Kolikamber number kaksteist

Toomas Liiv

On ürgne tõsiasi, et seks, seksuaalsus, armastus ja erootika on üsna erinevad mõisted. Tegemist ei ole sünonüümidega. Kuigi nimetatud mõisted võivad mõnigi kord suuremal või väiksemal määral kattuda, koos esineda. Tänases globaalsuses on esiplaanil aga seks, sest see müüvat kõige paremini. Las ta siis müüb. Meie vaatame sel puhul eestlaste kirjanduslikku kolikambrisse. Siin leidub üht-teist pilkupüüdvat ka kõnesoleva valdkonna osas. Kõigepealt. Milline oli eestikeelse sexualica algus? Kuidas olid lood seksi ja seksuaalsusega? Kes keda ja kuidas armastas? Mis oli tollal erootiline? Küsimusi on mitu, vastuse teeme aga hästi kokkuvõtliku. Kolikambri pimedamas nurgas kükitab teada olevalt esimese eestikeelse ilmaliku luuletuse kirjutanud Reiner Brocmann (1609 ? 1647). Mainitud teksti ladinakeelne pealkiri ?Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poeticas compositum? (1637, ?Opitzi poeetikareeglite järgi loodud eestikeelne laul aleksandriinis?) iseenesest kõlab juba otsekui luuletus.  Tõsi. See Tallinna gümnaasiumi kunagine kreeka keele professor ja hilisem Kadrina pastor kirjutas luuletusi ka saksa, ladina ja kreeka keeles, ent jäädvustanud on ta ennast eelkõige ikkagi eesti kirjanduslukku. Kõnesolev teos on nn juhuluuletus, selles kirjeldatakse ühte XVII sajandi Tallinna pulmapidu, kus tekst ilmselt eestikeelsena ka ette kanti. Õrna erootikat aimub kõige ilusamini ehk luuletuse lõpuvärssides, milles räägitakse mingist ?mängust?, mida noorpaar (või teised pulmalisedki?) pulmaööl ?mängib/mängivad?:  ?See pruut saab käima eel, need teised käivad perra / ning nutvad väga, et üks neist saab viidud ära. / Siis minge mängima, et pea küll saab nähtud, / mis teie mängega on ööseajal tehtud.? Tähelepanu väärib lõpus rõhutatav tõik, et nende ?mängega? ööseajal ikka tehakse midagi niisugust, mida ?pea küll saab nähtud?. On tõenäoline, et Brocmann mõtles siinkohal pruudi pulmaöist rasestamist, milles kohtusid seks, seksuaalsus, erootika ja ehk isegi armastus. Seega oli eestikeelse sexualica algus küll natukene juhuslik, ent see-eest jälle nii-öelda kompleksne. 

Ajas ja ajaloos tänase poole liikudes püüab pilku ühe tundmatu autori poolt kirja pandud idülliline, rokokoolik karjaselaul ?Toomas ja Liiso? (1779). Tegemist on kahe karjase dialoogiga, milles Toomas alustab üsna riivatu sooviga:  ?Tule pimeduse varju, / tule, armas Liisoke, / kus ju lust ja rõõm on paaris, / kus ei ilmas muret ka.? Liisoke ei taha aga tulla, kardab ema. Ent Toomas läheb üha lahkemaks:  ?Minu karjad, mis ma kaitsen, / koer ja kepp saab sinule.? Tänapäeval öeldakse selle kohta: pakkumine on tehtud, diil/deal võib alata. Algabki. Lõpus konstateerivad mõlemad üheskoos:  ?Vagasest? ja ikka rõõmsast? / peame mei? elama, / kogudus on meie vainul, / selge rahu, marjamaa.?

Eesti seksuaalluule esimeseks oluliseks viljelejaks võib aga pidada Kristian Jaak Petersoni (1801 ? 1822), kelle looming küll alles XX sajandi algul laiemalt tuttavaks sai. Tema alustas aastal 1819 oma ?Jaagu laulus? ausalt juba voodist:  ?Neiukene, noorekene, / sind ma tahan võttemai / lilleks oma voodielle, / päevaks oma südamelle.? Värsi edasi veeredes jõudis Peterson juba ülemlaululiku kirkuseni:  ?Sinu valged rinnukesed / on kui talve lumemäed, / päike paistab nende peale. / Sinu hella käekene / pehme on kui lillilehte ? / ilusam küll võib see olla, / mis sa kannad varju?ella.? Paneme tähele, et Peterson ei äritse, ei paku karja, koera ega isegi mitte keppi. Peterson tõenäoliselt armastab. Probleemiks on vaid luuletuse n-ö alapealkiri ? ?Istudes üksinda mäe otsas?. Võib-olla oleks õigem väita, et Peterson lihtsalt unistab armastusest/erootikast. Olukord muutub aga tõsiseks Petersoni pastoraalide puhul. Tema kõige tuntumas karjaselaulus pole enam karja, koera ja kepi abil diili/deal?i tegevaid Toomast ja Liisot. Petersoni pastoraalis ?Alo ning Jaak. Karjaste laul? (1818) on kaks karja hoidvat meesterahvast: lillepoiss Alo ja laulumees Jaak. Ning laulumees ütleb lillepoisile:  ?Liblikas küll imeb / Heina selget kastet, / Mesilane lendab / Pajuurbe vastu, / Mina aga lendan / Alo palge vastu / Suukest otsimai / Roosiallikasta.? Eesti kirjanduslugu on varemgi (hästi häbelikult!) seda nn Alo-probleemi märganud. Tänases euroopastunud Eestis tuleb aga julgelt konstateerida: see luuletus kirjeldab homoseksuaalset vahekorda. Oodi ?Kuu? abil emakeele päeva põhjustanud laulumehele oli eesti keele kõrval niisama tähtis üks lillepoiss. Kas pole see siis tänapäevane? Kas pole see siis euroopalik? Kas pole see siis tore, et meie luuleloo algust kaunistab emakeelse laulumehe kõrval ka üks lillepoiss?