Kohaliku väärtusega lapsepõlvekangastus

Kõik ergumad mälestused, mille nimel on Erni Kask romaaniks nimetatud teose kirjutamise ette võtnud, piirduvad tavaliste hetkedega.

BRITA MELTS

Erni Kase debüütromaan „Leikude“ ei paku mingit mängu toponüümide ümberütlemisega ega tegelaste pärisnimede varjamisega. Täiesti olemas Leikude küla asub Lääne-Virumaal Kadrina vallas, mõni kilomeeter vallakeskusest ja paarkümmend kilomeetrit Rakverest (ja üldse mitte kaugel sootuks teistmoodi jäädvustatud sealse piirkonna paigast, Kaja Kannu Pardimäest1). 2017. aasta 1. jaanuari seisuga oli Leikudes 91 elanikku, selle näitajaga, muide, on see valla üks rahvarohkemaid külasid.2 Lihtsast tagasivaatavast kohaloost enamana on raamatus taotluseks rõhutada just kujutatavat aega ja tingimusi: nõukogude perioodi viimast kümnendit ja seda, et tegemist oli Rakvere rajooni Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakonnaga. Niisugusel foonil on aga sootuks intiimsem siht, nimelt panna kirja ühe perekonna ja kodu argised, kuid ka õnnelikud ja õndsad episoodid: väikese Erni-nimelise poisi tähelepanekute ja tajude kaudu avaldub fragmentaarne lugu tema kasvamisest, emast-isast, vanavanematest, õest ning nendesse rohkem või vähem puutuvatest külainimestest. (Seejuures mõjub mitmete tegelaste loetlemine laadis, kes kus töötas või elas, pelga nimepillamisena, sest edaspidistes episoodides pole neile suuremat või tähenduslikumat rolli antud.) Kõike seda kokku nimetatakse „kadunud maailmaks“ (tagakaanetekstis) ning raamatu 1979. aastal sündinud autobiograafiline peategelane koos oma veidi vanema õega on „õnneliku lapsepõlvega lapsed“ (lk 187). Autori nostalgiline häälestus on päevselge.

Nõukanostalgia ei ole muidugi midagi harukordset ning ka vastava aja ilustatud lapsepõlv on leidnud mitmekülgse loomingulise väljenduse, nõukanostalgia erinevaid avaldumisvorme on peale kirjanduse märgata ka näiteks popkultuuris, meelelahutusmeedias, moes ja disainis ning need on pälvinud viimastel aastatel koguni uurijate, etnoloogide tähelepanu.3 Ent kui „Leikude“ algab piimapuki kirjeldusega ning detailirikkalt on jäädvustatud vasika-, lehma- ja pullilaudad, töökojad jm kolhoosiaegsed objektid, siis niisuguse nõukogudeaegse maastiku- ja arhitektuuripärandi suhtes ei ole üldsus ühtviisi leplik ega igatse minevikku. Meenutatagu arutelusid, kus ühelt poolt leiti, et hulk kolhoosihooneid (ka piimapukid) tuleks võtta kaitse alla, sest needki kannavad kollektiivset mälu, teiselt poolt nähti vajadust ja vabariigi valitsus andis ka loa puhastada maastik „reostavatest“, lagunenud ja oma kasutus­ülesande minetanud, sh kolhoosiaegseist varisemisohtlikest hooneist.4

„Leikudesse“ nii vahedad vastandlikud hoiakud ei puutu, ehkki Nõukogude Eesti elu nimetatakse siin korraga õnnelikuks ja lootusetuks (lk 42) ning valgustatakse eluolu tüüpilisi kitsaskohti (eluruumide puudus, kaubanappus) ja mõnd külaelu hämaramat seika (nt perepea joomatsüklid). Viimast küll mitte nii ekspressiivselt, nagu on seda teinud Erni Kase põlvkonnakaaslane Ott Kilusk raamatuga „Veidrikud ja võpatused“ (2012), kus ta on visandanud õige pisut samalaadsete võtetega ühe sovhoosikeskuse kohakuvandi. Mõlemad teosed on umbes samaealiste poisikeste vähem või rohkem autobiograafiline kasvamislugu kusagil väikeses imelikus külas. Teoste atmosfäär on ometi peaaegu vastandlik: Kilusk on keskendunud külaelu hämarale ja võikale loomule, veidratele ja marginaalsetele inimtüüpidele ning õõvas-sürrealistliku ilmataju võimalustele, nii et tema teose tunnetuslik skaala jääb väga kaugele malbet, helget meeleolu kompavast nostalgiast ja perekondlikust harmooniast, mis raamib Kase mälestusi. Kui „Veidrikes ja võpatustes“ on kujutatud silmatorkavalt iseäralikku lapsepõlve kiiksuga perekonna keskel ja see on selgelt ka isiksuse kujunemislugu, siis „Leikude“ peategelase Erni lapsepõlv ja perekond on omas ajas üsna harilik ning raamatu tagakaanel lubatud „autobiograafilises arenguloos“ hoopis napib peategelase arengu valgustamist. Kirjeldatud episoodid katavad küll mitut aastat, ent väikese poisi mentaliteet jääbki lihtsakoeliseks ning autor ütleb otsekoheselt, et „Erni ei tea“ väga paljusid asjaolusid ega põhjusi. Tal ei lasta ka nende üle eriti juurelda ning nii jäävad tema oletused, mõtisklused, küsimused ja arusaamad terve raamatu vältel ühtmoodi kesiseks. Ilukirjanduslik ambitsioon lubaks ju mängida, eriti täiskasvanutele kirjutamise puhul, ka sügavamatel ja mõttepingsamatel tasanditel, kuid autor on ausalt hoidnud eheduse joont ega ole peategelase mälestusi või mõtlemislaadi tagantjärele kirgastanud millegi eakohatuga: „Aga niimoodi ei oska Erni veel loomulikult mõelda ega sõnastada, ja pole vaja ka …“ (lk 42).

Selline esitus on igati kooskõlas väikese Erni üsna passiivse loomuga: ta pigem vaatleb, jälgib ja jätab detailid ning seigad meelde (talletab värvid, lõhnad, helid, interjööride pisiasjad) kui näitab initsiatiivi ise midagi erakordset ja elamuslikku ette võtta. Mingis mõttes meenutab niisugune väike Erni üht hoopis teist omas ajas samuti üpris tavalise lapsepõlvega tegelast, väikest Illimari, kellega on tal samad mitmed lapse elutunnetust hetkeks mõrastavad teemad (nt surm, täiskasvanute motiivide mõistetamatus) ja emotsioonidki (nt surmakartus, mingi muu seletamatu pelg või mure) ning kalduvus „vahtida asju ja inimesi“.5 Aga niisuguseid lapsele suuri seiklusi nagu kosjaskäik või imepärase mängukastiga kaubelnud juutide järel kaugele uitama minek Erni ette ei võta. Tema püsib turvaliselt ja tasakaalukalt argipäevas, ilma Illimarile omase sügavuti ja paiguti murelikultki juurdlemise ning teda üha kannustanud meelelise ja tundelise külluseta, ilma teisiti, uudselt nägemise elevusele ja ärevusele allumata. Kui Illimar armastas vaatlemise järel „jätkata mõttekujutuses sündmusi, mis elus nagu pooleli jäid“,6 saavutades nõnda iga meeleolu, aistilise kogemuse ja mõttekillu intensiivsuse, siis Erni kujutlused on mainimisvääritult tagasihoidlikud ning tema vaatluste tulemuseks on pelk olmekirjelduse intensiivsus.

Samuti ei mahu Erni kogemuste sfääri näiteks uljad lepasõidud, jää tugevuse/nõrkuse järeleproovimine või muud ohtlikud teod, mis on ju iga tollase lapsepõlve osa ja millest on eredalt juttu näiteks Kätlin Kaldmaa samuti kolhoosiaegse väikeasula lapsepõlve kajastavas raamatus „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (2016). Erni suurima ulakusena näib juhuslik kohtumine poistekambaga, kes plaanib kassipoegade retsimist ja küllap selle ka ellu viib (raamatus vakatatakse), või siis isa tungival julgustamisel vanaisa peenramaal maasikaraksus käimine.

Tema kapriisseim trots seisneb „ebasümpaatias sukkpükste vastu“ (lk 67). Raamatu suurim lapselik julgustükk (peale kasside ja rottide retsimise) piirdub naabripoisi kelgutamisega üle jäise hüpeka, mida Erni vaatab pealt. Niisiis, kõik ergumad mälestused, mille nimel on romaaniks nimetatud teose kirjutamine ette võetud, piirduvad tavaliste hetkedega. Ja kogu Leikude eluolu avaneb õieti ilma ühegi tõesti köitvalt mõjusa võnketa, kujundliku pingeta või stiililise pretensioonita, mis irrutaks teose tuimast kirjelduslikkusest. Erni Kase mälestused fotodest, objektidest, inimestest ja olmest avanevad malbe episoodilise jutustamise kaudu. Siivutu keelekasutusega tekstilõike, mis Vikerraadio järjejutu kuulajais pahameelt tekitasid, on teoses siiski harva, peamiselt ühes peatükis.

Kõik see kokku pole otseselt halb, on ju igal omaeluloolisel ülestähendusel siiski ajastut ja isiksust talletav väärtus ning „Leikudele“ on eelnenud vaieldamatult soliidne rida autobiograafilisi marginaalse koha kujutusi. Kui vaid raamatu tutvustus ei lubaks, et „„Leikude“ on meeldejäävate tegelaste ja miljööväärtuslike kirjeldustega romaan“… Näib, et Erni Kase intiimne seos kohaga, ka nostalgia (isegi mitte niivõrd nõuka- ja kolhoosi-, vaid oma mineviku), samuti see, et „Leikude tegelased on peaaegu kõik reaalsed inimesed, oma päris nimedega“, ning autori „suur lugupidamine nende inimeste vastu“7 on tõkestanud suuresti kirjanduslikkuse voogu, veidikenegi eredamalt, pulbitsevamalt, köitvamalt fabuleerimist. Romaaniks nimetatud teose raamistik – silmade sulgemine ja taas avamine, mille vahele jäävad viieteistkümneks üksteisest rohkem või vähem irdu peatükiks ning seitsmeks fotokirjelduseks vormistatud episoodilised mäluilmingud – oma laenulise maiguga ei kompenseeri loomingulist lahjust just kuigipalju. Nõnda jääb „Leikude“ väärtus ennekõike kohalikuks – ja külarahvale teeb see žest kahtlemata rõõmu.

1 Vt Kaja Kann, Eratee. Hea Lugu, 2013.

2 Kadrina valla elanike arv seisuga 01.01.2017. – Kodukant. Kadrina valla ajaleht, jaanuar 2017, nr 1, lk 2.

3 Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping, Sissejuhatus. Eesti maastiku ja mälu uurimise rajajooni. – Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Koost, toim L. Kaljundi, H. Sooväli-Sepping. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 9.

4 Vt nt http://www.maastikuarhitekt.ee/uudised/osa-noukogude-arhitektuurist-laheb-ilmselt-kaitse-alla; Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping, Sissejuhatus. Eesti maastiku ja mälu uurimise rajajooni, lk 7.

5 Friedebert Tuglas, Väike Illimar. Ühe lapsepõlve lugu. Eesti Raamat, 1970, lk 15.

6 Samas.

7 Erni Kask, Erni Kask kirjutas lapsepõlve romaaniks. „Leikude“ räägib reaalse loo kadunud maailmast. – Virumaa Teataja 7. III 2017, lk 5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming