Kohtumine mereingliga

Gerli Kase

Aime Hansen, Ma olin mereingel. Verb, 2011.  Kui tavaliselt hakatakse raamatuid eestpoolt lugema, siis mina alustasin seekord tagant. Kõigepealt silmitsesin sisukorda. Luulekogu on jaotatud kolmeks osaks: „Unenäod armastusest”, „Mälestused” ja „Palved”. Üllatav oli, et teosega sama pealkirja kandev luuletus seisis  iseseisvalt ega kuulunud ühegi peatüki alla. Lugesin natuke edasi ja sain aru, et tuleks ikka raamatu algusest pihta hakata. 

Ma arvan, et „Ma olin mereingel” on jäetud liigitamata, sest see luuletus on kui raamatu sissejuhatus. Selles on osake kõigist  kolmest peatükist, nii unelevat tunnet, mis paneb hinge hõljuma, kui mineviku noote ja ka midagi religioosset. Selle luuletusega meenub mulle antiikkultuur, mütoloogilised jumalad ja mõnes mõttes ka muinasjutulisus. Muinasjutumaailma ja jumalate sära toovad silme ette read: „ma olin kord mereingel, ma mängisin viiulit, turuplatsid ja teatrid kajasid lüürade helidest, mosaiikidel lendlesid linnud ja liblikad, purunenud amforad seisid taas tervetena,  peatempli altaril lebas Eluraamat…”       

Hanseni loomingut lugedes ei olegi tunnet, et loeks luulet. Üks luuletus võib lugedes moonduda pikaks ja mahukaks proosateoseks. Just see mahukus paneb imestama: ühte teksti on põimitud nii palju detaile, sündmusi, kirjeldusi kui ka tundeid. Tänu mahukusele hakkab lugedes justkui film silme ees jooksma. Tavaliselt 
tekitavad luuletused erilisi tundeid või küsimusi, mille peale varem mõelnud ei ole, ning mõned toovad isegi pisara silma, aga Hanseni looming paneb fantaseerima ning loetut ette kujutama.     

Ootamatu kriipsu minu unistamisele tõmbavad peale sõnad „ikoon” ja „desktop”. Luuletus  „Küsimused ja vastused” äratab või õigemini šokeerib ja toob mu välja transist, kuhu ma lugedes sattunud olin. Muinasjutuilmast tuleb astuda reaalsesse maailma. Luuletuses on kujutatud mehe ja naise dialoogi, kus on tunda mehe raevu, ja endalgi hakkab süda tugevamini lööma. Küll aga on luuletuse naispool rahulik ja isegi mänglev. 

Esimene osa lõpeb tsitaadiga: „Mu portree sulab vihmas, sest su hing kardab armastust”. Esimeses osas oli nii unistavat muinasjuttu kui mõõdukat raevu ja lõpus ka pisut nukrust. Mingil määral on iga inimese hinges olnud hetki, kus kardetakse armastust. Siinkohal tekib küsimus: miks? Kas valus lahkuminek või hoopis millegi uue kartus? Eks igalühel ole see individuaalne ja armastus on teema, mis on pakkunud kõneainet läbi aegade nii filosoofidele kui  kunstnikele ning loomulikult kirjanikele. „Unenäod armastusest” loob illusiooni, nagu loetu olekski juhtunud unes.       

Teine osa, mis kannab pealkirja „Mälestused”, jätkab melanhoolset joont. Tundub, nagu muutuksin isegi vanaks hallipäiseks memmeks ja vaataksin ajale tagasi. Kõik on kuidagi liiga reaalne ja tõene. Tekib küsimus, kuhu kadus eelmise osa ilus muinasjutulikkus? Tunne, nagu oleks külma vett kraesse saanud. Milline äratus! Eriliselt sügavaid tundeid tekitab 

„Excalibur” ridadega: „ma nõuan, et ajaloost kustutataks mõned kuulsad kuningad ja vägevad väepealikud, et ruumi teha neljale vanale naisele”. Mõelda vaid, kui palju on vanaemasid, emasid ja naisi, kes on üle elanud sõjad, nälja, haigused jne ning selle kõrvalt kasvatanud üles lapsed. Neid ei mäleta keegi. Surevad needki, kes mäletavad, ja aeg ongi nad kustutanud. See paneb mõistma, kuidas tegelikult peaks väärtustama oma lähedasi.         

„Mälestustest” võib välja lugeda ka palju igatsust. Kõige ehedamalt on seda tunda luuletuses „Aed”. Märkimisväärne on viimane värss: „need päevad on nüüd kadunud, need mälestused on nüüd luitunud. Kus oled sa nüüd?”.  Minu tähelepanu köitis see, kuidas mälestused luituvad. Millal on see hetk, kui mälestus on täiesti tuhmunud? Kas keegi üldse teab? Kui teine osa pakkus palju mõtlemisainet, igatsust ja nukrust, siis kolmas osa pealkirjaga „Palved” lennutab jälle hõljuma nagu Aladin lendaval vaibal. Luulekogu viimast osa oleks vahest kõige mõnusam lugeda päikese käes, varbad liiva surutud. See tekitab tunde, nagu seilaks idamaade iidsete randade lähistel.  Paar korda käisid silme eest läbi kaadrid filmist „Söö, palveta, armasta”. Täpselt nagu filmgi annab edasi kergust ja lootusrikast tunnet, saab ka Hanseni luulekogu viimasest osast jõudu. Luulekogu viimane luuletus on „Eimillessegi”. Eimillestki ja Eimillessegi on kirjutatud esisuurtähega, millest võib järeldada, et see on koha nimi. Tegemist võib olla inimhinge rändamisega või isegi Jumalaga, kes end vahel maa peale saadab. Hansen kirjutab nii:  „ta tuleb mesilasena või mesinikuna, ta tuleb liblikana /—/ Ent mõnikord tuleb ta vee või hääle või õhuna /—/ Ta on kunstnik. Ta maalib pilte tule ja liivaga /—/ Ta tuleb Eimillestki ja läheb Eimillessegi, ta kõnnib, käes võilillenutt, millest ta ebemeid maailma puhub” (lk 66). Raamatu lõpus jääb valdama rahutunne, unelev meel ning uskumus, et eimiski on olemas ja Eimillessegi saab minna.   

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming