Koidula lauluraamat

Erkki Luuk

Lydia Koidula. Löö, süda, õitsele! Koostanud Karl Muru. Tänapäev, 2005. 80 lk. On üks mõte, mitte midagi väga originaalset (muidu poleks see ju usutav), aga see mõte on järgmine. Kui poleks olnud esimest wabariiki, poleks meil praegu Eesti riiki. Kui poleks olnud rahvuslikku ärkamist, poleks olnud esimest wabariiki. Kui poleks olnud eestimeelseid baltisakslasi, poleks olnud rahvuslikku ärkamist. Kui poleks olnud romantismi võidukäiku Euroopas, poleks olnud eestimeelseid baltisakslasi. Nõnda võlgneme me oma riikluse, keele, identiteedi jms ühele kunsti- ja kultuurivoolule. Ärgem seda unustagem.

Koidula seos romantismiga on küllap adutavam kui kellelgi teisel sellest süngest plejaadist, mille moodustavad Faehlmann, Kreutzwald, Jakobson, Peterson, Jannsen ja kahtlemata veel paljud, kelle nimi mulle ei meenu. Esiteks muidugi seetõttu, et tegu on luuletajaga. Teiseks, naisega. Kolmandaks, “rahvuse emaga”. Neljandaks, püha neitsiga. Muidugi on veel teisi põhjusi.

Koidula armastusluule on romantiline ja sünge nagu gooti subkultuuri liigituval teismelisel. Morbiidsus, mis kõlab “Sind surmani!” poliitilistes värssides – “Tõest’ armsam on mul hinga / su põues, Maarjamaa, / kui võõral piiril õnnes / ja aus elada!” – kostab ka tema armastuslauludes. Vastus küsimusele, mida Koidula neist kolmest rohkem armastas, kas Eestit, surma või armsamat, jääb raamatu lugeja eest varjule.

Luuletuses “Tütar ilus hella neiu” (lk 37) pärib eit, miks neiu käsi on punane ja suu verine, ning saab oma küsimustele mitmesuguseid vastuseid: “[O]hakad mind veristanud, / metsalind kõik tähel’ pannud, / kuri lind näind selgeste /—/ marjul usinast ma käinud / ära päri eideke”. Nagu hiljem selgub, on neiu tegelik koht ikkagi maa all: “Surmasängi, eit, mind pane, valge rist mul armsam anne /—/ halastades peitis südant murupõueke!”. Sama juhtmotiiv leidub ka tema loodusteemalises luules, mis kõneleb läbi metafooride udu taas armastusest: “Üürike elu! Sind teretan ma / lauludega! /—/ Inime, inime – / tiib pandud aastatel’ õlale! / Magus jah magada mullassa / täna veel laske mul hõisata!” See kõik siin peab näitama, kuivõrd poliitiliselt angažeeritud ja morbiidne on Koidula luule.

Ärge saage must valesti aru. Kui üldse miski, siis liigutab mind ainult Koidula. Tema luules on kandilist värskust, mis tänapäeva mõõdupuude järgi ei tulegi nagu inimese suust. On muidugi juba ammu (seda küll eelkõige ideoloogilistel põhjustel) kahtlustatud, et Koidula näol on tegu mingi mütoloogilise looma- või taimeliigiga. Või tundmatu algupäraga mütoloogilise olendiga, kes saab oma mandaadi “võõrapärasuselt”, mida ta tänapäevas levitab. Tema luule ainult süvendab seda arusaama. Midagi tänapäeva mõistes “inimlikku” või “mõistetavat” selles pole, seal kõneleb üliinimese eeterlik hääl.

Osaliselt (kuid kas ka täielikult?) saab seda muidugi seletada toonase aja, oludega jne. Romantism eeldas enesest lahtiütlemist ja idealismi, ja Koidula on ses mõttes täiuslik – puhas ennastsalgavus ja ideoloogia. Mitte mingit praktilisuse või, Issand hoidku, seksuaalsuse varjugi. Lisaks eelmainitud tunnustele teevad Koidula eripäraseks veel kaks asja. Esiteks astub ta oma tekstides üles mitte kui luuletaja, vaid laulja: tema luule on pigem laul, toitudes kogu luuležanri arvatavast algallikast. Teiseks on see ajastule ja stiilile tüüpiliselt väga kaalutletud. Stiil on romantism, kuid viimast ei iseloomusta mitte ainult mässumeelsus ja vabadus, vaid ka klassikaline väärtusloogika. Kõik need vormi- ja autorikuvandiga seotud stiilikaalutlused on Koidula tekstide puhul esiplaanil.

Romantistlik-klassitsistlik on ka tema stiili iseloomustav “autori surm”. Nagu eespool tsiteeritud katketest nägime, ei sure Koidula tekstide autor mitte ainult oma tekstidest tagasitõmbumise arvelt, vaid ka tekstis. See on huvitav luule. Hiljem on sama rida jätkanud Juhan Liiv, kellele on Koidula kirjutatu olnud kindlasti suureks eeskujuks.

Kui seni olen peaasjalikult esile toonud Koidula stiili, siis veelgi löövam on tema siirus, mis ajalise ja mentaliteedi kauguse tõttu juba peaaegu naiivsuseks liigitub. Selline “lihtsameelsus” mõjub pisarateni liigutavalt. See on täpselt sama lubadus ja efekt, mida jagab Juhan Liiv nii oma luule kui ka autorikuvandi vahendusel. Ka Koidula autorikuvand on “kirjanduskehast” abstraheeritud, pagendatud – tema puhul kristallpuhaste aadete kättesaamatusse kõrgusse, Liivi puhul hullusse. Mõistagi on just see, meieni läbi korduva ideoloogilise kinnituse jõudnud (mis iseenesest pigem segab, kui midagi usutavaks teeb) siiruse-efekt põhjuseks, miks mõlemad on eestlaste seas nii armastatud autorid. Seda näitab muuhulgas ka nende tekstidele loodud laulude hulk laulupidudel. Lugedes tema lauluraamatut “Löö, süda, õitsele!”, mõistab küllap panetuimgi, et kuuldused Koidula andest pole liialdatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming