„Kle … mis homseks on” tupsununnu666@gmail.com*

Andres Arrak

Täpselt sellise sisuga (sõna-sõnalt) e-kirja ja enam-vähem selliselt aadressilt sain mina eelmise aasta sügisel ühelt eesti gümnasistilt – kümnenda klassi tüdrukult.  Vaadates viimaseid kirjanditeemasid, ma taoliste kirjade pärast enam endast ei välju. Olen jälginud kirjanditeemade dünaamikat paar viimast aastakümmet. Varem (vanasti) olid kümnest teemast kaheksa kuni üheksa ilukirjanduslikud ning üks kuni kaks nn vabateemad. Viimase söandasid valida vähesed eriti laia silmaringi ning arenenud sotsiaalse närviga õpilased. Veel mõni aasta tagasi eeldas paar teemat mõne autori või teosega lähitutvust. Tänaseks, pärast lugemisaasta lõppu (sic!), oleme jõudnud selleni, et kõik kümme teemat eeldavad heiastuvat esseed teemal „Mina ja maailm”. 2010. aastal oli põhikooli lõpukirjandi teemaks (osa lõpueksamist) „Tahan ohutult liigelda” põhimõttel,  et kuna iga kuueteistkümneaastane on ju ikka liigelnud, siis oskab ta selle kohta paar seostatud lauset moodustada.       

Kuidas ja miks me oleme sellise olukorrani jõudnud? Kuna ka minu peres on kasvanud-kasvamas viis õppurit ning olen ameti tõttu kohtunud  viimastel aastatel tuhandete kooliõpilastega, siis võtan julguse teha mõned üldistused. Tänases koolis ja õppekavas on probleeme mitmeid. Olulisematena võiks mainida: koolilõpetaja teab fakte, aga ei ole loov; pelgab matemaatikat (valed õpetamismeetodid?) ja suundub edasi õppima humanitaaralasid; ei ole ettevõtlik ega tea, kust raha tuleb, ning on ette valmistamata ees seisvateks valikuteks. Tagajärjeks on, et tööturule siseneb enamasti sotsiaalselt ebaküps,  aga ennasttäis roosades sussides tegelane, inglijuuksed peas, suus inglise keel. Ent täna tahan kirjutada lugemisest ja lugemusest.     

Pole suur saladus, et Facebookis seitsetsada  sõpra omav ning You Tube’ist mitu arvuti kõvakettatäit faile kokku varastanud noor eriti ei loe. Ilukirjandust, ma mõtlen. Kohati antakse koolides endiselt kohustusliku kirjandusena Molière’i, Oscar Wilde’i või „Gilgameši” lugeda. Lapsevanemana tean, kuidas see „lugemine” käib. Originaali asemel loetakse läbi kas lühikoomiks või laaditakse Internetist alla lühikokkuvõte. „Iliast”, „Odüsseiat” ja „Kalevipoega” ju ei loeta ammu enam originaalis, nagu ka „Gilgameši”  eepost ja vist ka „Robinson Crusoe’t”. Raske klassika asemel proovitakse noori ahvatleda Harry Potteri ja „Videviku” või paremal juhul Jules Verne’i „Saladusliku saarega”. Ühest asjast saan ma aru: inimene ongi loomult laisk. Kui paar lehekülge netist leitud sisukokkuvõtet asendab viiesaja lehekülje läbilugemist, siis miks mitte minna kergema vastupanu teed. Ühest asjast ei saa ma siiski aru.   

Kuidas on võimalik selle lühitutvustuse najal saada positiivne hinne? Minu kirjandusõpetaja Aita Maasik küsis kontrolltöös Kalevipoja kolmanda koera nime. Tänapäeval seisneb kontroll selles, et ärahirmutatud õpetaja proovib ääriveeri uurida, milliseid emotsioone loetud teos noores tekitas. Tekitas ikka, miks ei tekitanud.  Ikka kohe kilode kaupa tekitas! Kirjandi teemad tõestavad üheselt, et kogu haridussüsteem ministeeriumiga eesotsas on käed üles tõstnud ja loobunud üritamast. Sellest, et ametnikud ja õpetajad oma saamatust tunnistavad, saan ma veel kuidagi aru. Miks aga ei järgne nendele sisututele ja laialivalguvatele esseeteemadele professionaalide (kirjanikud ja kultuuritegelased) pahameeletormi? Ilmselt samal põhjusel, miks ei järgnenud kunagi Jüri Makarovi Saku võimlas lavastatud laadaooperile. Tsunfti au peab ikka kaitsma, nii nagu ka ravimifirmades ja arstide seltskonnas. Põhjendused tunduvad justkui loogilised.         

Miks peab tänapäeva noor kaevuma Vargamäe, Kõrboja või Siberi soode ja rabade vahele? Miks ei võiks lasta mõtetel lennelda suhtlusportaalides või minu Eesti püüdmatutel avarustel.  Võibki, asi pole selles. Noorel võib lasta kirjutada ka mateeria jäävusest, agnostikast, ülemaailmsest rahust, osooniaukudest või Kreeka võlakriisist. Küsimus on selles, millise argumentatsiooni ja analüüsi ning üldistusoskuse me leiame pool elu kletanud õpilase kirjatööst. Tänane noor teab palju. Ma ütleksin isegi, et liiga palju. Aga paraku ei oska ta selle teadmisega suurt midagi peale hakata. Ta ei oska seda süstematiseerida, analüüsida ega üldistada. Ei  oska eristada olulist ebaolulisest. Möödunud suvel avaldatud uuringutulemuste kohaselt osutus kuuskümmend protsenti Tartu ülikooli (sic!) esimese kursuse tudengitest kirjaoskamatuteks. Nad tunnevad küll tähti, aga nad ei saa aru, puudub funktsionaalne kirjaoskus. Sestap tuleb igati tunnustada kava viia järgmisest aastast alates emakeele eksamisse sisse tekstianalüüs. Britid võrdlesid praeguse netipõlvkonna IQd saja aasta taguste andmetega.  Mis te arvate, kas tänane osutus targemaks? Ei osutunud!   

Mina väidan, et ilma lugemuseta jäävad arutlused pinnapealseteks ja sisututeks. Kui  klassika on lugemata, ei teki kultuuri-, ajalooega geograafiatunnetust, mis veel olulisem, ei teki sõnavara. Inimene, kes pole läbi lugenud „Kolme musketäri” või „Monte Cristo” kõiki osi, ei saa kunagi teada, millises keeles suhtlesid Prantsuse kuningad oma armukestega ning aadlikud oma alluvatega. Koos söödava ja joodavaga on kirjandi kirjutamise ruumi tekkinud ka õigekeelsussõnaraamatud. Huvitav, miks? Ma saan aru, noor inimene on harjunud  ekraanilt lugema vaid viierealisi lõigukesi. Ka need peavad tulema ja minema, plahvatama ja sähvatama ning värvi vahetama. Kirjavahemärkideta kolmerealised sisutühjad hüüatused Twitteris või MSNis on sageli noore inimese kogu tekstikogemus. Kolmas lehekülg loodusvõi isikukirjeldust ajab haigutama. Mis aga juhtub siis, kui tuleks lugeda Dorian Gray kümnete lehekülgede pikkusi arutlusi kultuurifilosoofiast? „Gilgamešist” me parem ei räägi. 

Praegune noor ei pea võib-olla tõesti lugema Anna Kareninat, „Sõda ja rahu” ja „Vaikset Doni”, küll aga võiks ta lugeda Theodore Dreiseri „Ameerika tragöödiat”. Miks mitte arutleda vaikselt vaimselt ja füüsiliselt manduva noore traagika üle „Kuristik rukkis” näite varal? Miks mitte käsitleda vägivalla rolli noorte meeste kujunemisel „Kärbeste jumalas”? Miks mitte analüüsida elupõletamise võimalikke tagajärgi Dorian Gray isikliku kogemuse näitel? Miks mitte võrrelda tänapäevase kapitalismi alustalasid „Sinuhe” aastatuhandete-taguse keskperioodi Egiptusega võrreldes? Miks mitte  teostada psühhoanalüüs teemal, miks võib üks inimene hukutada oma kõige lähedasemad ja kallimad inimesed, nagu tegi seda Sinuhe? Miks mitte lahata püha kolmainsuse ja jumala olemasolu ning vihkamise ja andeksandmise temaatikat W. P. Joungi „Hurtsiku” põhjal? Miks mitte prognoosida eurointegratsiooni ja euro tulevikku ning võlakriisis vaevlevate riikide jätkusuutmatust John Humpryse teose „Sinine taevas ja mustad oliivid” alusel? Sama Kreeka  olustikku huumorivõtmes käsitlev raamat võimaldab arutleda ka tänapäevaste ühiskonna- ja peremudelite ning demograafiaprobleemide üle. Lõppude lõpuks, miks ei võiks kirjandis teostada meie poliitikute kõnede tekstianalüüsi? No ja kui Potterist ning vampiiridest üle ega ümber ei saa – miks mitte arutleda tõelisuse ja ebareaalse vahekorra teemal?     

Tänaste kirjanditeemade autorid tahavad panna noori üllitama suuri mõtteid ei millestki. Avaldan saladuse – see on võimatu! Miks mitte pakkuda ilu- või olukirjanduse analüüsi tänapäevases kontekstis? Twitteris säutsunud  ja Facebookis omi ning teiste läbupilte kommenteerinud elluastuja jääbki kletama ka oma tulevase tööandjaga. Ja siis me imestame, miks on Eestis Euroopa kõrgeim noorte tööpuudus kohe Hispaania järel. Mina näiteks ei imesta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming