Üks raamat, lastele, unenäoline

Karl Martin Sinijärv

Jaan Rannap. Nelja nimega koer. Tänapäev, 2004.

No mis see kolm tuhat tähemärki sul ära visata ei ole, haukus üks viienda nimega koer mu eilaöise unenäo keskel umbes kell pool viis. Mõnede arvates on siis juba hommik, aga minu arust on öö alles täied tuurid pääle saanud. Need va magamise tuurid. Seevastu koer kui selline võib magamise olematuks haugatada. Nii oligi, et tuli Rannapi koeraga lugetegelema hakata. Ja see koer oskas lugeda küll. Tähemärke. Selle koera kuues nimi oli Jürgen Rooste ja ta töötab täna Sirbi toimetuses. Mis viga koertel töötada, kui isegi Mutid ja muud närilised. Aga see selleks. Selleks seepärast, et see tuli hiljem. Enne oli pikk ja põnev lugu. Millisest ma aupärast siinkohal kõnelema-kirjutama peaksingi.

Pätid ja kirikud ja geneetikud ja mis kõik puha. Ükski nimetatutest pole lõpuni hea ega halb. Ega inimlik. Kõige inimlikum ja igale inimesele arusaadavam on ikka ja alati pätt. See heidetu, tõugatu. Kõik niiütelda inimese moodi inimesed on päris elus ju päris vastikud. Nõnda ka Rannapi raamatus. Rannap lahendab maailma koera kaudu, mis on üsna mõistetav lähenemine. Kass on ju jälk. Koer, samas, ei taandu eales mõttetuks objektiks. Ega, ausalt öeldes, ka subjektiks. Koer on. Ja õpetab olemist.

Võiks kahe reaga lasteraamatu ära arvustada: põnev, lahe, õpetlik, tänapäevane. Aga ei kõla eriti ausalt ega eriti apetiitselt. Kuigi on puhas tõde. Möhh, puhas tõde polegi kunagi teab kui seksikas olnud. Rannapi raamat ei pürigi seksjaks, aga temas on vana kooli kvaliteeti. Jaan Rannap on eesti lastekirjanduse Jaan Kross. Lapsekirjanikele muidugi Nobeleid ei jagata, aga, nagu näha juba aastaid, ei jagata neid ka vanakirjanikele. Siinkohal oleks paslik teha üks passus ja jugada junn aega Agu Sihvkadest ja muist Rannapi paltasarrussovitest-timotäustest, kirjeldada vanameistri suursaavutusi vasembalt ja oigembalt poolt, süveneda loomingusse süvitsi ja sülitsi. Aga miks peaks. Meil kõikse värk ju selgelt/siiralt meeles, kõik me oleme kunagi oktoobrilapsed olnud. Mõni isegi pioneer. Ja ometi ei lähe minevik tänase raamatu puhul grammi võrdki korda. Sest Rannap tarvitab vanu oskusi uues ajas nii hästi, et värskemad üritajad ei pääse haisulegi.

Lasteraamatus ? ka veidike vanematele lastele ja isegi lastevanematele kirjutet raamatus ? peab olema Hea Lugu. Eks tule ju laps või mitteniilaps ikka inimese juurde ja küsi: räägi üks Hea Lugu. Enamasti on sel hetkel istmik majas ja karp kinni. Jaan Rannap, vastuoksa, mõistab jutustada. Seda annet on vähestele antud. Mina loodan, et Jaan Rannapit meil veel kauaks jagub. Märtsi alguse seisuga on ta meil endiselt eestimaailma parim lastekirjanik. Ta ei saa vist kunagi täiskasvanuks. Ärgu saagu jah.

Häid raamatuid tuleb lugeda ja headest raamatutest tuleb kirjutada. Kirjutada selleks, et inimesed lugeda võtaksivad. Kirjus ilmas võib muidu ju mõnigi meistritöö kahe silma vahele jääda. Väike rahvas väiksel maal ei tohi seda endale lubada! Vaadakem ja nähkem, lugegem ja kirjutagem. Tehkem hea mängu juures veel paremat nägu! Kas? Jah! Maailm on täis ebameeldivaid asju: sõjad, liiga väikesed lõikelauad, kõhutüüfus, Vene riik, kassid. Ja nii edasi ja nii edasi. Kas peaks ka kasside või koolera juures head nägu tegema? Pigem jah kui ei. Kas peaksin põneva raamatu lõpu siinkohal ära rääkima? Ei.

Jah. Üldiselt annab armas meedia meile teada vähe ja ebaolulist. Me saame teada, et hambapastat tuleb rämedalt osta, et pesumasinasse käib Calgon ja et Tiit Ojasoo teater on maailma parim, ainuke ja mis kõik veel. Oksendamiseni. Sõna otseses mõttes. Ma tahaks ikka tillukese valikuvõimaluse endale jätta. A kus ma saan. Annan seesama meedia kaudu teada ühest igavesti mõnusast lasteraamatust. Käsk järgmine. Lugege, ja kohe. Kulub marjaks ära, pole miski uje kamm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming