Kogu mu elu on aftekas

Berk Vaher

  Eile õhtul sattusin kõigepealt riigiametnike foorumi aftekale. Tegelikult pidin pruudiga tudengiläbule minema, aga pruut ei võtnud toru. No ja siis läksingi hoopis riigiametnike pittu. Kodanluse diskreetne võlu. Raskelt süüa ja juua: pasteeditaskukesed, seenekorvikesed, kala taignas, kirsid ?okolaadis, vein, konjak, viski ja muidugi ?ampus, ämbritäied ?ampi. Aga tuttavaid (neid, kellega rääkida) suht vähe. Ei olegi ma nii kodus tublide töömesilaste hulgas, kes tegelikult riiki juhivad. Vend helistas, rääkisin siis pikalt temaga, ikka riigijuhtimisest. Kuigi raske oli leida kohta, kuhu Pirjo Levandi hääl poleks ulatunud. See läbistas kogu ruumi, see oli tolle õhtu hea toon.

Kui hea toon oli selleks korraks lõppenud, siis lasid kõik rihma lõdvaks ning õhtujuht pani kohalviibiva eliidi tibutantsu nõtkutama, kelmikamad tegid prääksuga kükke. Kõlas Radetzky marss, aplausi ja ovatsioonide saatel kanti saali põlev tort ja Arno Kukk hakkas diskot tegema. Pagesin.

Ikka sinna tudengite peole. Pileti asemel kirjutati lilla markeriga käeseljale ?aloha?, miski pliks itsitas kõrval, et kirjutatagu midagi roppu, näiteks ?perse?. Ma jälle lugesin ?alkohol? alguses. Ämbritäied olid jätnud oma jälje.

Aga just neid siin ei olnud. Riigiametnikele käristati massiivselt ?ampi, veini, konjakit ? üliõpilased pidid oma joogiga tulema. Nõme. Sees palav, tuttavaid veel vähem kui riigiametnike hulgas. Nii see etableerumine algab, ega ta hüüa tulles. Algul mängiti kiiksuga elektropoppi, siis mindi aga tudengipidudel vältimatu rokenrolli peale. Tohutu menu. Tõmbasin jee.

Ja nõnda kõik õhtud. Jõuad koju, vaatad peeglisse. Näost on läinud suvine päevitus, näojoontest kadunud too leplik pehmus, mis tuleb igahommikusest pudrust ja maapiimast. Indigolapse naeratus on lahtunud sinkjaiks viirgudeks silme alla, ninakülgedele, põsesarnadele, kahkjaks vineks üle terve näo. Sa tunnistad teda seal peeglis kui võõraks jäänud sõpra. Ta mõistab, ei tule üle läve.

Jääd üksi. Tuba on turris. Paberid, lõputult pabereid. Kuhjuvaid, kaarduvaid, kolletavaid. Juhuslikke sõnu. Su pilk ei hakka nendesse, libiseb aina järgmistele, leidmata asu või seost. Aardekamber täis kehtetut raha.

Hääled õues.

Võpatad ärkvele – –

Hommikupäike, õhtupäike ? ühesainsas viipes, mida alustasid tervituseks päevale ja mis lõppedes saab juba hüvastijätuks.

Sa liigud nii kiiresti, et jõuad iseendast ette ? kui vaataksid üle õla, võiksid ennast näha, aga sul pole ju mahti. Kui helivõlur vaataks üle õla, näeks ta koolipoissi, kui klubiguru vaataks üle õla, näeks ta helivõlurit. Enese ees ja järel.

Mõnikord on aga vaja päris vara ärgata, päev tabab sind helinaga nagu automaadivalanguga, sa oled selle ees kaitsetu, alasti ? kehalt nagunii, aga siis ka vaimult, sa pole veel jõudnud vaimselt riidesse panna. Ja sa vaatad und endast välja nõrgumas, ja su peegeldus sellel vaatab sulle vastu, ja sa näed korraga end oma elus ja oled hullumise äärel ? olen see tõesti mina? teen ma tõesti kõike seda? kuidas see võimalik saab olla? Aga põnnipõlve suurim rõõm oli see, kui jooksid suurisilmi õue ja ei kukkunudki kohe põlvi puruks.

Ja ega siis ei teatud veel indigolastest midagi. Siis öeldi lihtsalt ?närvihaige?.

Nüüd ei ole sõnal ?närvihaige? mingit tähendust. Kõik, mis ümberringi toimub, tundub juba loomulik. Aina nurjuvad kokkulepped ja nurjuvad reetmised, aina kiiremini muutuvad alliansid, kõik kõigi vastu. Kleptomaaniline elamine hetkedele, klat? kui ajastu keskne poeetiline ?anr. Kõne ise peksab keelt.

Kõik on nii sarnane sellega, millisena kujutatakse Teise maailmasõja eelset aega. Aga juhtumisi käib juba Kolmas maailmasõda ja see on juba mõnda aega märksa igavam kui suusatamine.

Olles iga päeva jooksul suhelnud sama palju, kui sada aastat tagasi suheldi aasta jooksul, tunnen ma ikkagi, et olen jälle liialt eemale hoidnud. Täna, varem… Ja tundub, et iga mu ärapöördumishetk jääb teistesse alles. Meievaheline ruum on nagu klaas, mis minu pool võib olla ka selge, kuid sealtpoolt paistab ikkagi piimjas läbipaistmatus. Nii nad kõnnivadki minust vahel teretamatagi mööda, ma olen ennast ise taandanud energiasäästlikule re?iimile, suhtluse nulltasandile, pildiks ümbritsevas kolmemõõtmelises ajalehes. Te ei tereta ju pilti ajalehes?

Ja kui ma klaasi purustan, on kõik jahmunud ? eks ma oleksin isegi, kui eikuskilt ilmuks mu ette inimene. Näiteks ajalehest. Klirinal.

Jah, klirisebki. Ettekandja pillas jälle õlleklaasi puruks. Aga reaalsus ei lase end veel ühest mõrast segada, noored kehad liiguvad endises taktis ? igaüks omas stiilis, oma ihade järgi. Paradiisliku garaa?i müras.

?Sa lähtud valedest eeldustest,? vastab filosoof minu kõrval lõpuks ? loomulikult ei suuda ma meelde tuletada, mida ma talle rääkisin. Aga ta jätkab, häirimatult nagu tantsijad: ?See seisukoht ei pruugi olla ainudomineeriv. Meil kõigil on ikkagi säilinud teatav rudimentaarne, ent võõrandamatu õigus nostalgiale.?

Tahan talle vastata, et olukordade hetkeline geniaalsus ongi nostalgia olemus, aga siis tuleb too ideaalne tantsuhitt ja ma lähen.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming