hoopistükkis tundetaiplik sisekosmose kroonik.

Maastikud, kuhu sünnime, jälitavad meid salamisi terve elu. Isegi kui need on justkui ununenud, otsime uuel vaateveerul ikka midagi tuttavlikku ning võrdleme seda tollega, mida olime lapsena harjunud nägema. Võib-olla seepärast hakkamegi ekslikult mõnda uut paika koduks pidama, et selle maastik tundub silmale omane. Raamatutega on vahest samuti. Need lood, mis meid lapsena saadavad, moodustavad meie lugemuse tüvinarratiivi. Alateadlikult otsime uutest tekstidest loetud sõnu ja tuttavaid lugusid, mis sobivad nendega, mille toel kasvasime. Kaldmaa novellid on pärit samalt maastikult, kust ta isegi – maarealismis läheb ta paika ja aega, mida Y-generatsiooni lapsed teavad peamiselt selle järgi, et poest polnud midagi saada. Ehkki vaheldusrikka maastikuga novellid petavad esmapilgul oma eksootikaga, rändab minajutustaja oma mälestustes ikka tagasi maale, kus pole mägesid. „Siinsed pinnad on veel paremad kui väiksest peast maal, kus suved läksid mööda paljajalu mööda võsasid ja loike ja lompe ja põlde ja peenraid konnates“ (lk 157). Kirjaniku piki maastikke ja mälestusi rändav silm ei moonuta, vaid on aus, sest valetaks ta ainult endale.

Sõnad aga liiguvad raamatu lehemaastikel mööda seiklusrada. Tavaliselt märgatakse kujundaja tööd vaid raamatukaanel, kuid Kaldmaa kogu puhul paneb nähtud vaeva tähele ka raamatu sees. Vahepeal sööb must värv lehel kõik sõnad ära ja kui enam ei ole üldse lootust, on päris lootusetult pime. Siis äkki on kogu leht kollane, kõik on kõrb ja päike kütab külmad elud üles kollaseks allveelaevaks. Rein Veidemanni loengus hakkavad poole loo peal lehe nurka ilmuma geriljatüdrukud ja lõpuks on terve leht neid nii paksult täis, et teksti enam ei mahugi. Siis aga korraga on Kreeka, kompass ja neli ilmakaart. Olgu mainitud, et raamat märgiti 2014. aastal ära kui üks 25 kaunimast raamatust ning seda see tõesti on. Iga novelli kujundus on vaikne, tagaplaanil, aga selgelt olemas.

Vahest hullem kui kaubadefitsiit oli Kaldmaa lapsepõlves rääkimise defitsiit. Rääkimine ei olnud tavaks. Nii seletabki väike tüdruk novellides „Uue aja laps“ ja „How I stopped hating Meryl Streep“ oma maailma ise, jõudes sageli järeldusteni, mis üllatavad mängulisuse ja maagiaga, muutes-lihvides nii elu teravad sakid pehmeteks laineteks. Väikesed tüdrukud Kaldmaa novellides on nii nutikad, et korraks tekib küsimus, kas selliseid lapsi ongi olemas. Aga küllap on. Selle taiplikkuse tagant paistab välja hoopis Kaldmaa lastekirjanikulikkus, mis oskab tõsiseid ja ühiskondlikult valusaid teemasid öelda läbi lapselik-naiivse prisma, nii et keegi ei saa haiget: „Sest kasuisa süda oli nii haige, et ta pidi iga päev jooma ära mitu õllet ja mõnikord kanget vahele võtma, muidu võis süda äkki seisma jääda ja kasuisa läks kurjaks kätte ära ja siis jäi emme kohe hästi hirmus kurvaks ja seda Katariina ei tahtnud“ (lk 19). Selle kõrval lõikab novellis „How I stopped hating Meryl Streep“ aga sisse Kaldmaa naturalistlik laad, mis hoiab alal XX sajandi külategelikkust ega hooli ilustamisest. „Kolhoosi oli kogunenud igasugust kontingenti, just nende lüpsjate ja karjakute osas, ja harvad ei olnud need hommikud, kus klopiti uksele ja ta [isa] pidi kell neli minema vaatama, kas selle vahetuse lüpsja oli ikka nii täis, et ei saanud masinatega kuidagi hakkama, ja kui see nõnda oli, pidi ta minema ja äratama selle lüpsja, kelle päeva parajasti ei olnud“ (lk 193).

Öeldakse, et nuga voodi all lõikab valu pooleks. Aga mõned valud jäävad, neid ei lõika miski väiksemaks. Kätlin Kaldmaa on säärast pakitsust tabanud, osanud seda sõnade vahele peita. Need teravad pisted tunneme tekstides ära ainult seepärast, et oleme nii varem tundnud. Me mäletame. See huum on sama tuttav nagu maastikud või räägitud lood – igaühel erinevad. „Väikeses teravas noas“ on peidetud valu ja üksinduse paine sellest, et kaome oma maailmadesse kedagi kaasa võtmata, sest kardame, et neile ei meeldi meie pakutu. Ja nii jäädakse võõraks inimestega, kes võiksid olla kõige enam naha ligi. Kakskümmend aastat hiljem ei tunta teineteist äragi. Vahest ei tahetagi enam tunda. Kaldmaa dialoogidki aitavad sellele tundele kaasa: „Mida sa mõtlesid, kui sa mind nägid?“ – „Ma mõtlesin, et nüüd sa oled koju jõudnud. Et nüüd sa oled minu juurde tagasi jõudnud.“ – „Aga kui ei ole?“ – „Ma ei tea.“ (lk 57). Vestlus on sageli konkreetsete rääkijateta ja justkui anonüümne, tekitades nii segadust, kelle kõnejärg parasjagu on. Novellide otsekõne on vahel otsekui toimetamata, aga just sellistena paistavad repliigid sundimatud ja inimlikud, täpselt säärased, nagu pärisinimeste, mitte välja mõeldud tegelaste kõne on.

„Väikese terava noa“ kümme novelli on iseseisvad, neid ei seo üksteisega pea miski peale sarnase ütlemisviisi ja ühise looja. Omajagu on nad kõik mingil tähendusväljal laiali, nagu mehaanikahuvilise Einhver Ekkineinsdottiri lahti lammutatud autoosad keset põldu. Nagu masinajubinategagi, on üks teisest vahel toimivam ja mõni vajab ümbervahetamist. „Väikese terava noa“ kaadervärgis on selliseid osi, mis sobivad kahas töötama ja tekitavad lugemisel toreda surina, ja on teisi, mis näikse pärinevat vähe muust agregaadist. Ja teisest ajast. Miks köideti kogusse just kümme novelli, mitte üheksa, ei tea öelda, aga ülejäänud üheksa kõrval tundub „Lastekaitsepäev“ veidi nõrgem. On siis asi selles, et neid sõnu on justkui juba kirjutatud kusagil varasemates raamatutes, või on selle novelli teistsugune tonaalsus häiriv, ei mõista. Aga vahel vist on aparaatidega nii, et suure häda korral ajavad teiste markide osad ka asja ära ja vaat, et sobivad mõnikord pareminigi.

„Suured on kõrbed, ja kõik on kõrb,“ kirjutab Kätlin Kaldmaa ja ma ei suuda meenutada, kes neid sõnu enne teda on kirjutanud. Sõnad on meeles, inimene mitte. Niisamuti mäletas sõnu professor Veidemann, kui ta mõtles Kristjan Jaak Petersoni peale ja „võttis selle maa keele oma pisukeste tugevate pihkude vahele, tõstis selle taevani üles, heitis seal laiali kõigi saja kolme ilmakaare poole, nii et see laienes üleaedsetele ja kaugematele naabritelegi“ (lk 144). Et Fernando Pessoa ja Peterson samade kaante vahele on sattunud, on seepärast, et me mäletame nimetatud autoreid nende tekstide kaudu. Kummaliselt on Fernando Pessoa oma kodumaal lihtsalt üks paljudest surnud kirjanikest, aga „kümned ja sajad kauge rahva lapsed kiinduvad tema sõnadesse niivõrd, et ehitavad nende ümber üles terve oma elu“ (lk 41). Selle kauge maa lapsed mäletavad Pessoa sõnu ja kirjutavad nendes sõnades terve elu. Nad kirjutavad, sest mäletavad. Nad mäletavad, sest kirjutavad.