Klassikalised teemad klassikalises Tartus

MADE LUIGA

Autor on igati püüdnud lugejate ja arvajate tööd kergendada: kaaned on umbe täis pikitud nõuandeid, kellele raamat sobib, kuidas kirjapandust tuleb aru saada, misasja ülepea käes hoitakse ja kuidas peaks objekti suhtuma. Respektiga, selge see. Ja mõnusalt. Peaasjalikult on Lauri Räpp püüdnud ühendada kahte tegelikult kaunis kehvasti ühilduvat asja – nostalgiat ja ropuvõitu naljategu.

Selles ülesandepüstituses on olnud tal nii õnne kui ka ebaõnne. Raamatu esimese kolmandiku peatükikesed lihtsalt mattuvad väsitava teravmeelitsemise alla. Lugejal peab olema hobuse kannatus ja väga ärgas meel, et ülearuse naljaballasti tagant mineviku õrn pale välja rookida. Kirjastiil kubiseb kõiksugu metafooridest, mis võiks olla talutav, kui neid jaguks lehekülje peale kolm-neli. Aga vahel on neid hoopis ühte lausesse kolm-neli tükki topitud! Ja järgmisesse ka! Ja sedaviisi mitu lehekülge jutti!

Mõni näide. „Meie maja bolševikupunastes toonides fassaadil ergas justkui värvinahka maha ajanud kõrbepäikesena seitse kulunudkollast paraadust“ (lk 57). „Samal ajal kui me arvatavasti ka majaseintelt tuntud W.A.S.P.-ist rääkisime, tühjendas pool päeva häda kannatanud peni oma põie Ossa ketside sisse topitud nailondresside peale. Kirglikult oma iidolite teemalisse vestlusesse süvenenud õnnetu rokimees sai teda tabanud kuldsest vihmahoost aimu alles siis, kui suurem osa Jägala joast mööda püksisäärt allapoole voolates populaarse jalanõu sisse põisjärve moodustanud oli“ (lk 64). Jne.

Otsi siis kõigi nende täitesõnade vahelt seda mõtte selgroogu. Natuke ma pakun küll üle, aga tüütu kujundiliiasus on selle teose iseloomulikumaid jooni. Ometi ei saa kuidagi ka öelda, et autor ei mõista kirjutada. Mõistab küll, aga piiri pidada ei mõista. See on umbes sedaviisi, nagu kühveldaksid oma kohvi sisse kümme lusikatäit suhkrut, kuni kohvi maitsest pole enam midagi järel.

Ja kui siis vahel trehvab sekka lause, mis on lihtne nagu noh, lihtlause, hingab lugeja kergendatult. Selle pausi ajal jõuab ta eelmisest obadusest toibuda.

Žanriliselt on tegu memuaaridega ja kas siin saabki olla teistel ütlemist, mismoodi keegi mäletada tohib või kuidas ta tohib mäletatut kirja panna? Jääb üle tavaline meeldib-ei meeldi-skaala. Ei hakka me ometi Lauri Räpi mälestusi võrdlema näiteks Lev Tolstoi „Lapsepõlv. Poisi-iga. Noorus“ sarnase raamatuga? Kuigi võib-olla oleks paeluv väljakutse! Mul on Tolstoi raamatust meeles, et oli külm, kange pakane ja saaniga sõitis neile külla teine aadlipere, sealhulgas imekaunis punapõskne tütarlaps. Kui haaravalt kirjeldab meister pitsikestega puhvpükse, mis kleidikese alt piiluvad! Papiljottide abil saavutatud oimulokke, läikivaid silmi, salapilke! Saalides praksuvaid ahje … Tiiki ja uisutajaid …

Jah, kõik on tuttav, nii vakstuga köögilauad, nostalgiatoidud, igasugu olmejamad, koolisööklad karamellkisselliga, Royal-piiritused ja staff, sekka üllatusmomente, mõnest limonaadimargist pole kuulnudki, ka ei mäletanud ma nii detailideni tollase noorsoo riidemoodi, välja arvatud muidugi tütarlaste retuusid (mulle toodi need Soomest, või ei, ei toodud mulle, tädi tõi endale, sellised laigulis-läikivast sametist, põõnaga, aga ma võtsin neid tagaselja, kui oli vaja peole minna). Nojah, raamat liigub ju igati loogilist kronoloogilist telge pidi lasteaiast labrakateni, sõna otseses mõttes lapsepõlv, poisi-iga ja noorus, sekka pikem repliik Tartu levimuusikapäevadest, muist teksti on vist küll otse VHS-kassettidelt maha kirjutatud kraam, aga kena lugeda sellegipoolest. Festivali atmosfäär on edasi antud pidulikult ja väärikalt, sest kui korraks see pilkamise pillerkaar vaibub, siis koorubki välja midagi õige ehedat. Väärt kohti on veel: Annelinna miljöö ja tunnetus, linnalapse suvi, värvikad karakterikirjeldused, sa vaata, kuidas lapsele jääb meelde mõni isemoodi onu või tädi, kes tegelikult enda meelest on täiesti tavaline, aga põlistub mõnes väikeses terases ajukäärus ja muutub sümbolväärtusega tegelaseks.

Raamatu lõpuosa on pühendatud nooruse kõlvatutele tegudele. Oh miks küll on nii tore kirjutada kõigist neist joomingutest ja sellest, kui täis keegi oli ja kelle kinga sisse kusi või oksendas? Helge noorpõlv! Kirjutaja on siin oma tollaste kamraadide ees selges eelisseisundis, tema enda mälukatest ja alukatest on liiga vähe juttu. Selge see, et omaenda mällarist on raske kirjutada, midagi ei ole meeles ju. Aga oleks võinud küsida neilt, kes veel mäletavad, oleks rohkem parlanksis. Praegu jääb pisut parastamise maik manu, et näe kus sõbrad lakkusid ja öökisid, aga mina, kange mees, kaanisin ja kandsin meeles iga teie viimase kui ilaniidi.

Mis siis aktivasse ja passivasse kanda? Igaühe peas, kes vähegi oma eluaastatega sinna ammustesse aegadesse ulatub, ärkavad tema enda mälupildid. Mul oleks ka poole lihtsam kirjutada Keldrimäe kultuurimajast, kus keskkoolitüdrukud ärikatega tantsimas käisid, koduveinipohmakast, mingitest ilgetest kääritatud jookidest, mille tegemisest ma ei mäleta muud, kui et punsu otsa seoti kummikinnas, ja kui see paisus hiiglaslikuks punsunud käeks, oli märjuke valmis; suvilapidudest, kus üks tuntud muusik (kes esines ka levimuusikapäevadel) mitte iialgi ei laulnud ega võtnud kitarret kätte, vaid vaatas hallide silmadega üksisilmi oksakohta pruunis laudisseinas. Igaüks meenutab oma vakstuid, kuivainepurke ja tikrimoose. Oma paneelmaja lapsepõlve, oma tõrvaseid garaažikatuseid, oma reketeid, õngi, korvpalle ja tongipüsse. See kõik läheb plussi. Raamat tegi seda, mida kaanel lubas. Endisaja elupildikesi ja detaile on siin kapaga. Eriliselt tuleb tunnustada fotomaterjali, mis annab tekstile väga palju juurde. (Huvitav tähelepanek: mitmes kohas on kasutatud topeltkaadreid ühest ja samast kohast enne ja nüüd. „Enne“-piltidel figureerivad inimesed. Praegusaegsed on millegipärast steriilsed, inimtühjad, justkui mahajäetud linnast. Küllap on sellele mingi mõistlik seletus, aga mõjub täitsa kõhedalt.)

Passivasse kanname selle, et mingit suuremat üldistust, mingit teist, kolmandat ja neljandat plaani justkui ei teki. Mida hakkavad selle teosega peale need, kellel ühisosa kirjeldatud ajaperioodiga ei ole, või näiteks Singapuri kodanikud – ma tõesti ei tea. Ja ometi on tunne, et oleks vaja olnud teha õige vähe, õige natuke kuskilt langetada seda kaitserinnatisena püstitatud vaimutsemise müüri, lasta mõnes kohas pisut aimata seda, mida isegi häbened või kardad näidata. Võib-olla ma tahan ütelda, et kirjutaja oleks võinud olla vähem „mees”. Äkki teine kord?

Igatahes mina tahan nüüd Tolstoid üle lugeda. Seda soovitan ka teile, kõigepealt Tolstoi ja siis, kui aega üle jääb, ka Lauri Räpi raamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming