Koos

Andres Aule

Ott Raun ja Doris Kareva. foto:piia ruber

 

 

Doris Kareva. Aja kuju. Verb, 2005. 112 lk.

 

Alguses on see suletud. Nagu iga teine. Aga see lisaks veel kinni sõlmitud paelaga, mille on käsitsi pununud kaks inimest. Kaks lõime, kaks poolust, teine­teise ümber keerduvad, teineteisele lähenevad. Üks pinge. Üks pael.

Doris Kareva „Aja kuju” avanes minu käes siiski nii kiiresti, et ma seda sõlme pea­aegu ei märganudki. Ja avas midagi hoopis muud, aimatava terviku, mis ei ole sõnaline, lauseline ega arvuline. Olgu kolm, kaks, üks, null või lõpmatus – need kõik omandavad siin ühe ja sama väärtuse, mida võiks edasi anda arv „koos”, kui selline oleks olemas. See, mida me praegu elame, olme, põimub iidse ja jumalikuga nii lahutamatult kokku, nagu maailm seda tegelikult ongi. Selles maailmas ja selles kontekstis ei ole aeg määrav, alustav ega lõpetav.

Aja kujus on ootamatult palju matemaatilist, füüsikalist, metafüüsikalist: abstraktsust, mis suudab lausa väljuda ja minna veelgi kaugemale sellest, millisena me oleme harjunud kirjandust või isegi filosoofiat tunnetama. Keeles väljendatav ja mõistetav ei kao küll kuhugi, kuid nende abstraktsioonide taustal hakkab ootamatult muutuma ja mänglema tähenduse enda mõiste — ja mitte ainult mõistatuse suunas. Kõikidest siinustest ja koosinustest, iksidest ja igrekitest, joontest joonistuvad meie, Einsteini ajas korraga skalpell ja metronoom, mis

mu isa klaveril

enda vahel hoidsid vaikust.

Ja nende pooluste vahel, vaikuses ihutuna omandab aeg kuju, lõikab end – nagu nähtamatu, kuid terav tera – ise välja nendest piiridest, mis talle meie jaoks aru‑ ja kättesaadavates mõõdetes välja mõõdetud on.

Teiselt tasandilt meenub Laurie Andersoni „Smoke Rings” (¿Que es más macho, pineapple o knife? /…/ lightbulb o schoolbus? /…/ iceberg or volcano? /…/ staircase or smoke rings?). Ja nagu Andersongi, vastab autor küsimused ise. Vastused ja lahendused ei ole täis ‑ ega isegi reaalarvulised, aga ometi nad on. Pärast maailma.

Nii, nagu maailma algusele ega lõpule ei anta siin määratust ega määratlust, kulgeb see raamat deo et die – Jumalaga ja päevaga, Jumalaga ja valgusega, Jumalalt ja valguselt, Jumalas ja valguses – nii isiklikus kui ka universaalses armastuses, ning muu hulgas, otsekui jätkuks või peegelduseks Paula Seringu näiliselt lõplikule mõttele

jääb valgus veele

jälgedele,

mis ulatusid

pimedasse põhja,

ütleb autor:

Augustiööde pimedas põhjas

välgatav elunälg,

Jumala jälg —

tänu, kiituse, lootuse kiir.

Püüa päeva! sähvatab täht /…/

kinkides, eesti keele kaudu topelt­para­fra­see­rides ühte ammust ladina ütlust, uue tähenduse kogu lootusele (mis on lõpus) ja ajale, mis meile on antud. Cape diem.

Piire enam ei paista:

Ma ei tea.

Ma tõesti ei tea,

kus ja kas üldse on piir.

See teeb Aja kuju lõplikult avatuks, meie jaoks lõputult avarduvaks. Ainus, mis võib ehk piirata, on see, et luuletusele langeb lugeja vari ja meel kuuleb vaid, mida tahab / või kardab. Ometi annab ka see meile teada või tunda lihtsalt veel ühest avardumise võimalusest, meie võimalusest sellest aru ja üle saada. Meie saatus on meie kätes. / Meie käed on saatuse käes.

Need read on teljel, mis kogu seda kogu saadab ning mille vaikses ja väärikas kohalolus mul „Aja kuju” lugedes kordagi ei õnnestunud kahelda. Enda teha kõik. Ja mitte miski. (Juhan Viiding).

Nii, nagu sisukorras saab lõpust algus, jõuab nullpunkti peegeldus iseendasse tagasi, vääramatult, tegelikult kordagi mujale liikumata. Ehkki peegeldumine võiks olla justkui protsess ja peegeldus justkui tulemus, siin see nii ei ole. Kõik on koos. Kõik on.

See on raamat, mida köidab pinge ja täidab Teadmine, mida meie keeles väljendada vist ei saagi, ent millele saab keeles läheneda – nagu lõpmatusele või nullile.

See, mis on, on väljendatav

ühes teises keeles,

mille unustame sündides.

Ja Doris on seda siiski väljendanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming