Kirjutussportlaste pjedestaal

14. märtsil antakse välja tänavused Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad.

Mihkel Kunnus

Kirjanduse (või kunsti üldisemalt) (au)hindamisel võib kindel olla ainult selles, et kindlasti on mingi hulk, kes pole tulemusega rahul. Hindamisele järgnevas poleemikas välguvad aga väga tõenäoliselt sellised sõnad nagu „õiglus“ ja „sport“. Viimast muidugi eituse kaudu – ega kirjandus mingi sport ole, kus mõõdulindiga paremust saab tuvastada! See eitus on aga üsna pinnaline ja tuleneb sellest, et „need härrased, kes mõnel muul juhul näiteks küll möirgavad kõigest kõrist nagu härjad, toogu see neile pealegi teab kui suurt au, muutuvad [—] võimatuse ees otsekohe taltsaks“.1 Võimatuse all pidas Dostojevski siis silmas arvu (matemaatikat, loodusteadusi). Kirjandus ja kunst, vaat, siin pole arvu, mille ees möirgamist lõpetada.

Ometi õigluse mõiste seesmine konfliktsus jääb. Spordis ollakse sellega lihtsalt harjunud. Sest õiglus on „iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat“.2

Spordis tähendaks esimene variant seda, et igaüks võistleb üksnes iseenesega, ja teine, et absoluutselt kõik võistleksid koos: mehed-naised, noored-vanad, kerged-rasked jne.

Teadagi võetakse mingi vahevariant, mis on lihtsalt suvaline. Ei ole mingit üleinimeselist põhjendust, miks näiteks poksis on kaalukategooriad just sellised, nagu nad on. Aga kultuursete inimestena nad mõistavad inimese liigitusvõime paratamatut piiratust ega protesteeri.

Seevastu kirjarahvas vehib nii enne kui ka pärast auhinnatseremooniat alati rusikatega. Vähem sõjakad on pelgalt leebes nõutuses või siiras hämmingus. Võtame või selle aasta kulka auhinnad.

No kes see õel inimene paneb Carolina Pihelga ja Hasso Krulli omavahel võistlema? Mis ühismõõt on kiwa koostatud paberisäästlikul vigurdusel „0lematute raamatute antoloogia“ ja Hellar Grabbi mahukal ja tõsiväärikal kogumikul „Neli presidenti“? Kuidas on nii, et Mihkel Kunnuse kõhetu „Roheline süü“ stardib samalt joonelt mitu põlve pikemate koibadega tippesseistidega ning Asta Põldmäe kõrgkvaliteetne ja massiivne elutöökokkuvõte3 ei pääse isegi eelvõistluselt edasi?

Siin läheb vaja poksija mõistust ja stoiku saatusearmastust. Või vastupidi.

Aristokraatiaprobleem

A. H. Tammsaare kirjutas aastal 1925: „Kultuurkapital on teatud mõttes contradictio in adiecto. Tema asutajaks ning loojaks on demokraatline ühiskond ja riik, aga ometi on ta määratud ebademokraatliste asjade soodustamiseks, mis ei kuulu ei tänasele päevale aga ka demokraatlisele hulgale. [—] Kirjandust ja kunsti on ikka toetatud, kui mitte riikliselt või ühiskondliselt, siis üksikute ja huvitatud ja rikaste eraisikute, võimuvalitsejate ja jumala armust troonil istujate poolt. Sel ajal oli kunst ja kirjandus täie teadmisega aristokraatline nähtus. Põrmugi ei arvestanud ta hulgaga ega tema maitsega. Temal oli ainsaks ülesandeks ja kohuseks: rahuldada oma lahket soodustajat. Aga see soodustaja ja tema kitsas ringkond oli oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp. Seal ei rääkinud keegi mingisugusest keskpärasusest, mis on paratamata tingimuseks igas hulgaga arvestamises. Ja kuigi kunstnik loojana ka siin ajuti oma soodustajas kokku põrkas mingisuguse keskpärasusega, siis oli selle tasapind ometi võrdlemata kõrgem kui hulga keskpärasuse oma. Aristokraat soodustas kunsti ja kirjandust oma arenenud aristokraatiliste nõuete täitmiseks. Nõnda tekkis nii paljugi sellest, mida nimetame Euroopa kultuuri kõrgemaiks saavutusiks, sest Euroopa kultuur on oma sisemises üdis läbi ja läbi aristokraatiline“.4

Tõsi, müügihitte ja laenutusedetabelite tippe tavapäraselt kulka nominentide hulgast ei leia.

Aristokraatlik on enese määratlemine kohuste kaudu, demokraatlik – õiguste kaudu. Antud juhul oleks demokraatlik variant järgmine: kirjanikul on absoluutne õigus ja vabadus kirjutada kõigest, millest tahab, ja nii, kuidas tahab (sh transgressiivset pori näkku genitaalisünonüümias). Sellega käib komplektis lugeja absoluutne õigus ja vabadus mis tahes juhul öelda, et talle ei pakuta temaväärilist teenust („Tammsaare on mulle igav“). Selline hoiak soosib vastastikust põlgust, sest õigus tähendab nõudmist ja kellelegi ei meeldi, et talt midagi heast peast nõutakse.

Aristokraatlik variant oleks järgmine: lugeja võtab endale kohustuse end harida, arendada, täiendada ja peenendada oma vaimu ja maitset, et ta oleks „oma aja kohta võimiste, nõudmiste ning maitse tipp”. Kirjanik võtab endale kohustuse end harida, täiendada, arendada ja töötada, et tema looming vastaks just sellisele ideaallugejale. Selline hoiak eeldab ja taastoodab vastastikust austust.

Skeemike on idealistlik, kuid ivaga, sest kõne all on au tasu, mitte õiglane palk.

Kes oled sina, et otsustad?!

Kes ka žüriisse ei kuuluks, kadestada pole teda vaja. Kuigi tänapäeval ollakse ajakohatult ebarikastaval üksmeelel, et objektiivsed hindamiskriteeriumid puuduvad, tähendab, võimalikud ongi ainult subjektiivsed hinnangud, saab auväärt žürii ikka ja jälle vastu pead süüdistusega, et ta valik on subjektiivne. Vastuolu on pelgalt loogiline. Pole midagi haruldast filosoofis, kes nõuab, et tunnistaksime tahtevabaduse puudumist, või vallalises, kes loetleb tingimusi, mille täidetusel ta tingimusteta armastaks.

Sellise mõttesõlme lahtiharutamiseks on ikka sportlaste poole pöördutud: kuna absoluuti meil pole, siis olgu pealegi põhjendamatud reeglid, aga olgu siis vähemalt kõigile ühised. Nii sünnivad kirjandusauhindade statuudid.

Toon ühe näite kirjavahetusest EKLi listis, kus (:)kivisildnik formuleeris ad hoc ühe luule hindamise eeskirja:

1. kas on tehnika

2. kui on tehnika, siis tehnilise õnnestumise %

3. peensuste eritlemiseks võib veel kaaluda, kas tehnika vastab teksti eesmärgile

4. tehnika defineerimine on väga lihtne ja kaheastmeline

A kas on kujund

B kas on kompositsioon

C kui pole üht ega teist, siis pole millestki rääkida

Mõistagi saaks ses suunas minna veelgi kaugemale, täpsemaks, konkreetsemaks, kirjutaks lahti üha rohkem allpunkte ja muudkui formaliseeriks ja formaliseeriks. Kuni ees hakkaksid terendama seadusandjate ja juristide kandiliseks istutud ahtrite tagatuled. Nende napist elukogemusest on kindlasti õppida üht: kui tahes suureks seaduste massiiv ka ajada, ikka on võimalik JOKK, tähendab, ilmne saast, mis on kenasti seaduste raames. Nii nagu eurotoetusi ei saa mitte parim põllumees, vaid parim projektikirjutaja, nii saaks tulla ka demokraatkirjanik oma õigusi nõudma: „Näete, kõik punktid on täidetud, mu advokaat võib kinnitada. Auhind ja nuts siia!“

Kuniks aga statuudid on ebamäärased ja lõdvad – ja nad on, olgu mõistus tänatud –, jääb paratamatult võimalus kahtlustada, et auhindu jagatakse ainult omadele, sugulastele, sõpradele.

Õigused siin ei päästa, päästab ainult au(sus).

Mõistuse lohutus

Iga otsust saab diskrediteerida ainuüksi a) pagedes subjektiivsuse relativismi, b) tuleviku määramatusesse, c) epistemoloogilisse määramatusesse.

Vaevalt lõpetatakse vehkimine loosungitega „See pole absoluutne!“, „See pole objektiivne!“, „Tõde ei pruugi selguda praegu!“ jne. Nende stampide peale ei oskagi muud kosta, kui et see „kriitika“ iseloomustab paraku mis tahes inimlikku otsust, tähendab, need truismid ei vääri ülearu tuututamist. Cogito ergo sum, ütles parun von Münchhausen ja tõmbas end iseenda juukseid pidi laukast välja, sest inimene on kõige mõõt.

Samuti on väljajuurimatu korruptsioonikahtlustus. Aga no mis teha. Alternatiiviks poleks ka hindamismasina kasutuselevõtt, sest masina programmeerijagi võib ju olla korrumpeerunud. Pealegi on masin pelgalt eelkirjeldatud formaalse õigluse non plus ultra.

Ainus viis neist karidest mööda minna oleks loosimine – täiesti õiglane ja täiesti kasutu.

1 Fjodor Dostojevski, Ülestähendusi põranda alt. Loomingu Raamatukogu 1971, nr 48-49, lk 13.

2 Thomas Mann, Võlumägi. Teine köide. Tapper, 1939, lk 559-560.

3 Asta Põldmäe, Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975–2013. Eesti Keele Sihtasutus, 2014.

4 A. H. Tammsaare, Midagi ajakohatut kultuur­kapitali puhul. – Kogutud teosed, 16. kd. Eesti Raamat, 1988, lk 553-554.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming