Üksi rändan…

Ilona Martson

Valentine Nõlvaku “Ellujääjas” on Charles Dickensit ja Silver Annikot, Aleksandr Solženitsõnit ja noort Mats Traati (kellelt on laenatud ka käesoleva kirjutise pealkiri). Valentine Nõlvak, Ellujääja. Mälestused. Varrak, 2007. 689 lk.

Tegelikult võiks iga inimene, kes on elanud pika elu, kirjutada mälestusi. Kas need mälestused on loetavad ka raamatuna, sõltub sellest, kui kogemusterikas see elu on olnud ja kui veenvalt, meisterlikult, köitvalt need on kirja pandud. Nagu igas kirjandusžanris, kohtab ka memuaristikas erandeid; teatud mõttes ületab hästi kirjutatud teos alati etteantud piirid, pakub rohkem, kui raamatut avades arvata oskad. Üsna hiljuti ilmunud Valentine Nõlvaku “Ellujääja. Mälestused” on just selline teos.

Ühest küljest on see kirja pandud eluloona, lineaarselt kulgeva biograafiana, kuid jutustus haarab lugeja sedavõrd kaasa, et tekib tahtmatult kahtlus: kas ikka tõesti pelgalt elulugu, ühe napi haridusteega naise lugu? Selles raamatus on kahtlemata stseene, mis oma intensiivsuses, sisus ja vormis saavad laiema haarde. Siin on Charles Dickensit ja Silver Annikot, Aleksandr Solženitsõnit ja noort Mats Traati (kellelt on laenatud ka käesoleva kirjutise pealkiri).

Näib, nagu oleks autori algne kavatsus olnud tõesti kirja panna autobiograafia, isegi erilise avaldamislootuseta, n-ö perekondlikus siseringis lapselastele lugemiseks. Kuid siis on ta läinud hoogu, jutuvestja on saanud tuule tiibadesse, tema loomulik and on ärganud ning särab täies ilus ja väes.

Põnev on juba esimestest lehekülgedest peale. Valentine, või mis Valentine, pigem ikka Valja, Valli on sündinud Pihkvas 1914. aastal. Tema ema oli eestlane, isa nähtavasti venestunud sakslane. Peres on viis last, kaks neist sureb väikese Valli silme all raskete olude tõttu nälga. Kuna punaväelased otsivad isa, otsustab pere põgeneda Eestisse. Ema seob pambu kahele suuremale lapsele selga, võtab väiksema kukile ja hakkab astuma. Jalgsi. Ja jõuab kohale, kuid vahepealsed vintsutused panevad tema tervisele sellise põntsu, millest ta enam ei toibu. Isa jääb kolme lapsega üksi. Mõne aja pärast tekib võõrasema, Maria Feodorovna. Selgub, et kurjad ei ole võõrasemad ainult muinasjuttudes, esialgu lahkena tundunud naine osutub tõeliseks katastroofiks: ta on salakaval, joob palju, piinab lapsi ja loomi. Isa sureb mingi raske haiguse kätte, kui Valli on üheksa, mõne kuu pärast lõpetab elu enesetapuga ka võõrasema. Edasi läheb tee Muraste lastekodusse: Vallil läheb algusest peale kõige kehvemini, vanemad õde-venda on leidnud pered, kes nad järje peale aitavad.

Lastekoduelu pole sugugi roosiline: mitte iga lastekodulaps ei saa korralikku haridust, kasvatajad varastavad, tööd tuleb teha palju ja vaeslast ei haletse keegi. Viieteistaastane tüdruk saadetakse ühte maaperesse kasulapseks, kuid kohapeal selgub, et põhiliselt vajatakse ikka tasuta töörügajat, kelle peale valada oma halb tuju. Liiati selgub, et talu viiekümneaastane peremees tahab neiut seksuaalselt ära kasutada. Kuna Valli keeldub, saadetakse ta pärast ränka orjasuve tagasi nii kohutava iseloomustusega, et see tõmbab kriipsu peale igasugustele haridusplaanidele. Ainult õe Elsa sekkumine aitab õigluse jalule seada. Valli saadetakse aastaks Saku majanduskooli, selle lõpetamise järel algab lõputu rännak mööda Eestimaa majapidamisi. Kuhugi pikemalt Valli pidama ei jää, sest palka makstakse igal pool ühtviisi halvasti. Kui üldse. Kesiste olude taustal avaneb panoraamne sissevaade Eesti lihtinimeste 1930.-1940.-1950. aastate eluollu.

Mis seal salata, müüt “ilusast Eesti ajast” puruneb kohe. Eesti talurahvas on kitsi, valelik, räpane ja koduloomade suhtes hoolimatu. Tööd tuleb teha meeletult, kuid korralikult süüa taluperemees teenijarahvale anda ei raatsi. Ühes kohas keedetakse näiteks lahjat suppi katkises potis, kus augu mulguks kalts, millega keetja-eit oma rähmas silmi pühib. Teises paigas antakse tüdrukule päevast päeva soolasilku koos hapu lõssiga, samas kui piim läheb müügiks ja selle eest saadud rahaga korraldatakse saja neljakümnele inimesele varrud! Ja kolmandas talus topitakse kogenematule tüdrukule ühe kuu palga asemel siniseks tõmbunud tedrekukk.

Kuid ebameeldiv pole üksnes talurahva elulaad: ka linnas pole inimeste omavahelised suhted kuigi head. Õnnelikke inimesi kohtab üldse raamatus harva. Läbivaks jooneks on alatus, pealekaebamine, omakasu. Noored mehed abielluvad raha pärast vanade rikaste naistega, noored naised nakatuvad tripperisse, emad ei armasta oma poegi ja pojad peksavad emadelt raha välja. Siin on mustlasi, joodikuid, taksojuhte, litse, orbe, invaliide ja lihtsameelseid talunikke. Ja kogu selle issanda loomaaia keskel siis ka üks noor naine, kellel elus kohe kuidagi ei vea.

Samas on Vallis teatud annus feministlikku mentaliteeti: ta on vaene, kuid uhke ja harjunud üksi hakkama saama. Kui Valli esimene mees osutub vägivaldseks, põgeneb naine kodunt ja sünnitab lapse vaestemajas. Teine laps sünnib mehega, kes on lootusetult haige. Kolmas sõja ajal surma saanud hollandlasega. Viies pärast sõda joodikust talumehega. Kuues Siberis sunnitööl. Kuuest lapsest jääb elama neli. Mis parata, selline aeg. Kuid raamatus kujutatud naise elujõud tekitab paratamatult imetlust. Tegu on kahtlemata sünnipäraselt andeka inimesega: sellest annavad aimu autori keelteoskus, kunstianne, loomulik intelligents. Oleks olnud ainult natukenegi rohkem õnne…

Kuid lugejale on see raamat niivõrd paeluv, niivõrd “ilukirjanduslik”, et ikka ja jälle kerkib kirjeldatu autentsuse küsimus. Jah, see on tõepoolest, nagu ütleb raamatu eessõnas Nõlvaku lapselaps, argiajalugu, lihtsalt ühe inimese lugu. Kuid samas on see ka suurepäraselt kirjutatud melodraama efektsete pöörete, värvika tegelaskonna ja saatuslike eksimustega. Selles mõttes on tegu erakordse tekstiga. Eesti keeles ilmunuist võiks “Ellujääjat” võrrelda Roman Fristeri mõned aastad tagasi “Luukambri” sarjas ilmunud raamatuga “Müts”, kus kujutatud samuti enam-vähem sama ajastut ühe Poola juudinooruki silme läbi.

See oleks geniaalne alusmaterjal korralikule kaheteistosalisele teleseriaalile –  kui kellelgi oleks raha ja tahtmist sellist seriaali teha. Ja kui autor, kes ju ikka veel elu ja tervise juures, selleks loa peaks andma. Kuid võrratu lugemiselamuse pakub ka raamat ise.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming