Kriitika kui kodanikualgatus

Vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust. Lõpuni ei suuda Mudlum ometi pea kunagi jorutada – anne takistab.

JOHANNA ROSS

Kui on kokku korjatud ja ühtede kaante vahel avaldatud kellegi ajakirjanduses ilmunud arvustused ja esseed, hakatakse vastuvõtus autorit sageli kirjeldama kui nähtust. Enne ulpisid kõik need tükikesed hajali, nüüd on nad kõrvuti ning välja joonistub kirjutaja koondkuju. Kes ta on, mida ta usub, mida armastab, mida peab oluliseks?

See töö on „Ümberjutustaja“ puhul aga nagu juba tehtud. Kriitiku õigused, kohustused, volipiirid ja põhimõtted ei huvita kedagi nii palju kui Mudlumit ennast. Need esinevad nii pea- kui ka kõrvalteemana, juba raamatu pealkiri on arvustajaameti provokatiivne iseloomustus, veel nimetatakse arvustajat näiteks „viiruse vaheperemeheks“ (lk 165). Samuti kordub seisukoht, et kriitik on paratamatult subjektiivne ja selle vastu pole mõtet sõdida: „Põhimõtteliselt on arvustus asi, kus igaüks saab raamatu varjus omi mõtteid rääkida“ (lk 30). Mis puutub Mudlumisse enesesse, siis on tema nende arvustajate hulgas veel eriti väikene vennike, algaja, inimene tänavalt, ta õieti ei arvustagi, vaid püüab „lihtsalt natuke pealekäärinud vahtu mingitmoodi üles märkida“ (lk 143).

Tekstide järjestus joonistab aga välja õige korraliku karjäärikaare. Raamat algab blogis ZA/UM ilmunud retroretsensioonidega juhtumisi kusagilt riiulinurgast leitud raamatutele (peamiselt Loomingu Raamatukogu sarjast). Neile järgneb hulk juba „tavalisemaid“ arvustusi, siiski läbisegi mõne muud tüüpi looga näiteks Tallinna bussipeatustest või lastekasvatusest, meenutamaks lugejale, et päris tavaline kriitik Mudlum ei ole. Lõpuossa on koondatud metakriitilised lood: ülevaated ja üldistavad seisukohavõtud, millesuguseid oodatakse endale juba teataval määral nime teinud kriitikult. Viimases loos „Õunalõhn ja lumi katustel“ kirjeldatakse kriitiku läbipõlemist. Ei ole kindel, kas kirjutaja mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja, liiatigi järgneb ka tulemusliku ravimeetodi kirjeldus: võtta rahulikult ja lugeda kriitikakogumikke(!). Ometi kujutab see endast sümboolset lõpetust teekonnale tundmatust blogijast kutselise kriitikuni – niivõrd kui seda tänapäeval Eestis on võimalik olla – ja loomekriisini.

Nõnda on oma harrastajalikkuse ja subjektiivsuse rõhutamine Mudlumil ennekõike programmiline. Ta rikub alailma selliseid konventsioone, nagu need on kunagi sõnastanud Märt Väljataga,1 ja rikub neid meelega. Ta võib häbenemata arvustust alustada „toimetaja ja autori vaheliste töiste rituaalidega“ või kirjeldada, millistes oludes ta mõnda raamatut lugenud on. See kõik on teadlik. Vahel ongi normaalne käitumine, kui „hakkad meelekindlalt lihtsalt klahve peksma ja moodustad midagi, mille kohta Robert Kurvitz ütleb, et see tuleb hiljem jutu algusest ära koristada“ (lk 129). Alati ei koristata ka. Sel kõigel on oma eesmärk ja loodetav tulemus: „Diletant olen ma niikuinii, aga siis oleksin selline värske, rõõmsa lapsesilmaga diletant, kes märkaks võib-olla seda, mis proffe enam ammu ei huvita“ (lk 213).

Niisugune programm meenutab ZA/UMi aegu, seda kannab usk enesekindlasse või lausa agressiivsesse rohujuuretasandi kodanikualgatusse. Riiki valitseda ja suuri asju saab teha „normaalselt“, nii, nagu see on oma köögilaua taga välja mõeldud. Ka raamatuid arvustada saab „normaalselt“, nii, nagu jutustaksid neid sõbrale ümber: räägid, mis juhtus, kas meeldis või ei meeldinud. Sealjuures on teksti loetud nii, nagu see kätte sattus, sel hetkel ja vastavates tingimustes. Just seepärast on aus need tingimused üles tunnistada, puhtsüdamlikult võimalikke mõjureid möönda. Ülemäära keskenduda ei pruugi aga raamatu enese kontekstile, autori eluloole, kirjutamise ja avaldamise detailidele – need ei puutugi nii väga lugejasse. Kaasneb ka kirglik, kuid mitte hardalt aupaklik ega vagatsev suhtumine raamatutesse: raamat on lihtsalt üks asi teiste hulgas, üks element lugeja elus.

Säherdune ümberjutustamine tuleb Mudlumil mu meelest välja hästi. Oluline eeldus on see, et kuigi ta tõmbab kõik raamatud isiklikule liistule, ei tee ta seda vägivaldselt. Ümber jutustada võiks ju lollisti, küündimatult, oodates alati mingit enesele meelepärast juttu ja seejärel vihastada, kui seda ei pakuta. Niisugust asja Mudlum ei tee, ta on üldiselt valmis mängima raamatu reeglite järgi. Vormikonventsioonide rikkumisel tuleb jällegi appi ilukirjanduslik anne: arvustajana võib Mudlum olla (programmiline) diletant, kuid kirjutajana on ta professionaal. Ka juttu väsinud peast või tütre kohustuslikust kirjandusest ei veereta ta enamasti niisama ruumitäiteks, vaid oskab sellest tõesti teha võtte, järgneva teksti sellest orgaaniliselt välja kasvatada. Kes endas kindel ei ole, ärgu kodus järele proovigu.

Retroretsensioon õieti nagu saabki olla ainult ümberjutustus, muidu oleks tegu juba kirjandusteadusega. Lisanaudingu tekitab siin see, et ümber jutustatakse ka saatesõnad, mis ajalist võõritust eriti võimendavad. Järgmiseks töötab meetod väga hästi raamatute puhul, mis Mudlumile ei meeldi. Üks minu lemmiktekste ses kogumikus on Mart Kadastiku romaani „Suvi sulab talvel“ arvustus. See kujutab enesest Kadastiku teose sõna otseses mõttes ümberjutustust, sealjuures hüsteeriliselt naljakat ümberjutustust, mille käigus jutustaja väsib, tüdib, satub segadusse, kuni viimaks langeb tema usk kirjanduse kui sellise mõttesse alla Kroonlinna nulli. See on raamatu ilus ja ammendav kokkuvõte ning sellesarnaseid leidub veel.

Tänuväärt materjali ei paku aga mitte ainult viletsavõitu ilukirjandus, „Ümberjutustaja“ paremaid tekste on minu meelest „Eestlase pea sees“, kus kirjutaja vaatleb Jaan Isotamme kirjatööde kogumikku „Nägija pimedate maal“. See pole muidugi halb raamat Kadastiku üllitise mõttes, kuid arvustaja jõuab arusaamale, et autor on eksiteel: temast on vähehaaval saanud kinnisideeline paranoik, kes mõtestab kogu maailma laagriterminites ja kelle ideaaliks on mingi arusaamatu ja hirmutav autarkia. Eks just „rõõmus lapsepilk“ lubab välja kirjutada selle, mis on kusagil ja kuidagimoodi teada, aga mida paljud ilmselt nii otse kirja ei paneks. Seejuures on Mudlum jäänud selle postuumselt välja antud kogumiku puhul ikkagi igati pieteeditundeliseks.

Diletandipositsiooni sümpaatne kasutamine avaldub ka Mudlumi eelarvamusteta lähenemises seltskondlike kuulsuste suleproovidele: Mihkel Raua eneseabiõpikule, Onu Bella keemiaõpikule, Mart Sandri provokatiivse pealkirjaga ajalooromaanile „Litsid“. Nende kohta langetab ta otsuse, tegemata hinnaalandust lugemismõnule, kuid võttes arvesse žanri piire. „Litside“ kohta kirjutab ta näiteks: „Jah, siit ei leia tugevat isikupära, autori nägu, midagi rabavalt uudset. Ei, see raamat on nagu pastelne vesipilt, kus minevik on mähkunud nostalgia valkjasse kirmesse. Autor on professionaal, ta on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi, teinud tublit tööd, ja küllap teab ka ise, et ta ei ole mitte Kafka või Prousti mõõtu, vaid rehkendab selgesilmselt edu reaalseid horisonte. [—] Eesti rahva kannatuste aastad, mõnus kerge lugemine“ (lk 175). Selle pika tsitaadi eesmärk oli ühtlasi taas demonstreerida arvustaja ilukirjanduslikku doseerimisoskust. Retsensioon, mis koosneks ainult „vesipilte“ ja „valkjaid kirmeid“ täis lausetest, jääks häguseks kiibitsemiseks, kuid Mudlum oskab seda vaheldada esprii ja rangete hinnangutega.

Mait Vaigu ja Mikk Pärnitsa teoste arvustuste puhul tuleb kõne alla kurikuulus žanrimääratlus, mille vari Eesti kultuuriväljal vähegi aega tegutsenule paratamatult langeb – „sõbraarvustus“. Mudlum ei jäta ka ise seda aspekti arutamata ja leiab, et sõprade arvustamises ei ole midagi halba, pealegi on ta ju lihtsalt toimetanud mõningaid Vaigu tekste, Pärnitsat aga tegelikult ei tunnegi, kuigi see võib nii paista. Tulemus pole kummalgi juhul ebakriitiliselt sõbralik, vigu ja puudusi tuuakse ette küll ja veel. Omal moel sõbraarvustused on need aga vist siiski: kas viitsiks arvustaja ilma isikliku suhteta nii palju kaasa mõelda tekstidega, mille puhul kordub tõdemus, et millestki aru saada oli ikka väga raske?

Naljaka olukorra tekitab diletandipositsioon metakriitilistes tekstides – kui seda nalja mitte näha juba terves kultuurkapitali toel välja antud kriitikakogumikus. Kohati on tunda tõepoolest sedasama vahvat kodanikualgatust, kui näiteks tõlkekirjanduse kriitika ülevaade lõpeb jõulise kuulutusega, et tõlkeraamatuid on tegelikult tarvis osta, arvustamine polla selle kõrval üldse tähtis (lk 250–251), või kui kutsutakse üles asendama nišikriitika ühistegevusega, milleks pakkuvat parima võimaluse internetiportaalid („Uksed ühisele väljale“). Siiski ei pääse nii suure hulga bibliograafiaid ja kultuuriajakirjandusmassi hoolsalt läbi töötanud inimene sellest puhtalt – vägisi veab „kutseliseks“. Sestap on Mudlumit tabanud selles žanris mõnikord ka professionaliseeruja paratamatu õnnetus: vaheetapp, mil ei olda enam punkar, kuid veel mitte ka päris professor, võib ajuti toota korralikku, kuid igavat kirjutust.

Keerulisemaks läheb asi ka siis, kui mõni raamat või teema Mudlumile kohe tõsiselt meeldib. Neile tahaks läheneda eriti viisakalt, kuid seegi võib viia liigse korralikkuse või žanrikonformismini, mida markeerivad näiteks täitesõnad nagu „ajastupilt“ ja „tundlik lähenemine“. Mõnikord tundub kirjanduslik elamus olevat olnud nii suur, et midagi öelda nagu ei oska või ei tihkagi ning arvustus koosneb peaaegu ainult tsitaatidest. Mõnikord jällegi on just arvustaja ja autori suur üksmeel ärgitanud isegi doositäpse Mudlumi liiga pikalt ja laialt elust ja ilmast pajatama.

Ja ometi! Ometi ei suuda Mudlum pea kunagi lõpuni jorutama ja igavaks jääda – ilmselt jälle ilukirjanduslik anne takistab. Näiteks Peeter Sauteri „Lapsepõlvelõhna“ arvustamise juures kulub soojenduse peale hirmus kaua aega. Muu hulgas saab lugeda arutlust, kas tegu on romaaniga või ei – see on ilmselt juhtum, kus diletant on avastanud teema­asetuse, mida „kutselised“ kuidagi värskeks ei saa pidada, kuna on sellest juba öökimiseni rääkinud. Ja ometi jõuab ta lõpuks millegi sõnastamiseni, mis on vististi sauterlik, aga kindlasti niisama oluline: „[—] tuled talvel õuest, aga tuba on soe ja inimesed kodus, needsamad inimesed, kelle kohta sa päris täpselt ei tea, kas nad on ikka need kõige paremad kõigist võimalikest [—]“ (lk 223). Samamoodi „kutselises“ plaanis igavaid tõdesid kordav tundus alul Rutt Hinrikuse artiklikogumiku arvustus – ja samamoodi ei jäänud eluloouurimise maagia lõpuks kinni püüdmata: „Sa ei usu kunagi päriselt, et kõik päevad on olemas olnud, kõik inimesed, kõik kartulivaod, ja siis sa näed seda pleekinud siniste kaantega vihku“ (lk 202).

Need ongi kokkuvõtted juba pigem elust kui kirjandusest. Sauteri ja Hinrikuse raamat on seda sorti arvustusobjektid, mis Mudlumile mitte ainult ei meeldi, vaid mida ta tajub „omana“ ehk kus nähakse elus olulisena samu asju. Mõne aasta eest lansseeris Aare Pilv termini „kaasaloov kriitika“,2 tähistades sellega just nimelt kriitikat, mis tabab arvustatava kunstiteose hingeelu, kulgeb autoriga samas rütmis. Mudlumi arusaam kriitikast kui ümberjutustamisest, tema meetod ja programm tunduvad formaalselt sellele vastandlikud. Ei mingit kaasaloomist, mitu kokka rikuvad pudru: las sööja parem tõstab endale ette ja ütleb, kas maitses hea. Kuid Pilve meelest on kaasaloova kriitika võlu ennekõike selles, et niisugusel puhul muutub „kriitika kunstiteoste endiga võrdväärseks inimlikku olemist mõtestavaks tegevuseks“. Ja omamoodi sama deklareerib eessõna lõpetuses Mudlum: „Mina arvan, et pole vahet, kas jutustada ümber elu või raamatuid. Need on ju tegelikult üks ja seesama“ (lk 8). Jah, kindlasti tasub kogumikust lugeda ka teksti lastest ja lapsevanematest – „Sa kasvatasid sõbra“.

1 Märt Väljataga, Paar palvet retsensendile. – Sirp 28. X 2005.

2 Aare Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. – Sirp 21. XI 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht