Konservatiivne revolutsioon

Andres Langemets

Kriteeriumi suund on tähtis seetõttu, et ta näitab, et maailmas mõeldakse ka teistmoodi ja teistelt alustelt, kui oleme oma igapäeva postmodernistlikus kudrutamises harjunud. Kriteerium. Valitud artikleid 2006–2007. Toimetaja Peeter Helme, Tallinn 2007. 191 lk.

Enam-vähem paar aastat on Peeter Helme toimetamisel ilmunud võrguajakiri Kriteerium. Nüüd on toimetaja selle perioodi saagist noppinud välja 42 artiklit ning avaldanud need raamatuna. Üldse on toimetaja sõnul Kriteeriumis aga ilmunud üle 70 kaastöö.

Pean muidugi ütlema, et vanamoelise inimesena pole ma võrguajakirjadega eriti kursis, olen pisut vaadanud Ninnikut, Terve Mõistuse Sündikaati ja sedasama Kriteeriumi. Võrgutekstid on minusuguse jaoks pisut nagu veepinnale vitsaraoga joonistatud kirjad ja nende tõsiduseastmes pole ma alati kindel olnud. Kogesin seda ebakindlust tudengitele stilistikat õpetades: suurem jagu neist leidis analüüsimiseks sobiva luuleteksti just võrgust, mitte trükikirjandusest, ning seetõttu oli tekstide kunstitase mõnigi kord lausa haletsusväärne. Juhtisin sellele tähelepanu, aga kommet muuta ma ei suutnud. Võrk on mugav, aga seal puuduvad igasugu kriteeriumid oma kirjatükkide avaldamiseks.

Seda enam oli heameel algatatud uuest võrguajakirjast, mis juba oma nimest alates kõigepealt püstitas – kriteeriumi. Kõigi kaastöödega pole ma küll kursis jõudnud end hoida, aga suurema hulgaga küll.

Toimetaja ise nimetab Kriteeriumi kirjandusajakirjaks, aga pealiskaudselgi tutvumisel on selge, et peale kirjanduse on siin juttu filosoofiast, mõtteloost, ajaloost, mentaliteetidest ja ideoloogiatest. Tekstid on kohati kergemad, kohati vägagi sügavad ja olulised. Palju on avaldatud tõlkeid, neid leidub ka trükiväljaandes.

Nimeliselt on artikleid (mõnelt mitu) Toomas Abiliselt, Claus Heimeselt, Peeter Helmelt, Anne Langelt, Paavo Matsinilt, Jonah. F. Mitchellilt, Mika Puumalaiselt, Tanel Randerilt, Johannes Schüllerilt, Martind Schwarzilt, Indrek Vainolt ja Maarja Vainolt.

Põnev on muidugi see, et nii autorid kui ka teemad pole meie kirjandus- ja sotsiaalteaduse mainstream’iga kooskõlas, pole obligatoorseid ja artiklist artiklisse korduvaid XX sajandi pahempoolitsevaid prantsuse filosoofe ega Ameerika ühiskonnateadlasi, vaid domineerib saksakeelse filosoofia ja teoloogia diskursus, millega viimastel aastakümnetel pole Eestis kuigi paljud kursis.

Mul on hea meel, et kirjanduse poolelt tuletatakse meelde näiteks Gustav Meyrinki (P. Matsin), keda tunti Eestis 1930. aastatel. Meyrinki uus avastamine oli 1960. aastatel noorte luuletajate seltskonnas, tema mõjutusi on Viivi Luige 1970. aastate luules ja eriti romaanis „Salamaja piir”. Olen sellest ka kunagi kirjutanud.

Teine rõõmus kohtumine kirjanduse poolelt oli suure saksa luuletaja Gottfried Benni meenutamine. Lugesin just Kaalepi ja Andreseni kirjavahetust, kus oli juttu nende kavatsetud hõlmavast saksa luule antoloogiast, millest muidugi asja ei saanudki. Igatahes lootsid nad sinna kogumikku suruda ka N. Liidus peaaegu tabu all olnud Benni. Tänaseni on tunda XX sajandi saksakeelse luule tõlgete puudumist Eestis. Olen näiteks ise kuulnud harivaid loenguid saksa ekspressionismi kohta Nigol Andreseni ja Uku Masingu esituses, samas aga peaks olema ka mingi katse dadaistliku luule tõlkimisest. Kunagi alustas selle asjaga üks nüüdseks surnud noorluuletaja, järge pole aga palju tulnud. Eks dada tõlkimine ole ka omamoodi võimatus, mitte lihtsalt pähkel.

Eestis vähe tuntud autoritest on veelgi juttu: Martin Mosebach, Werner Riegel, Horst Lange, Walter Gieseking, Martin Walser või kas või Sardiinia kirjandus.

Tähelepanuväärne on aga ka kogumiku mõttelooline pool. Palju on juttu konservatiivsest ilmavaatest, konservatiivsetest revolutsionääridest (neid mainib sageli Peeter Helme) Friedrich Nietzschest, Venedikt Jerofejevist ja Juri Buidast, aga ka René Guénonist ja Julius Evolast, keda tavatses tutvustada juba Haljand Udam.

Ega siinses lühikäsitluses kõike ümber ei jutusta ega jaksa ka analüüsida. Tunnistan, et pole selle mõtlemissuunaga ka ise kuigi kursis ning kasutan seega nii Kriteeriumi võrguvormi kui ka nüüdset trükiväljaannet pigem eneseharimiseks. Maailmas on palju põnevat, mille lugemisele on spetsialiseerunud asjatundjad, aga mille kõigega pole tavakodanikul mahti end kurssi viia. Siis ongi hea toetuda neile, kes raja sisse tallavad.

Kriteeriumi see suund on tähtis seetõttu, et meid juhitakse peavoolu diskodelt eemale ja näidatakse, et maailmas mõeldakse ka teistmoodi ja teistelt alustelt, kui me oleme oma igapäeva postmodernistlikus kudrutamises harjunud. On ju eesti kirjandusteoreetikud ja ühiskonnateadlased sageli nagu meie ajakirjanikud. Nad meenutavad mulle hundikarja, kes oskab nii jälg jäljes ja nina eeljooksja tagumikus  joosta, et kogenematu jäljekütt peab hundikarja jälge üheainsa hundi omaks.

Kriteeriumi puhul on pea iga autori vaatenurk ja käsitletavate teemade  ning isikute loend Eesti tänastes oludes haruldane. Mäletan, et kunagi avas samamoodi uudse asjana hispaaniakeelset mõttemaailma Jüri Talvet – ka see oli uudne ja värskendav.

Toimetaja Peeter Helmega tutvusin traagilistel asjaoludel, pidime koos temaga lõpetama minu ja Rein Helme ootamatult katkenud toimetamiskoostöö Karl von Clausewitzi „Sõjast” kallal. Veendusin Reinu ajaloolasest poja tõsiduses ja täpsuses, mis on nüüd ka Kriteeriumi kogumiku puhul näha.

Ega muud kui avage arvutis võrguaadress www.kriteerium.ee ning jälgige konservatiivsete revolutsionääride toimetamisi ka edaspidi. Muide, see konservatiivsus, millest jutt, pole mingi pahema-parema käe värk. Selle käepolaarsuse aegumisest kirjutas just äsja ka Mihhail Lotman Postimehe essees.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming