Kontrast ja kontra-ast

RAUNO ALLIKSAAR

Kaur Riismaa (vasakul) ja Karl Martin Sinijärve luulelaadis võib näha konflikti, aga ka eesti luule mitmekesistumist. Dialoog on igal juhul sündinud!

Kaur Riismaa (vasakul) ja Karl Martin Sinijärve luulelaadis võib näha konflikti, aga ka eesti luule mitmekesistumist. Dialoog on igal juhul sündinud!

Rahel / Wikimedia Commons, Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Kaur Riismaa värskeimal luulekogul „Soekülm“ on kaks korda nii palju ümbrispaberit ning neli korda nii palju võimalikke ümbrispaberikujundusi kui raamatutel harilikult. Vastavalt lugeja soovile volditav ümbris võimaldab valida küll samade motiividega, ent mitmesuguste värviskeemide ning kontrastsusega kujunduste vahel. Ometigi – eks viita ju kogu pealkirigi teatavale kontrastiotsingule nagu seegi, et riismaalikult pikad ja jutustavad tekstid on seatud vaheldumisi ülimalt napisõnaliste kolmerealistega (mis ei järgi seejuures ühtegi konventsionaalset luulevormi, nagu silbiloendus näitab), millega autor jutustada ei ürita, küll aga öelda. Binaarvastandustele üles ehitatud raamat läheb oma kahesusega, mis lisaks tekstivalikule väljendub ka kogu jaotamises kaheks osaks – „Soe“ ja „Külm“ – lõpuni välja, kuivõrd isegi sisukord kajastab vaid noidsamu kaht osa, mitte üksikluuletusi, mõjudes sellisena küll pisut totraltki.

Karl Martin Sinijärve raamat „KMSX: kuidas öelda“ rabab välimuselt veelgi intensiivsema kontrastsusega. Must tekst kiiskavkollasel paberil püüab lugeja pilku, raamatukaaned aga mängivad rohelise eri toonidega. Teos ei ole fundamentaalselt binaarne nagu Riismaa oma, jagunedes neljaks võrdlemisi erineva iseloomuga osaks, kuid kätkeb endas sellegipoolest kontrastseid vastandusi nagu noorema kolleegi töögi. Sinijärve tekstid ulatuvad lakoonilistest mõnerealistest küsimustest (Täna on jahe ilm. Kõrvad ei püsi peas. / Millal Sa avaned, Päike? Kunas sa kahaned, Kuu?, lk 70) pika poeemilaadse tsüklini „Porral Oltõ“ (lk 75–93), nende vahele jäävad aga klassikaliselt sinijärvlikud mängulised riimluuletused. Kui Riismaa puhul on kontrastsus absoluutselt taotluslik ning rõhutatud – võimalik, et noore, kuigi end tõestanud autori katsetus oma kogule, millel kirjade järgi puudub ka toimetaja, mingit lisamõõdet anda –, siis Sinijärvel sünnib kontrast pigem loomulikult ning tuleneb raamatu kollaažlikkusest. Kogenud kirjanik ei otsi vormilist lisandväärtust, vaid laseb tekstidel enda eest kõnelda.

Ilmsesti ei ole mitte kellelegi, kes eesti luulega kursis, üllatus, et ka kõnealuste autorite vahel valitseb kontrast (on iseenesest äärmiselt ebaoriginaalne midagi sellist üldse välja öelda). Iseasi, milles seda väljenduvat tajutakse. Juba see, et tegemist on eri põlvkonnast kirjanikega – Riismaa on sündinud 1986., Sinijärv 1971. aastal –, tingib paratamatult kummagi elukogemuse ja taustsüsteemi tõttu võrdlemisi isesuguse lähenemise nii elule kui ka kirjandusele. Ehkki loomeinimese baasimpulsid on tõenäoliselt igal ajastul sarnased, vormivad ümbritsevad olud ning eelkäijate tegevus neid niivõrd tugevalt, et ajaliselt võib pelk inimpõlv anda tulemuseks kardinaalselt erinevaid teoseid ning loomelaade. Eks üldiselt püütaksegi end distantseerida vahetuist eelkäijaist, oma vanemate põlvkonnast.

Sinijärve ja Riismaad eristab ka põhimõtteliselt lahknev luulelaad. Sinijärv on mänguline ning seda ühtviisi sisus ja vormis. Kõnealuseski kogus lennutab ta heatahtlikku pila nii enda (Järele mõteldes on sõnu väga palju tehtud juba. / Aeg neid sööma asuda. / Sinep-ketšup-majonees?, lk 66) kui ka teiste pihta (Veeretame sushirulle / söe ja soolasilguga, / kokaraamat vaatab mulle / kriitilise pilguga. / Targas raamatus on kirjas, / kuidas võib ja kuidas peab. / Söel ja sushil siiski pohlad. / Küllap kriitik juba teab, lk 57). Samuti mängib ta sõnadega, neid ise luues (nt lillahallpeen, lk 10; metakalmistu, lk 14; punnpiduja, lk 22; pikamaanäitleja, lk 60), aga ka laenates. Muide, tema felisberto ja mergotroid (lk 10) on laenatud ameerika sürrealisti James Tate’i luuletusest „Mu felisberto“, kus nimetatud objekte defineeritakse vaid üksteise kaudu: mu felisberto on kenam kui su mergotroid / kuigi, tuleb tunnistada, su mergotroid võib neist kahest targem olla.

Riismaa on seevastu laadilt lüürilisem ja väljapeetum, otsib oma lühitekstides kas klassikalist haikulikku kvaliteeti (nt pärast tormi / läbi pajutibude / detsembripäikene, lk 73), püüab kirjeldada olustikku ja/või olukorda (nt kirja ootava mehe kärsitus / justkui pilkeks / külmakuu vihm, lk 30) või siis lakooniliselt edastada filosoofiliseks kiskuvaid uitmõtteid (nt tondihobu / osava luuletaja / pegasus, lk 44). Pikemates luuletustes kirjeldab Riismaa aga tugevalt jutustavas, peaaegu proosalaadis olustikku ja inimesi ning teeb seda seejuures imetlusväärselt hästi. Näiteks: Läksin täna mööda raudteeäärset rada / eelmise või järgmise jaamani, sõltub, / kuidas vaadata, linna või kõnnu poolt. / Pomisesin oma suuri ja tarku mõtteid, / mis õhtuks unustasin, aga mäletan, / et arutlesin rangelt ja tsiteerisin palju („Lötaka jopi ja kollase suusamütsiga“, lk 71) või püüdsin tabada paplite all / alleel Supilinna tõttajaid / kaht jõngermani ja üht -manni / aga enne kui aparaadist aru sain / kadund nad olidki („Seebikarpniku nurjumine“, lk 39).

Niisiis, ilmne on nii autorite kontrast kui ka mõlema vaadeldava luulekogu sisemine kontrastsus. Ometigi on vastandused lõpuks need, mis võimaldavad luua teoreetilise dialoogi erinevate autorite ja tööde vahel, isegi kui see eksplitsiitselt ei väljendu, ning rikastavad üldplaanis laiemat kirjanduspilti. Ühel häälel üürgavad Riismaa ja Sinijärv tähendaks, et üks on omaenda isikupärast ja stiilist loobunud. Riismaa tekstid „Soekülmas“ on tugevalt narratiivsed ja eranditult vabavärsilised. Suur hulk neist sobiks ka proosatekstideks ega minetaks seejuures kuigivõrd oma lüürilist kvaliteeti, mis on omaette saavutus – mitmed suisa sedavõrd, et mõjuvadki paraku ridadeks hakitud proosana. Autori andekus prosaistina, mida ei saa talle kuidagi ette heita, ei ole iseenesest saladus, nagu pole ka tema võime kirjutada häid luuletusi. Selle raamatu puhul tundub aga, et piirid on kohati hämardunud, mis rikub pisut luulekogu üldmuljet. Sellest ei maksa muidugi järeldada, et kusagil on mingi etalon, mille järgi piire tõmmata.

Sinijärv on seevastu oma liistudele truuks jäänud ega kirjuta kindlasti mitte klassikalisi luuletusi, ent siiski tekste, mis on palju lähemal levinud arusaamale luulest. Ta jagab harilikult luuletuse salmideks (seda teeb ka Riismaa, kuid hoopis harvem), ta riimib (ehkki kaugeltki mitte alati). Riimluule ja vabavärsi üle võib arutleda lõputult ning kõik katsed tõsikindlalt öelda, kumb on õigem, on hukule määratud. Tõsiasi on aga, et keskmisele lugejale (NB! n-ö inimesele põllult, mitte kirjandushuvilisele) on Sinijärve tekstid ilmselt märgatavalt rohkem luule, kui seda on Riismaa omad. Luuletajad on nad siiski muidugi mõlemad.

Riimita ja värsijalata värss on eesti luules juba ammu kanda kinnitanud. Riismaa radikaalse vabavärsi kontrast Sinijärve ja teiste klassikalisemate vormidega on koguni teatav kontra-ast – vastusamm. See on vastusamm, ehkki võib-olla ebateadlik, varasemale kirjanduspildile, aga mitte ainult Sinijärvele ja tema üheksakümnendatele-nullindatele, vaid kõigile, kes püüavad luulet mingil kindlal viisil määratleda. Ent ometi! Pandagu tähele, vanem põlvkond ei jää vastust võlgu! Sinijärve kogus on ka otseselt Kaur Riismaad kõnetatud. Sinijärv kirjutab: tahtsin kirjutada / kaur riismaa pikkuse luuletuse / aga ei tulnud välja / kohe kui kaela kandma hakkas / kasvasid luuletusele kaur riismaa vurrud / mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust / and size does matter you know / and style / kui oled kord / säherduse sihi seadnud / try walking in my shoes / muigas kaur koos dave gahaniga (lk 36), vihjates ilmselgelt nii Riismaa tekstide pikkusele kui ka kalduvusele ingliskeelseid fraase pillata.

Dialoog on igal juhul sündinud. Pessimistlikult vaadates võib siin näha luulelaadide konflikti, optimistlikult eesti luule kasvamist ja mitmekesistumist. Hinnang jäägu igaühe enda südametunnistusele.

Kaur Riismaa, Soekülm. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2016. 86 lk.

Kaur Riismaa, Soekülm. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2016. 86 lk.

Karl Martin Sinijärv, KMSX: kuidas öelda. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik 2016. 94 lk.

Karl Martin Sinijärv, KMSX: kuidas öelda. Kujundanud Asko Künnap. Näo Kirik 2016. 94 lk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht