Kooruke on iva!

Jaanus Adamson

Läinud reedel korraldasid Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kirjandusmuuseum Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsi “Klopitult on ju hoopis teine aine kui läbitult”. Jüri Ehlvesti loominguline tee katkes järsku ja ennatlikult, kuid sellest hoolimata on tema jälg uues eesti kirjanduses sügav ja lai, tema tähendus ilmselge ja suur. Ehlvest on kindlasti 1990ndate ja 2000ndate esimese kümnendi üks olulisemaid eesti prosaiste ning seda fakti tahtsid ehk rõhutada ka konverentsi korraldajad. Sirp ühineb Jüri Ehlvesti loomingu tähenduslikuna hoidmisega, avaldades Jaanus Adamsoni kaemusliku konverentsi-vastukaja ning konverentsil esinenute ja seda korraldanute mõtteid olulisemate Ehlvesti teoste kohta.12. mai varahommikul poolunes viibides tundsin kergeid maovaevusi, mis päris kindlasti tulenesid veinist, mida olin maitsnud eelmisel päeval Jüri Ehlvesti loomingule pühendatud konverentsil (täpsemalt, selle seltskondlikus osas). Siis nägin ka järgmist ängistavat unenägu või unenäolist stseeni: Mingid inimesed või õigemini mingid hämarad kujud, figuurid või isegi “malenupud” liiguvad “alla” justkui metroos eskalaatoril ja mina ise olen vist ka seal... näen neid selja tagant, näen, kuidas nad alla laskudes mu silmist kaovad… tunne mingist pöörlevate rataste süsteemist, kus lindid või paelad üle rataste jooksevad… siis tunne või mõte, et see masin, masinavärk, kus see kõik toimub või kuhu need liikuvad lindid figuure veavad, on PESUMASIN.

Nii nagu maovaevus, tõukus ka see unenägu päris kindlasti mainitud konverentsist, olles ühtlasi selle oneiriline võrdpilt või kujundlik üldistus. Seega olen sellest unenäost rääkides teatud mõttes lunastanud oma algse kavatsuse (ja toimetajale antud lubaduse) kirjutada Sirpi Ehlvestile pühendatud konverentsist ülevaade… tegin seda lihtsalt oma teadvustamatust ja “unenäotööd” ekspluateerides. Ei hakka seda unenägu analüüsima, nagunii olen seda juba kirjapanemise käigus tendentslikult korrastanud ja arusaadavamaks moonutanud, Freudi mõistes “sekundaarselt töödelnud” (siiski üks vihje – mõelge, mis pesumasina TRUMLIS toimub; ja lisaviite sellele, mida “ma” oma unenäoga konverentsi SISU kohta öelda tahan, leiab nutikas lugeja minu kirjutise lõpust). Kuid püüan siiski ka n-ö ratsionaalselt heita veidi valgust konverentsil jutuks tulnule.

Esmalt üks näide “Krutsiaanias” (1996) ilmunud “Hädapidurist”. Kohtamisele hilinenud mees nõuab “Hädapiduris” naiselt selgitusi, miks ta teda ära ei oodanud, minema läks ja öö mujal veetis. Naine selgitab, et viis kohvikus toidud (“magustoidu, supi ja prae”) lauale, siis läks mantlit varna riputama ja avastas oma laua juurde naastes, et tema toolil istub neeger ja sööb tema suppi. Mis siis naine tegi? Ta istus oma lauda ja hakkas sööma oma praadi. Kui neeger tema supiga ühele poole sai, asus ta tema magustoidu kallale. Pärast neegri lahkumist lauast avastas naine, et tema ridikül on kadunud ja hakkas karjuma. Tekkis üldine paanika, kutsuti politsei ja – mis selgus? Selgus, et ridikül “rippus ühes teises lauas toolikorjul. Ja sellel laual olid jahtunud supp, praad ja magustoit”. Niisiis oli naine ise lauad kogemata segamini ajanud ja valesse (neegri) lauda istunud; ta naerdi välja ja ta lahkus piinlikkust tundes kohvikust.

See oli siis see, mida naine mehele rääkis.

Tavamõtleja jaoks oleks naisega juhtunu lihtsalt piinlik eksitus, kuid mitte mehe (minajutustaja) jaoks, kes leiab naise jutust tema truudusetuse “kodeeritud” ülestunnistuse: “Meie vahel polnud nüüd enam mitte vaid see kana, mille neeger ära sõi, meie vahel oli ka öö. Ja see lugu oli ju totter! (…) Hullem kui keelevääratus. Või oligi see mõeldud vaid koodina? Silme ette kerkis must pilt, mustemast mustem. Kas ta tahtis oma tobeda looga öelda… tal niisiis polnud plaanis mind enam vähekegi säästa!”

Otsides naise jutust varjatud vihjeid, jõuab mees lõpuks järeldusele, et naine oli teda petnud ja veetnud öö neegriga, mis loomulikult annab taas kord põhjust rääkida Ehlvesti minategelastest kui “paranoilistest” tõlgendajatest (konverentsil tuli see korduvalt jutuks). Ja nagu Ehlvestil ikka, jääb selleski loos “tõde” lahtiseks, s.t me ei saagi teada, kas naine pettis meest või mitte.

Kuid… pangem tähele, et ka naine ise näib kohvikus aset leidnud intsidendile omistavat mingi veidralt olulise ja otsustava tähenduse: ta ei soovi pärast seda enam mehega kohtuda. Miks? Mida ta tundis? Mis tõeni ta – eksituse läbi – iseenda kohta jõudis? Kas mehe kahtlustel võis mingis mõttes alust olla?

Meenutagem siin Freudi, kes pidas paranoikuid hiilgavaiks teiste inimeste teadvustamata mõtete ja (eksi)tegude tõlgendajateks: “Paranoias tungib teadvusse läbi palju sellist, mille olemasolu normaalsete ja neurootiliste inimeste teadvustamatuses selgub alles psühhoanalüüsis. Paranoikul on siin teatud mõttes õigus, ta tunnetab midagi, mis jääb normaalsel inimesel kahe silma vahele, ta näeb teravamalt kui normaalne mõtlemisvõime (…)” (S. Freud, Argielu psühhopatoloogia. Tlk P. Metspalu. Väike Vanker, 2001, lk 224). Paranoikud niisiis “ennetavad” psühhoanalüüsi – nad teavad teiste kohta midagi sellist, milleni jõudmiseks oleks tavajuhtumil tarvis psühhoanalüüsi.

Paranoiline minajutustaja (kui proto­freu­dist) võis niisiis tõesti aimata, et naine sooritas “klassikalise” freudian slip’i, s.t ei istunud neegri lauda mitte “kogemata”, vaid mingist teadvustamata ihast või sisekonfliktist lähtudes – näiteks võis eksituse põhjuseks olla naise teadvustamatusse “tõrjutud” soov vältida kohtumist novelli minategelasega ja valesse lauda istumist saaks sel juhul tõlgendada kui naise meeleheitlikku, kuid teadvustamata katset haarata viimase absurdse võimaluse järele, et mitte kohtuda, lahkuda, lahku minna. Tähtsus, mille naine kas teadvustatult või teadvustamatult (kas kooskõlas iseenda sisima minaga või mitte) tollele intsidendile omistas, polegi sel juhul nii motiveerimatu.

Kuigi paranoik võib olla “teiste” teadvustamatuse suurepärane tundja, on tema häda siiski selles, et ka tema ei ole iseenda teadvustamatusega kooskõlas, kuna projitseerib “teiste hingeelule selle, mis on olemas tema enda teadvustamatuses” – ehk siis tunneb teistes ära selle, mille peaks ära tundma iseendas – ja “niimoodi tunnetatud asjaolude nihutamine teistele muudab tema äratundmise väärtusetuks (S. Freud, samas).

Ehlvestlikult “psühhoanalüütiliste” juhtumite kaudu olen jõudnud seega tõdemuseni, mida tegelikult ka konverentsil mitmel puhul varieeriti, nimelt – kui üldistada, siis on Ehlvesti põhiteemaks või  põhiprobleemiks kõikvõimalike tekstide, subjektide, nähtuste või mõisteliste kategooriate nii sisemine kui ka vastastikune kooskõlatus, ebavastavus, disharmoonilisus (“teksti sisemine ühitamatus iseendaga,” ütles Hasso Krull; “tõlgendaja ei ole vastavuses iseendaga,” kinnitas Virve Sarapik; jutustaja “sisemisele räbaldumisele” osutas Valle-Sten Maiste jne). Ehlvesti minajutustaja põhivaevaks tulekski pidada niisiis kõiksugu mittevastavuste ületamist. Tekstilõik, mida Ehlvesti käsitlustes vist kõige enam ja peaaegu “programmilisena” on tsiteeritud, kõneleb just nimelt VASTAVUSTE leidmisest: “Interpreteerida ja veelkord interpreteerida, kuni näiliselt vastuolulised tekstid lihtsalt saavad üksteisega vastavusse viidud” (novellist “Verine lamp”).

Veel üks tüüpiline näide Ehlvesti minategelase suhtumisest varjatud sarnasuste või seoste (ehk siis vastavuste) otsimisel: “toimetaja oli haaranud maast unenägija kaastöö ja (…) visanud paberid mulle korraldusega need prügikasti toppida. Endal tal polnud aega. Ma ei olnud korraldust täitnud. See segane lugu oli mul endiselt näpus, viitasin sarnasusele (…) kas ei sarnane siis võrdlemisi arusaamatu lugu somnambuulsest jalgratturist oma emotsionaalse värvingu poolest – näiteks – öise looga, kas pole mingisugune sarnasus siiski olemas, kuigi otsesõnu mingile referentsile muidugi ei saa viidata” (novellis “Päkapikk kirjutab”).

Nagu Krull konverentsil osutas (“teksti sisemine ühitamatus iseendaga”), on kooskõlatus või vastavuste puudumine täheldatav juba Ehlvesti lugude narratsiooni ja tekstuaalsuse (vormi) tasandil, s.t tema tekste lugedes võime pidevalt leida sedasama, mida üks Freudi patsient leidis oma unenäost jutustades: “siis on unenäos mõned augud, midagi seal puudub” (S. Freud, Unenägude tõlgendamine. Tõlk M. Tarvas ja A. Lill. Tänapäev, 2007, lk 300). Krulli elegantseks käiguks oli Ehlvesti tekstide vormiliste iseärasuste (katkelisuse, lünklikkuse, segasuse jne) kuulutamine tema tekstide põhisisuks, tema lähteliseks või fundamentaalseks sõnumiks. Kas ei tuleks siis vana vormel “Jutt on see kooruke, õpetus on see iva” Ehlvesti puhul ümber sõnastada: “Jutt on see õpetus, kooruke on see iva”?

Ja on tähelepanuväärne, et just sellise ümberpööramiseni jõudis ka Freud unenägude vormi ja sisu vahekorra selgitamisel: “mulje selgusest või ebaselgusest, mis saadakse unenäost, ei tähenda unenäo struktuuri jaoks üldse mitte midagi, vaid pärineb unenäomaterjalist kui üks selle koostisosa”, unenäo sisu avaldatakse meile “unenäo vormis” (samas, lk 298).

Kas saime targemaks? Freudi sõnul kirjanikud ennetasid teda. Pärast Ehlvesti konverentsil jutuks tulnut võime nüüd vähemalt selles päris kindlad olla, et Freudi ennetajateks (suurteks protofreudistideks) ei olnud mitte ainult Sophokles, Shakespeare või Sacher-Masoch, vaid ka Jüri Ehlvest.

 Milline Jüri Ehlvesti teos tundub teile kõige olulisem või kõige südamelähedasem ja miks?

NEEME LOPP:

Olgu “Krutsiaania”, “Elli lend” või “Palverännak” –  Jüri Ehlvesti tekstid ei soosi tegelikult, et nimetada mõnda neist kõige olulisemaks. Seetõttu ma saan nimetada, mis raamat on mulle kõige südamelähedasem – “Hobune eikusagilt”. Võib-olla selle pärast, et varem polnud ükski Ehlvesti raamat mulle suutnud sellist mõju avaldada, varem oli Ehlvest mõjunud alati kui meetod, mis nagu ei vajagi üldse raamatu vormi. Või selle pärast, et see raamat näitas mulle esimest korda, et ka Jüri Ehlvest vist on ikkagi inimene. Aga ilmselt hoopis selle pärast, et kaljukitse teadmine, et ta mitte kunagi ei tea, kas see samm, mille ta teeb, on õige või mitte, et iga tema jumala samm võib olla viimane, sellest Teadmisest osasaamine paneb sind end tundma niivõrd väikesena. Jah, ilmselt tolle viimase pärast.

EPP ANNUS:

Millega parasjagu tegeled, see tundub kõige parem. Lemmikud on hetkel “Hobune eikusagilt” ja “Palverännak”, aga nende kahega olen viimase aasta-paari jooksul teistest raamatuist rohkem tegelenud. “Hobune eikusagilt” on lihtsalt ja klassikaliselt väga hearomaan-novellikogu. Imetlen seal kahte: oskust tekitada lugejas tunnet, et loed midagi tõesti olulist, mitte niisama argipäevaloba. Novellikogude puhul juhtub sageli nii, et lugeda on päris tore, aga aasta hiljem ei mäleta enam midagi. “Hobuse” lugudest uuristavad mitmed ennast nii lugejale naha vahele, et ka aasta hiljem mäletad (või usud end mäletavat) täpselt, mis juhtus. Ja teiseks on muljetavaldav, kui “targad” need lood on: mitte teadmistega eputavad, vaid targalt kirjutatud. Mulle meeldib see mõttepinge, mida on tunda nende tekstide tagant. Ma ei tea ühtki teist eesti kirjanikku, kes suudaks olla tark nii köitval viisil.“Palverännak” meeldib mulle kire pärast. Või mis meeldib, “Palverännaku” kohta “meeldib” ütelda oleks sama mis öelda “mulle meeldib armastada” või “mulle meeldib, kuidas ta sureb”. See on romaan, kus on kogu aeg kõik kaalul; isegi 1970. aastate Vahing mõjub selle kõrval mõõdetu ja talitsetuna. See on balansseerimine elu ja surma piirimail.“Palverännakuga” kogesin huvitavat fenomeni: tahtsin uuesti otsast alata juba enne raamatu lõpetamist. Erakordne raamat.

KIVISILDNIK:

(:) ehlvest pole ameerika

Tema loomingu avastamiseks on tarvis enamat kui kolme pättidega mehitatud purjekat. Fakt on see, et Ehlvesti loomingust on tänapäeval kättesaadav vaid tühine murdosa. Kümmekond ilmunud raamatut esindavad varast Ehlvesti, tema loomingu humoristlikku, olmekirjanduslikku ja populistlikku poolt.

2004. aasta 24. oktoobril algas Ehlvestil “Reha” periood. “Reha” on Jüri kirjutatud kreatiivprogramm pikema proosa tootmiseks. “Reha” töömeetod on lihtne, programm võimaldab kuni üheksa sissesöödetud tekstifaili põhjal luua uue teose. Algoritmi peensustel ma siinkohal ei peatu. Huvilistele teen “Reha” tööpõhimõtte ammendava põhjalikkusega kättesaadavaks peagi ilmuvas Ehlvesti konverentsi kogumikus.

Ehlvesti rehapõhine looming on mulle veel südamelähedasem kui novellikogud “Päkapikk kirjutab” ja “Krutsiaania”. Põhjusi on siin mitu, esiteks on nad ehlvestlikumad kui tema muud teosed. Tüüpiline “eelvesti” novell on ühe arusaamatu lause vormistamine sel kombel, et ilmselgel absurdil tundub mingi sügavam mõte olevat.

Rehalised struktuurid on komplitseeritumad ning vastavad paremini intellektuaalse lugeja vajadustele. Rehaga kirjutatud romaanid kasutavad lause asemel arusaamatut romaani, olgu selleks siis James Joyce’i, Wirginia Woolfi, mõne uuema modernisti, müstiku, ketseri, alkeemiku või Gertrude Steini tööd.

Romaanis “half in english half in french” (romaan on ingliskeelne nagu suurem osa Jüri rehaperioodi loomingust) tuleb ta küll veel korraks oma klassikalise ühe lause töövõtte juurde tagasi. See lause pärineb Alice B. Toklase autobiograafiast, mille ta installeeris “Reha” keskmiseks, viiendaks piiks. Rehitsedes sisenes mainitud teosesse ainult üheks lauseks.

Romaani “half in…” esimene pool on vormistatud nelja Steini kohal asuva piiga, järgneb lause Toklasest, millest Ehlvest väljus reha alumisse poolde ega tarvitanud kirjutamise juures enam kunagi piide 1–5 materjali. See romaan on üks lihtsamini loetavaid tema hilises loomingus: 4+1+4 kompositsioon on sellisel kujul ainulaadne.*

Samas nüansirikkamaid 3+3+3 ja 2+5+2 rehžiime (erialane termin) kasutas ta küllalt sageli romaanide kirjutamiseks  “christ is a phone”, “track of an american chicken” (luban, et loomakaitsjad ei saa kunagi teada selle raamatu saamislugu), “nude. white”, “dying of suppose” ja “let them do their worst” on just sellised; huvitaval kombel on viimasena mainitud romaani alumine kakspii eestikeelne.

Novellides kaldus Jüri kasutama lihtsamaid rehžiime: 2+2 ja 3+3 on levinumad, kuid ka 2+3, 2+5, 3+4 ning 2+3+2 tarvitas ta küllalt sageli. Minu lemmikud on enamuses kirjutatud just neid töövõtteid tarvitades: “next week or so”, “here comes the ode”, “jack and lucien”, “nourishment”, “celebrating the yage”, “ not much more”, “ the blues of the blind”, “heterosexual orient” ja iseäranis hõrk ning terviklik jutukogu “anti-christ and will”.

Suur kiusatus on need käsikirjad enda nimel või veel parem varjunime all kusagil Indias või Kanadas välja anda, aga loomulikult on moraalsed väärtused siiani kiusatuse üles kaalunud. Mis edasi saab, ma ei tea, ahnust kui kosmilist printsiipi ei maksa alahinnata. Lõppude lõpuks on reha idee minu oma, töötasin metoodika välja Sanga talus ja jagasin Jüriga seal samas rapsipõlluvestlustes 2004. aasta suvel.

loomulikult teen üldistusi ainult selle põhjal, mida ma Ehlvesti rehaperioodist lugenud olen, hetkel olen ma tuvastanud ainuüksi minu käsutuses olevatest failidest sadu ja sadu romaane ning lõputuna näiva hulga lühiproosat, töömärkmeid, visandeid ja teostamata projekte.

VIRVE SARAPIK:

Jüri Ehlvesti tekstides on kaks kohta, mis räägivad võimalikust riigist või maast, kus on üks raamatukogutuba ja selles täpselt üks raamat. “Krutsiaanias” kannab too pealkirja ““detstva”, kirjutatud vene keeles”, “Tuleviku Eesti” raamatuks on koomiksid Targast Sofist. Hea tahtmise korral saab siit harutada intertekstuaalseid seoseid Karl Ristikivi “Imede Saare”, Jan Brzechwa “Pan Kleksi akadeemia”, Johannes Aaviku “Tuleviku eesti keele” ja kindlasti veel nii mõnegi tekstiga, kuid oluline on siiski muu: üks raamat sisaldab endas paratamatult mingil määral kõiki teisi, on nendega teatud mõttes sarnane. Kui Ehlvesti enda teoste hulgast peaks sellesse tuppa leidma ühe raamatu, on seegi küllap sarnane nii tema teiste tekstide kui ka kõikide tekstidega, mis tänini kirjutatud. Ise jääksin ma selle valimisega aga hätta. Ehlvesti raamat pole lineaarne, sellel pole selget algust ja lõppu. Võib hakata lugema suvalisest punktist A ja lõpetada mõnes teises punktis, nt Y [prim], liikuda ette- või tahapoole, paremale või vasakule. Kuid võib lugeda ka kaanest kaaneni. Iga lugemine kulgeb paratamatult isemoodi ja ergastub mingi uus kihistus. Kui aga just peab valima ühe raamatu, kas siis raamatukogutuppa või üksikule saarele, siis südamelähedasemaks jäävad vist varasemad, näiteks toosama “Krutsiaania”.

 

PIRET VIIRES:

Minule isiklikult on kõige südamelähedasemad Jüri Ehlvesti varasemad novellid, kus tema loomingu eripära minu arust ilmnes kõige eredamal kujul. Seepärast on kõige “ehlvestlikumad” raamatud minu jaoks novellikogud “Päkapikk kirjutab” ja “Krutsiaania”.

LEO LUKS:

“Taevatrepp”. Selles raamatus leidub tihendatud kujul kogu Ehlvesti looming. Kõik on väljapeetud, ei ole nõrku tekste. Siit võib leida religioosse taustaga müsteeriume (“Armastuse vorm ehk neitsi saatus”), mis teisal pikemas vormis mind isegi tüüdanud on, detektiivliku alatooniga pingestatud lugusid (“Vello Sohkandi surm”, “Ma pidin teda nägema”) kui ka lihtsalt suurepärase vormitunnetusega kirjutatud klassikalisi novelle (“Komberdaja”, “Taevatrepp”), mis pealegi haakuvad Eestiga, eestlane olemise müüdiga. Kõige huvitavam on aga n-ö surma poole kirjutamine, mis siin esmakordselt võimsalt esile tuleb ja hiljem jätkub (kogu “Rahuldus”). Seda kutset edastatakse lihtsamas vormis, aga siiski võimsalt (“Kutsub”), kuid eriti huvitav on minu jaoks tekst “Eutanaasia kohver”, kus juba kõik laguneb: süžee, jutustaja hääl, keel.

Ehlvest on mitmetes teistes tekstides kirjutanud saladuslikult, justkui koodteksti, mida nüüd kindlasti kirjandusteadlased hakkavad mitut pidi muukima, tähendustega täitma. Kuid mulle tundub, et “Taevatrepp” (ja hiljem “Rahuldus”) näitab sellise tõlgendamise paratamatut luhtumust – kirjanduse ruum asub väljaspool seletust, väljaspool tõde, nagu rõhutas juba Blanchot.

 

VALLE-STEN MAISTE:

Ehlvesti tekstide võlu on nende hulluses. Näib, et inimkogemuse marginaalsed sopid on talle olnud tuttavamad ja arvusaadavamad kui surelikele üldiselt. Kurat teab, mis keemia näib olevat Ehlvesti kehast ja hingest läbi käinud ja püüab sealt tekstidena välja. Ehlvest liigub mõistuspärase inimkosmose servadel ja selle kokkuvarisemise piiri lähistel ning see on enamasti ikka äratuntav ja peamine. Selle poolest ei ole Ehlvesti juures põhjust rehkendada, et mõne raamatu ainestik on põnevam või mõni asi vormiliselt õnnestunum.

Puht emotsionaalselt on mulle kõige lähedasemad raamatu “Päkapikk kirjutab” varased ja mõned ka veidi hilisemad jutud, mis mõjusid Vikerkaarest loetuna kõige varasemas nooruses. Kaheksakümnendate lõpus mulle meeldisid jubedalt Sauteri kõrval Teder ja Ehlvest. Ehlvest oligi minu jaoks selline pisut intellektuaalsem Teder. Selline melanhoolne vinene kulgemine, päikese alt kõrval kulgev veidi eraklik aeg selliste eksistentsiaalsete ja melanhoolsete väänetega.

Aga ka Ehlvesti viimane romaan “Palverännak” on minu arvates suurepärane. Olen seda lugenud tänaseks juba kolm korda. Inimese tervise, armastuse ja eraelu, enesega toimetulemise jne kokkuvarisemisega seotud pained, hirmud ning hullus on selles raamatus lugeja ette laotatud vapustavalt valusalt ja hästi. Ma ei tea kedagi teist, kes peegeldaks neid maastikke nii ehedalt ja ausalt.

Mäletan, et mulle meeldis 90ndatel väga ka raamat “Ikka veel Bagdadis”, kuid ei ole seda enam hiljem üle lugeda saanud. Paraku on see Tallinna rahvaraamatukogudest ja koguni Tallinna ülikooli raamatukogust tänaseks viimase eksemplarini kaduma läinud. Kahju, et meil puudub kirjanduse osas uuriv ajakirjandus, kes siin võiks selgust tuua. Pole võimatu, et raamatu kadumise on põhjustanud mõni Ehlvesti enda hull ja teoks tehtud fantaasia. Ei pea ju ka alati kõiges heade raamatukoguhoidjate hooletust nägema. Igatahes omal ajal need raamatud komplekteeriti ja olid veel kataloogides minu meelest nii aasta eest, kuigi tegelikult neid raamatukogudes enam ei olnud. Tänaseks on “Ikka veel Bagdadis” ka kataloogidest eemaldatud. Sellise raamatu olemasolust annab Tallinnas tunnistust vaid rahvusraamatukogu register.

KARL MARTIN SINIJÄRV:

Alatiseks jäävad meelde need korrad, mil (umbes aastail 1988-89) Jüri luges erinevatel etteastumistel ette oma novelli “Eksortsisti armastus”. Selle lõpus seisis päälane paadi otsas ja pissis ja hüüdis valjul häälel “ohohoohhoo!”. Kõlas elavas esituses võimsalt. Olid ajad, võis kirjandusõhtutel novellegi ette lugeda. Mõni ime, avaldamisega oli keerukam, Jüril jäi esimese raamatuni veel hea mitu aastat. Väga veenev jutt umbes samast ajast oli “Spiraali lagunemine”, kus räägitakse muu hulgas moaabidest.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming