Kolikamber number üks

Toomas Liiv

Ajalugu on tänases Eesti Vabariigis ootamatult taas aktuaalseks saanud. Seda eelkõige seoses Teise maailmasõja lõpufaasi jääva suvega 1944, mil NSV Liidu liitlased eesotsas Ameerika Ühendriikidega avasid Hitleri Saksamaa purustamiseks nn. Teise Rinde. Tollal tegutses ikka tõeliselt võimas ?troika?, ?the Allied?: Stalin, Roosevelt ja Churchill. Nemad otsustasid, kes kuhu. See asjaolu ajab muidugi Eesti asja täiesti sassi. Kes oli/on kes ja mis oli/on mis? Kes keda vabastas? Kes keda okupeeris? Kas USA tollal vabastas või hoopis okupeeris suure tüki Saksamaast? Natukene nagu kohutav on mõtelda, et Eesti Laskurkorpus, mille ridades oli näiteks ka Raimond Valgre, okupeeris Eestit. Valgre kui okupant! Ajalooga on tänases Eesti Vabariigis asjad ikka hullul kombel segi läinud. See puudutab, paraku, kõige otsesemalt ka eesti kirjanduse ajalugu. Paul Kuusbergil näiteks on romaan ?Enn Kalmu kaks mina? (1960), kus ta käsitleb eesti sõdureid Teises maailmasõjas n-ö kommunistlikus paradigmas. Mida niisuguse teosega praegu peale hakata? Tänases Eestis on vastus lihtne ? see teos tuleb unustada. Selle romaani koht on kolikambris. Kolikamber on aga eriline ruumisegment seepärast, et ta võib räigelt üllatada. Unustamine, kolikamber ei tee unustatavat olematuks. Unustatav jääb kollitama, kummitama, unustatav/unustatu võib iga hetk taas meelde tulla, meenuda. Kolikamber on alati avatud ruum. Kolikambrisse saab alati siseneda. Kusjuures kolikamber võib iga hetk end taaskehtestada. Nii nagu taaskehtestas ennast 1990. aastate algul Eesti Vabariik, mille kommunistlik ajalooteadvus oli ju samuti paigutatud n-ö ajaloo kolikambrisse. Kuusbergi romaani ei ole siinkohal juhuslikult mainitud. Sel teosel on saatuslik pealkiri, mis viitab identiteediprobleemile. Selles fikseeritakse midagi skisofreenilist. Toonitagem seejuures ka romaani kahestunud peategelase perekonnanime. Kalm on ju sünonüümselt haud. Kas tõesti räägib Kuusberg mingi Haua-Ennu identiteediprobleemist? Räägibki. Lahingutes langenud Haua-Ennud on ammu mullaks saanud, aga nende kaks (tegelikult rohkemgi) ?mina? elavad edasi. Nad elavad edasi selles eestikeelsuses, mida me võime nimetada niihästi paratamatuks kui ka eksistentsiaalseks, sest see kodeerib. See määrab meid. See on just keelsus, mis praegu veel eestikeelsed ?minad? seob kokku demograafiliselthauale-lähenevaks ?meieks?. Seega: ka eesti kirjanduse (senine) ajalugu on tihtilugu lihtsalt kolikambriliste ?minade? kõnelemine, see on ?hääled?. Seetõttu võibki niihästi eesti kirjandust kui ka selle (kirjutatud) ajalugu käsitada kui teatavat tüüpi skisofreeniat. Me loeme ?hääli?. Eesti(keelset) kirjandust võib siis käsitada kui haigust, mille põhjuseks on ainuüksi keelsus, s.t paratamatus ennast verbaalselt vahendada mingis (väikeses) nn rahvuskeeles.

Selle haiguse tekitasid, muuseas, kaks arsti: Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald (postmodernsemalt väljendudes lihtsalt Robert ja Reinhold). Mõlemad tegelesid ju eesti eepose (kui retsepti?) kirjutamisega, vahe oli vaid keeles. Robert hakkas eepost kirjutama saksa keeles, kuid surm tuli vahele. Mida see tähendas/tähendab? Kas tõesti tahtis surm anda eestlastele just eestikeelse ?Kalevipoja?? Ei tea. Aga Reinhold tegi selle eestikeelsuse võimaliku manifesti tegelikkuseks. Meil on eestikeelne ?Kalevipoeg? (esmatrükk koos saksakeelse tõlkega 1857 ? 1861). Ent ehk oleksime me praegu õnnelikumad saksakeelsetena? Ehk elaksime praegu õnnelikumana paraku vaid unistuseks jäänud Balti Hertsogiriigis!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming