Koht ja inimene. Mati Undi „Sügisball”

Donald Tomberg

Aastal 1977, mil Unt oma romaani kirjutas, polnud Mustamäega kellelgi seotud veel mingeid mälestusi. Ajalises mõttes oli Mustamäe, ja arvan, üsna suurel määral on veel praegugi, sügavusteta ruum. Ene Sööt

Õieti võiks Mati Undi romaani „Sügisball” kerge tõsise muigega nimetada ka ilukirjanduslikuks regionaaluurimuseks. Ei oska arvata, kas Unt võis oma romaani kirjutades mõelda ka sellele, et nimetatud suundumusega tegi Eestis algust 1920ndatel juba J. G. Granö, kuid kui lähtuda regionaaluurimise definitsioonist „segu maastikulisest, keskkonda uurivast geograafiast, vaimset miljööd uurivast sotsioloogiast ning keskkonna ajalist muutumist käsitlevast ajaloost”, võib öelda, et Undi romaani paradigma lähtub suuresti just nendest mõttelistest pidepunktidest. Ning Granö esitatud, geograafi jaoks samuti sisima tähtsusega ülesanded (“Kas on teiste meeltega (peale nägemise) tajumine omane geograafiale ja kas on maateaduses arvestatav maastikulise üksuse, terve, ka vaimline, olemus”) oleks Undile justnagu linnaosa kirjeldamisel aluseks olnud. Igatahes räägib Unt Mustamäest nõnda, et pärast romaani ilmumist kerkis Mustamäe isiklikkuse mõõtmega kohana (n-ö oma genius loci’ga) eestlaste kultuurilisse eneseteadvusse. Teatud mõttes, ja seda on romaani ilmumisajal, 1970ndate lõpul, märgitud korduvalt, andis Unt Mustamäele justnagu nime. (Mida tuleks mõista muidugi nii, et ta täitis Mustamäe nime eestlastes ja eelkõige tallinlastes äratundmist tekitava sisuga.) Kultuur, selleks, et püsida ja ennast teadvustada, vajab eneserefleksiooni. Unt vaatab oma romaanis „Sügisball” tänapäeva uuslinnaosa Mustamäed kui kodukohta, kus kodukoha mõiste on kaduma läinud. Muidugi on seal mugav, isegi üksjagu turvaline ja elu korraldub funktsionaalses mõttes õlitatult, ometi ei saa aga ju kuidagi öelda, et sellised mõisted nagu kodukoht ja üksindus väga hästi kokku sobiksid. Kuid just üksindus on see, mis ühendab Undi romaanis kõiki tegelasi.

 

Kontiinum

Kui ka ei tea, kas Unt oli tuttav Granöga, siis Gaston Bachelard ja Le Corbusier olid tal kindlast varnast võtta. Võib öelda, et Undi romaani uudsus omas ajas (mille värskus ei ole kadunud praegugi) seisnes just selles, et ta käsitles linna maastikuna, sellise keskkonnana, millest piltlikult öeldes ei saagi inimest oma kultuurilistes ja eksistentsiaalsetes kategooriates „välja lõigata”. Inimene ja ruum tema ümber moodustavad Undi romaanis lahutamatu koosluse, nii et rääkides ühest, räägid juba ka tahtmatult teisest. Ehk siis: maastikku ei saa lahutada selle tajumisest. Põhimõtteliselt võiks siin näiteid tuua ka Newtoni ja Einsteini maailmakirjeldamise viisidest. Kui Newtoni versioonis vaatab inimene maailma justnagu kõrvalt ja teeb vaadeldava kohta järeldusi, siis Einsteini versioonis vaatab inimene maailma, olles ise maailmas sees. Nõnda, kirjeldajana, n-ö ise pildis sees olles, peab kirjeldus haarama ka kirjeldajat ennast. Undi „Sügisball” asub selgelt n-ö einsteinlikul alusel. Ehk siis: vaatepunkt ja vaatleja on haaratud kirjeldatavasse selle ühe orgaanilise osana. „Sügisballis” joonistub välja kontiinum, mille moodustavad omavahelises nukras harmoonias inimsaatused oma elukeskkonnaga.

Siinkohal oleks paslik välja tuua ka kontiinumi definitsioon. Võõrsõnade leksikon annab seletuseks: „(ld. Continuum pidev, katkematu) bot. taimekoosluste katkematu üksteiseks üleminek taimkattes; mat. punktide v. arvude pidevalt jätkuv hulk”.

Järgnevalt võikski ette kujutada kontiinumit ruumilises aspektis. Taimekooslust sai juba märgitud. Võiks aga ette kujutada ka näiteks merd, kus laine kordub laine järel, või kõrbe (mis visuaalselt oma luidete korduvusega meenutab ju üsna üheselt merd)… Aga võib ka ette kujutada näiteks uuslinnaosa. Mõnda magalarajooni. Mustamäge või Lasnamäge näiteks. Ka siin kordub üks ja sama: samasugune paneeltahukast maja teise samasuguse kõrval. Laiemalt võttes kordub ilmselt ka nende majade kompositsioon. Me võime seda ruumi (uuslinnaosa) jaotada, peatuda iga üksiku x-i juures (olgu see maja või nende kompositsioon), aga see ruum ise on territoriaalse tervikuna üles ehitatud korduse pidevusena. Oluline on märkida, et sellise ruumi puhul loodus kaasa ei mängi. Sarnaselt näiteks mere või kõrbega on see ruum kontinuaalne, aga iseenesest looduse loomuliku ruumiga vastandlik.

 

Vahekord looduse ja ajaga

Nägime juba, et uuslinnaosa ruum on üles ehitatud korduvusele, nagu looduses näiteks meri või kõrb. Ometi on uuslinnaosa ruum nendega tähenduslikus mõttes vastandlik. Laine liigub meres lakkamata ja luidetest uhub teinekord üle torm. Need keskkonnad ei ole võõrandatavad. Aga uuslinnaosa on mõtteliselt just loodusest väljaspool. Võõrandatuse aspektis lähtuvalt tekib siin ka telg elus – elutu.

Üks mu sõber, kes elas mõned aastad Roomas, ütles, et kui sõita Lasnamäele, siis paistab see nagu mõni ulmelinn. Ja tõesti võib ju mõelda, et kui alt Lasnamäe kanalist välja sõita ja näha neid maju oma korduvuses niimoodi järk-järgult kerkimas, mõjub see omamoodi ebareaalsena. Paradoksaalselt tekib siin ka justkui ajatuse mõõde, aga võõrandatuse vahekorras. Võiks öelda, et siin avaneb uuslinnaosa ajatuse metafüüsiline aspekt kui võõrandumine, mis on tähenduslikult jällegi looduse orgaanilise ajatuse vastaspoolus.

Aga on ka teine, uuslinnaosa ajatuse füüsiline aspekt. Ja see on ajaloo puudumine. Sõber, kes rääkis oma Rooma muljetest, ütles, et talle meeldis väga just see, kuidas ajastud on selles linnas omavahel orgaaniliselt seotud ja kasvavad nagu üksteisest välja. Võib juua kohvi ja nõjatuda vastu sammast, mida riivas võib-olla Julius Caesari tooga. Kui aga Roomas lüüa labidas maasse, siis suure tõenäosusega põrkab see kohe vastu Caesari vanaisa aegset sammast. Eestis on selline füüsiline kultuurikiht väga õhuke. Hea küll, ka meie vanalinna alt tulevad kaevamisel välja kihistused, aga füüsiline kultuurikiht on näiteks Roomaga võrreldes ikkagi väike. Kuid kui räägime näiteks Mustamäest, siis … kultuurikihti ei ole selle all üldse. Muidugi, kui väga sügavale vaadata, siis midagi ikkagi muidugi on ka. Tsitaat Mati Undi „Sügisballist”. „Lennart Meri kirjutab oma raamatus „Hõbevalge” (Tallinn, 1976), et Mustamäelt on kooliõpetaja A. Spreckelsen välja kaevanud nooleotsi ja kõõbitsaid, mis olid 4000 aastat vanad. Kuskil siin Mustamäel olevat nende instrumentide valmistamise ajal loogelnud rannajoon, praeguse „Kännu Kuke” nimelise restorani kohal aga püütud kala. Mustamäelt olevat leitud münte, mis olid vermitud Roomas 139. ja 161. aasta vahel. Õismäelt ja Naissaarelt on leitud Bulgarist, Taškendist, Samarkandiast, Buhhaarast, Bagdadist, Badahšanist ja Antiookiast pärit münte. Nii tõestab Lennart Meri, et ka see maakoht on vana. Siingi on midagi olnud, ehkki seda ei usu, kui aknast välja vaatad. Maurer ise oli siin lapsena mänginud ja siis ei olnud küll midagi. Olid ainult luited.”

Tähendab, midagi on küll olnud ning väga ammu, aga laiemalt võttes – ajalugu on lünklik. Lünklik, hämar ja… müütiline. Niimoodi järjepidevalt ja vahetult kultuurikihis ei eelnegi Mustamäele nagu midagi. Mustamägi justkui ei kasva kusagilt välja. Mustamägi sünnib ajaloota nagu iseseisev linnaosa ja nõnda pole tal justkui ajalist mõõdet. Kui kujutada ette lineaarset ajaloolist telge näiteks Rooma puhul, siis saame pildi, kuidas kultuurikihis üks minevikuaeg läheb orgaaniliselt üle teiseks kuni tänapäevani välja. Kui kujutaksime ette sellist telge näiteks Mustamäe linnaosa puhul, saaksime sellel teljel üksikud katkendlikud minevikupunktid ja sellisest (hämarast) katkendlikkusest sünnib äkki Mustamäe olevikus. Mustamäel pole (korralikku) minevikku. Ta on mineviku sügavuseta.

Ja kui aega mõista sellisena, et tulevik on see, mis organiseerib pidevalt ümber minevikku mingites uutes vahekordades, siis ei paista Mustamäel ka mingit erilist tulevikulist sügavust terendamas. Tulevik saab seal sündida vaikselt oleviku venides. Aastal 2008, kui ma seda esseed kirjutan, on Undi romaani ilmumisest möödas juba rohkem kui kolmkümmend aastat. Mustamäe on meie linnaruumis juba oma „ajalooga”. Kuid aastal 1977, mil Unt oma romaani kirjutas, polnud selle linnaruumiga kellelgi seotud veel mingeid mälestusi. Ajalises mõttes oli Mustamäe, ja arvan, üsna suurel määral on veel praegugi, sügavusteta ruum.

 

Ruumiline sügavus

Kui kirjutan, et ajalises mõttes on Mustamäe sügavuseta, siis võiks ka küsida, et kuidas on lood ruumilise sügavusega. Taas võiks tsiteerida „Sügisballi”.

„Paneelhooned olid kaunis suured, kuid Eero nõustus täiesti prantsuse filosoofi Gaston Bachelardiga, et need majad on küll suured, aga ei saa öelda, et nad oleksid kõrged, sest neil puudub vertikaalne mõõde, üks tähtsamaid asju, mis majast üldse maja teeb. Neil pole nimelt keldrit, kus roomaksid rotid, maod, draakonid ja muud süvapsühholoogilised ning tektoonilised olendid. Neil pole ka pööninguid, kus taeva lähedus kutsub esile õilsaid mõtteid, kus katusekambris elab vaba vaim. Korterid on lihtsalt laotud üksteise peale. Ja et need majad on kompaktsed ja maa küljes kõvasti kinni, siis ei sõltu nad keskkonnast ja neil pole sidet kosmosega. Nende majade seinu ei raputa tormid. Äikeseiilid ei kanna minema nende katuseid.”

Niisiis: pikkusega ja laiusega on nagu kõik korras, aga vaat kõrgusega on probleeme. See, mis on antud juhul reaalselt ruumiline vertikaal, ei ole seda ometi ideeliselt. Ning just nagu rõhutamaks oma horisontaalset suunatust, on nendel majadel ju veel ka lamedad katused. Nõnda laiub meie ees „Sügisballi” Mustamäe linnaosa nagu ruum, mis laiub horisontaalselt, vertikaalse mõõtmeta. Ruum, millel puudub nii ajaline kui ruumiline sügavus. Sügavuseta ruum. Ja vaat selles ruumis elavad inimesed. Aga kuidas nad siis elavad? Elavad progressiivselt ja maksavad lõivu üksindusele.

 

Funktsionaalsus ja õnn

Omaaegne estraadilaul sedastab ühemõtteliselt: „Nüüd elan Mustamäel / korter on aus ja hea / ja selle õnne eest / fortuunat kiitma pean”. Tolleaegne Mustamäe linnaosa on uus, moodne ja mugav. Funktsionaalses mõttes on kõik korraldatud suurepäraselt. Taas tsitaat „Sügisballist”: „Le Corbusier arvas, et linnas, kus 50 meetri kõrgused majad asuvad üksteisest 150–200 meetri kaugusel, säilib inimlik mastaap. Ta nimetas maja elamise masinaks, sest armastas masinat üle kõige ja võttis teda vist tõsiselt. Linnal oli üldse neli funktsiooni. Seal pidi saama elada (habiter) hügieeniliselt, päikeseliselt ja mugavalt. Seal pidi saama töötada (travailler), kusjuures töökohad ei pidanud elukohast kaugel olema. Seal pidi saama puhata ehk oma keha ja vaimu kultiveerida (cultiver l`esprit et le corps), mistõttu majade vahele tuli rajada spordiväljakuid, plaaže ja liivakaste, kus tööst väsinud inimesed saaksid ennast lõbustada ja kus nende tööjõud järgmiseks päevaks taastuks. Ja nende kolme asja – elamise, töö ja puhkuse kõrval pidi saama muidugi liikuda (circuler). Maurer oli selle teooriaga täiesti nõus”.

Kõik ülaltoodud funktsioonid korralduvad uuslinnaosas kenasti, ainus, mis aga ei korraldu, on inimlik õnn. Või mis õnnest nii väga rääkidagi, piisaks ehk, kui oleks inimlikku lähedustki. Aga inimlik lähedus kaobki just sellessesamasse funktsionaalsuse masinasse. „Sügisballi” üks tegelastest on luuletaja Eero. Eero kirjutab luuletusi, aga ta ei tea, kes on tema lugeja, kes on adressaat. Kui Eero romaani lõpupoole juhuslikult kohtab Laurat ja arvab, et on nüüd viimaks leidnud selle, kellele ta kirjutab, on leidnud oma lugeja, siis satub ta järgmisel päeval ahastusse, kui püüab uuesti Laurat külastada, aga taipab, et ei suuda meenutada, kus Laura elab. Laura elukohta ei ole võimalik leida. Ei ole ühtegi märki maastikus, mille järgi orienteeruda. Kõik majad on ju ühesugused. Ja kusagil seal, tummas ühetoonilisuses, ootab Eero arvates teda tema luulelugeja. Mustamäe linnaosa ruum on sügavuseta ja nõndasamuti ka inimeste elu selles ruumis. Inimestel pole millelegi toetuda ega kuhugi kinnituda, nende suhted on haprad, nad on üksi ja korralduvad üksteisest mööda. Ning just sellisena harmoneerub eluruum inimsaatustega. Kuid nii, nagu Mustamäe ruum asetub meie ette kontiinumina, nii kehtestuvad kontiinumit loovana ka inimsaatused selles.

 

Eraldus ja sõltuvus

Siinkohal tuleks märkida ka, et Mustamäe toimib „Sügisballis” suuresti nagu autonoomne ruum, millesse inimesed, kes seal elavad, on omamoodi suletud. Võib öelda, et tegu on omamoodi saarega, kust võib küll ära käia ja tagasi tulla, aga mis funktsioneerib oma tähenduslikus mõttes ikkagi autonoomsena. Inimesed, kes seal elavad, kes juba ka ruumi kehtestatud tingimuste ja funktsionaalsuse tõttu üksteisest kenasti mööda korralduvad, loovad aga selles ruumis omavahelisi seoseid. Selliseid, millest nad ise teadlikudki pole, kuid mis määravad nende elu. „Sügisballi” tegelased mõjutavad üksteist ka nii, et nad isegi omavahel kokku ei puutu.

Daniil Harmsil on üks jutt „Seos”. Jutu idee on selles, kuidas kahes trammis sõidab kolm inimest: ees on viiuldaja ja huligaani poeg ning nende järel vagunisaatja, kunagine konduktor. Nende kolme inimese elu joonistab välja mitmekordse absurdse pöördega omavahelise seose, kus oma koht on ühtlasi kõige kentsakamatel tegelastel ja sündmustel. Ning Harms, tuues lugeja ette neid inimesi ühendava mitmekordse absurdisaltoga seose, asetab need tegelased sõitma trammi kui üksteisele täiesti võõrad inimesed. „Nad sõidavad ega tea, mis seos nende vahel valitseb, ega saa seda surmani teada.”  Undi „Sügisballis” juhtub midagi sellesarnast, ainult et ilma mitmekordse absurdivindita. Sellistes seostes ollakse üksteise poolt vahendatud ja üksteisest väga kaudses, aga samas määravas – juhuslikus – sõltuvuses. Ehk siis: ollakse sõltuvuses üksteise elust. Nõnda on meie ees üksikud inimesed (ja üksikud on eranditult kõik „Sügisballi” peategelased), kuid selles üksinduses on omapärane (teadvustamatagi) vastastikune sõltuvus teiste elust. Samuti võib öelda, et paradoksaalselt ühendab neid tegelasi ka see, mis neid eraldab: seesama ruum. Ühisosa tekib ühte laadi eraldatusest ja sellest sündivast, teatud mõttes sarnasest elutajust isegi siis, kui karakterid on väga erinevad.

 

Vaatepunkt

Oma romaanis avab Unt tegelaste kaudu erinevaid vaatepunkte. Kuid arvan, et Undi romaanis ei tuleks vaatepunkte mõista mitte niivõrd ühe ja sama olukorra või sündmuse peegeldustena, vaid pigem samanäolises linnaruumis esinevate sünkroonsustena, mis siis omavahel romaanis sujuvalt vahetuvad. Undi romaanis Mustamäe mitte niivõrd ei peegeldu erinevate karakterite avanedes erinevalt, kuivõrd muutub aistitavaks ühtse ruumina. Tegelased lisavad linnale kirjelduslikult teda tajudes oma isiksuslikud tahud, kuid sealjuures on Mustamäe oma võõrandatuses, kontinuaalse ruumina harmoonias tegelaste isikliku üksildase eksistentsiga. Ning on selge, et sellisena on Mustamäe Undi romaanis tähenduslikus mõttes nagu maastik. Maastik kui pilt, suhtumist ja emotsioone genereeriv laotus inimese ümber, ehk tegelikult seesama emotsioonide, suhtumiste ja tähenduste laotus. Pigem taju ise kui tajumise objekt väljaspool inimest.

Undi romaanis vahetuvad sellised sünkroonsed vaatepunktid (tahaks öelda: jooned) sujuvalt ning pigem lähevad need oma allhoovustes sujuvalt üksteiseks üle ja põimuvad, kui et põrkuvad. Ehk siis: moodustub omakorda kontinuaalne suhteruum, mis aga omakorda on paratamatus seoses füüsilise maastikuruumiga. Kuid see linnaeluruum pole oma üksilduses sugugi vaid lootusetu. Unt on ka lootusrikas. Vastastikune inimlik vahendatus, lõppkokkuvõttes sõltuvus üksteise elust, on ikkagi tingimatu. Elukäigud sõltuvad elukäikudest isegi siis, kui ka üksteisele jäädakse kaugeks.

 

Tekst põhineb Voorel Mati Undi mälestus­seminaril peetud ettekandel.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming