Kriminaalne värk ehk kuidas ja millest?

Eeva Park

Kuigi Eesti igapäevaelu annaks dekkarikirjutajatele ülirohket kirjutamismaterjali, on just materjali suur hulk see, mis takistab kirjutamist. Rahvusvahelisel detektiivkirjanduse festivalil “Vilniuse alibi” (2005) kutsusin tahtmatult esile peaaegu et rahvusvahelise intsidendi, mis väljendus festivali avalikus vestlusringis kuuldavale toodud viharöögatuse ja sõimuvalinguga Venemaa endisest miilitsamajorist naiskrimikirjaniku suust.

Väitsin nimelt, et minu meelest pole oluline mitte see, millest, vaid see, kuidas kirjutatakse, et iga raamatu, sealhulgas ka kriminaalromaani väärtuse määrab ikkagi kirjaniku kirjutamisoskus, ta stiil, ning et pean Raymond Chandlerit, aga ka Dashiell Hammetit, Dorothy L. Sayersit, Josephine Teyd ja paljusid teisi kirjanikena mitte mingil juhul vähem oluliseks, kui näiteks suurt stiilimeistrit Flaubert’i.

Eksmajor pidas mu arvamust mitte ainult endale solvavaks, vaid lausa otseseks rünnakuks oma rohke loomingu vastu (millega ma kunagi pole kokku puutunud). See kõik tõi mulle kohe meelde ühe vihase vastuolu Visby loomemajas: seal väitis üks Vene poeet suurima põlgusega, et teise kohal viibinud autori verest nõretavate, natsionalistlike kriminaalromaanide miljonites mõõdetav müügiedu on võrreldav tänavaputkade õllemüügiga, kuna  kirjandust on mõlemas täpselt ühe palju.

Tookord läks asi käsikähmluseni. Vilniuses piirdus ootamatu rünnak vaid verbaalsete vahenditega ning vastaspoole tõdemusega, et raamatute tiraaž ja, nende turundatavus on parimad raamatu taseme näitajad ja selles osas ületas just see autor enda väitel kõik ülejäänud. Ega ma kahtlegi, et tal oli nii tiraažide kui ka oma teksti ülimalt madala kirjandusliku väärtuse osas õigus, kuid Vilniuses oli kohal kirjanikke ka Taanist, Soomest, Rootsist, Norrast ning nendel maadel on, vähemalt suhtarvudes, kodumaiste dekkarite tase ja müük üllatavalt kõrge.

Miks Eestis nii ei ole, miks meil puudub arvestatav kriminaalkirjandus? See tuleneb minu meelest väga lihtsast ja elulisest faktist: kuigi meie igapäevaelu annaks dekkarikirjutajatele ülirohket kirjutamismaterjali, on just selle materjali suur hulk see, mis takistab kirjutamist.

Meie igapäeva kuuluvad lood, kuidas üks 17aastane kutt bussipeatusest kodu poole suunduva täiesti võõra neiu nagu muuseas selja tagant maha lasi. Selliste juhtumite võimalus toob vägivaldse surma meile isiklikult liiga lähedale ja distantsipuudus on kindlasti üks põhjus, miks pole meil kriminaalromaanidest arenenud euroopalikult mõnusat ajaviitežanrit. Olengi üha enam veendunud, et kriminaalromaani tõeliseks arenguks on vaja enam-vähem turvalist ühiskonda ja selleks, et kriminaallood lugedes mõnusalt mõjuksid, on vaja tunduvalt rahulikumat elukeskkonda, on vaja õdusat ja kindlat atmosfääri, kus tapmine võiks lugejat ähvardada vaid teoreetiliselt, mitte aga konkreetselt.

Just nüüd näidati televisioonis dekkari­kuninganna Agatha Christie Hercule Poirot’i seriaale. Peale kõikide muude vooruste on neil lugudel veel ka see väärtus, et tänapäeva vägivaldses maailmas –  laipade loendina mõjuvate päevauudiste kõrval – tunduvad need mõrvad kogu oma stiilsuses lausa idüllilisena. Christie’ romaanide omapära ongi ju eeskätt nende õhustikus, vana hea Inglismaa kas või petlikus võlus ja teadmises, et tõde tuleb päevavalgele, õiglus võidab ja kurjategija saab oma karistuse. Mis tol ajal tähendas surmanuhtlust poomise läbi, mitte aga 12aastast “eluaegset” karistust, mis osutub “hea käitumise korral” poole lühemaks. Ehk ongi ülihumaanne suhtumine  roima lahendamise mõttekuse ikka väiksemaks kahandanud? Pätid ja kriminalistid on muutunud sarnasemaks, nad näivad kuuluvat ühte maailma ning nende vastasseis tundub kohati üsna sümboolne.

Nii võikski öelda, et just “surmatasakaal”, mis kunagi tekkis kriminaalromaani lõpul ohvrite ja kurjategija vahel, oli ka ühe tõeliselt hea kriminaalloo aluseks, sest  panused olid ikkagi kõrged ka kurjategijatele. Mängus oli ka nende endi elu,  kusjuures veel ei olnud omistatud neile mingit hollywoodlikku kangelassära.

Üks asi kriminaalromaanides on aga jäänud samaks: kriminaalromaani tõeline võti on alati olnud köitva ja enam-vähem usutava detektiivi loomine. Marlowe, Maigret, Nero Wolfe, Cordelia Gray, miss Marple, soomlaste Varis on kõik omapärased ja meeldejäävad tegelaskujud. Neis on nii grotesksust, räigust, tõelist elulisust selle kõigis variantides. Jooned on muidugi žanrist olenevalt natuke rohmakamad, tihti markeerib tegelast mingi üks väga spetsiifiline omadus (piip, vuntsid, orhideed jne) ning parimal juhul ka kibedusega segatud huumor.

Nõukogude-aegne miilits oli loomulikult sellesse vagabundide kampa täiesti sobimatu inimtüüp, aga ehk on nüüd aeg küps, et mõni autor suudaks kodumaise politseiuurija oma tekstis elavaks kirjutada.

Kirjastuses Varrak 2007. aastal ilmunud kriminaalromaan “Mõrvasügis”, mille autoriteks on märgitud Kaarel Kivi ja Klaara Kivi,  täidab üsna hästi ja täiesti ladusal moel eesti vastava žanri tühimikku, suutmata siiski luua seda detektiivromaani edu alust – lugejatele meelde jäävat detektiivikuju. Kuigi uurijaid on selles mõrvaloos isegi kolm: kirjanduse tõlkijast ja kirjanikust koosnev abielupaar ning kirjaniku professionaalist onupoeg – politseiuurija. Ükski neist ei hiilga ei erilise taiplikkuse ega omapäraga. Samas on autorid suutnud edasi anda nii Rhodose atmosfääri kui ka Tallinna olustiku. Tegelikult ei jäänudki vajaka mitte kirjutamisoskusest ega loo lahtiharutamise põnevusest, puuduseks on, et autorid suhtuvad kõikidesse oma tegelastesse mingi erilise, pisiasjades pidevalt avalduva halvakspanuga. Tundub kummaline, et isegi peategelased – kirjanik ja ta abikaasa – on ilmselt tahtmatult edasi antud nii, et nad mõjuvad väiklaste irisejatena. Teravad pilgud, millega nad kõiki inimesi jälgivad, omavahelised repliigid teiste aadressil on üsna kalkhapud. Seetõttu näibki lugejale nende kahe kibelev mõrvauurimispalang tulenevat mitte kaastundest ega huvist ohvri vastu, mitte hallide ajurakkude vajadusest lahendada mõistatuslik juhtum, vaid üsna labasest uudishimust, ning see, kahjuks, vähendab suuresti raamatu väärtust. On huvitav, et mõrvar, kui ta lõpuks päevavalgele ilmub, sarnaneb olemuselt lausa äravahetamiseni kirjaniku abikaasaga. Kui see kõik oligi taotluslik, siis jääb üle vaid autoreid õnnitleda, sest kui pannakse toime viimane (naiste alatusest tingitud) enesetapp, vilksatab tekstis isegi üks kibe säde, et see surm eelnenutest erinevalt arvesse läheb.

Kuid siiski on raamatut, kus tegelaskujud on ühtlaselt ebameeldivad, üsna raske paigutada meelelahutusžanrisse, järelmaik ei ole just väga mõnus, ka korralikult kavandatud ja oskuslikult kirjutatud kriminulli puhul.

Samas pean tunnistama tõsiasja, et Vilniuse detektiivkirjanduse festivalil käigust hoolimata ei pea ma end mingiks kriminaalkirjanduse asjatundjaks ega huviliseks, kuid olen alati mõelnud sellele, kuidas Dostojevski oma romaanidele just kriminaalsetest uudistest teema leidis. Kõik on seotud kõigega, ning tõepoolest, pole tähtis ju millest, vaid kuidas kirjutatakse, öelgu õllemüüjatega sarnanevad soparomaanide autorid mida tahes.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming