Kivi kivil

TOOMAS RAUDAM

Willem Frederik Hermans, Igavene uni. Hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem. Huma, 2004. 295 lk. Pealkiri on täiesti juhuslik, panin selle sellepärast, et mulle väga meeldis Hermansi raamatust üks lõik: ?Kui oled suure kivi juures, mille peal on väike kivi, siis on enamasti võimalik kauguses ära tunda järgmine suur kivi, mille peal on väike. Nõnda saab oma liikumise suunda määrata. Siin /kaugel põhjas, Norras/ on kombeks, et igaüks, kes seda rada kasutab, paneb suure kivi peale veel ühe väiksema kivi, kui need mingil põhjusel kaduma on läinud.? (Lk. 194-195.)

Kuna ma ei tahaks hakata loetlema kõiki romaani sisse kirjutatud teemasid (neid on palju, iga teema jaoks leiduks ka pealkiri), siis räägiksin iseendast. Kuid ainult seoses ?Igavese unega?. See, et lugedes loeme iseendid, on selge igale lugejast siilile, mis on ka võrdlemisi kergesti jälgitav ja tuvastatav, tuleb ainult meelde jätta kõik need ?samatunde? korrad ja hetked, mis raamatut lugedes tekkisid. Siit jõuame ülilihtsa teose väärtushinnangu valemini: L: Ne = VKus L tähistab lehekülgede arvu teoses, Ne Narkissose efekti ehk äratundmishetki, V aga väärtkirjandust.

Raskem on kindlaks teha, kui palju muutume seejuures (taastundes) ise. Võib oletada, et lugemine kutsub esile loetut, tekst teksti, kuid esmatundmise tasandil on tähtsaim just iseenda, ka sinuga juhtunu, sulle uuesti meenuva tasand, mille eest on tavaks kirjanikku tänada, sest ilma temata jäänuks mälestus mäletamata. Kuid sugugi mitte alati ei pruugi peegelpilt olla meeldiv, see on üks põhjusi, miks jäävad lugemata raamatud, mille ette kirjutatakse või mõeldakse ?hea? või ?väärt.? Väärt väärtkirjandus (Vv) ? sellist terminit küll ei eksisteeri, ometi on selle järele igatsus, igatsus iseenda järele. Ideaalraamat pole mitte see, kus võimalikult paljud lugejad näevad iseennast, vaid see, kus iga mõttevirvegi tundub lugejale vaid talle kuuluvana, tema omana; vähe sellest ? ta on võimeline tapma võõra (lugeja), kes teda tema üksinduses segama tuleb, õlale koputab või hüüab. Too võõras on Kirjanik, kes lugemise käigus sureb.

?Arne? Jah, Arne. Ta lehvitab kaabuga. Muidugi on ta selle mehe moodi, keda ma Trømsos temaks pidasin, kuid ta lehvitab oma kaabuga palju aeglasemalt, kui too mees lehvitas. ?

Mees lehvitab ikka veel kaabuga. See pole Arne. Ta jätab lehvitamise järele.? (Lk. 75.)

Silmapilkselt meenus mulle, kuidas ma 1979. aasta novembris Pelgulinna sünnitusmaja ees lehvitamas käisin. Olime naisega kokku leppinud kellaaja. Vaatasin kella: olin jõudnud varem. Kuid aknal seisis keegi. Lugesin korruseid ja aknaid: viies korrus, neljas aken paremalt, just seal, kus vaja. Kuigi oli õhtu ja päikest polnud, oli taevas hele. Kissitasin silmi, kuid korrus ja aken sõitsid selle tagajärjel hoopis kaugemale. Tõstsin ettevaatlikult käe ja liigutasin tasahilju rannet ja näpuotsi. Pea samal ajal, mulle tundus, et samaaegselt minu viipega, liikus ka naise käsi. Kuid siis, justkui millestki kohkudes, tõmbus ta tagasi ja aknaorv jäi tühjaks. Järgmine päev ootas mind registratuuris kiri: ?Kus sa olid, ma nii ootasin sind!?

Selliseid asju juhtub, inimene eksib ja võib valida vale majapoole (nagu mina), eksida teelt, valida vale raja (nagu ?Igavese une? Alfred), aga kui see toimub raamatus, siis on kõik kahekordselt usutav, iga sündmus võib korduda ja vastu kajada lugejas. Kui palju peab olema selliseid äratundmisi, et raamat muutuks omaks, endaks, omaenda minaks?

Mulle tundub, et murrujoone all olev arv (Ne) ei pruugi olla suur. Piisab paarist.

Teine: ?Qvigstad ja Mikkelsen /Alfredi rännukaaslased/ pööravad ringi ja lähevad minema, nagu lahkuvad inimesed kailt pärast seda, kui laevnikul on õnnestunud oma noorim laps, kes üle parda kukkus, konksu otsas taas välja tõmmata.? (Lk. 174.)

Raamatu peategelane Alfred on kobakäpp: tema käes kipub kõik luhtuma. Tunnen temas raskusteta ära enda. Olin siis umbes kümneaastane, mind oli vallutanud soov lunastada ema-isa ees oma sündimissüü. Kuna ma neid asju teha ei osanud, mida ema tegi (süüa, pesu pesta ja triikida) või ei tahtnud (midagi ma ikka tegin: rohisin mõnikord peenraid ja tõin kaevult vett), siis pingutasin kõigest väest, et aidata isa. Ükskord jäi isal väravaposti paigaldamine pooleli. Paigaldamine tähendas seda, et tuli kaevata auk ja panna sinna sisse post. Sirgelt ja kindlalt, teisest postist täpselt nii kaugele, et värav vahele mahuks. Võtsin juba hommikul vara labida ja asusin kaevama. Üritasin teha nägu, nagu poleks mul mingit muret. Tegin tööd nagu vilistades. Vilistasin ka päriselt, sest mulle tundus, et nii kaovad hirmud, mis mul postipanemisega seotud olid. Ma ikka väga kartsin, et ei tule tööga toime. Nii juhtuski. Kui isa koju jõudis, oli post küll maa sees, aga viltu, ei saanud ma teda sirgeks, kuidas ma ka ei püüdnud, kui kõvasti ka ei vilistanud ning higistanud. Märg plekk must maha jääma pidanukski, see olnuks õiglane, aga isa andis mulle andeks, ta sai aru, et ma tahtsin tema vastu hea olla. Järgmisel hommikul oli aial värav ees ja ma püüdsin unustada, et mitte mina pole seda pannud. Selliseid ?väravaid? on mul elus ette tulnud teisigi (ning mitte kõik pole olnud väravad), kuid just see värav kerkis silme ette, kui lugesin saatusekaaslasest Alfredist.

Nii töötab kirjandus. Ma usun, et usute.

Loomulikult ei samastu ma Alfrediga sajaprotsendiliselt. Näiteks pahandab mind see, et ta (kirjaniku käsul) kogu oma pika rännu kestel nii vähe oma ema peale mõtles ja teda halvaks emaks pidas.

Ema on minu õrn koht. Ma ei suuda mõista autoreid, kes teevad emadest kurjategijad, samuti ei või ma kannatada arutlusi kastratsioonist, arvaku mu noor sõber Jaanus (Adamson) minust, mida tahab. Mul on olnud palju traumasid, kuid (siiani) mitte ühtki kastratsiooni. Ning kuigi Hermansi pakutud lepitus raamatu lõpus on südantlõhestavalt ülev ja õrn (kaks meteoriidikivist mansetinööpi, mälestus surnud isast), on ema tehtud kingitus minu jaoks pisut kunstlik. Kuid andestan sellegi surmapatu, kui mõtlen romaani moraalile (kas pole need sõnad eesti keeles kenasti sarnased?), mis minu sõnastuses kõlab nii: ?Sa mõtled enda surmale, kuid (sel ajal) sureb keegi teine.? Alfred kaotab oma südamesõbra Arne ja see on nii ilus ja kurb, et sellest peab ise lugema.

Lõpetan sama juhuslikult kui algasin: ?Väljamõeldud tegelasi võetakse kergesti reaalsete pähe ning pea alati tundub, et vähemasti osaliselt võib kirjaniku edu mõõdupuuks olla tema oskus näidata oma sõnadest tehtud olendeid elusatena, mis sunnib meid unustama, et lõppkokkuvõttes on tema loomejõu alused siiski üksnes lingvistilised.? (Leo Bersani. Marcel Proust. The Fictions of Life and Art. Oxford University Press, 1965, lk. 93.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming