Kuhi kujunditest kasvanud monolooge

Jüri Kolgi „Roheline suits“ ei ole (mosaiik)romaan. Tegu on meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelse raamjutustusega.

MIHKEL KUNNUS

Nii: Jüri Kolk, „Roheline suits“. Kartes rikkuda avastamisrõõmu, ei taha loo sündmustiku ja sisu kohta öelda rohkemat, kui et selleks on üks kummaline pant­vangistamine Vatikanis ja sellega otseselt või kaudsemalt seotud isikute reaktsioonid, mõtted ja käitumised. Sündmustikku ise on pigem vähe ja keskendutud on rohkem tegelaste sisemaailmas toimuvale. Kirjastuse kaastekst algab nõnda: „Eesti kaasaegse kirjanduse ühe mitmekülgsema ja põnevama autori Jüri Kolgi mosaiikromaani „Roheline suits“ võib võtta kui psühholoogilist põnevikku, teravmeelset jäädvustust ebakindlast tänapäevast või groteskset rännakut suures maailmas seiklevate väikeste eestlaste jälgedes.“

Nii kirjastuse antud tutvustust kui ka raamatut on võimatu hinnata, arvestamata žanrit, kuhu see umbkaudugi kuulub (iga tekst on mitmekordselt kodeeritud, ütleks semiootik). Žanrid on aga ähmaste piiridega ja tihti ongi mitte ainult paratamatuks, vaid ka viljakamaks lugemiseks mõningane žanriline möödalugemine (mis võib mõnel piirjuhtumil lausa kohtusüsteemiga kokkupuutesse viia). Näiteks kui lugeda kirjastuse kaasteksti objektiivsust taotleva kriitiku antud iseloomustusena, oleks see eksitav.

Süda on süda ainult organismis

Põnevus põnevuseks, aga kas Jüri Kolk on mitmekülgne autor? Ei ole. Pigem vastupidi. Jüri Kolgil on selge ja isikupärane käekiri, loojapaatos ja tekste hingestav elutunne. „Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud,“ kirjutab Aare Pilv Kolgi senise loomingu üldiseloomustuseks.1 Rauno Alliksaar alustab luulekogu „Igapidi üks õnn ja rõõm“ (2016) arvustust järgmiselt: „Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga“, ja lõpetab lausega: „Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus“.2

Siiani ongi Kolk avaldanud tekste oma andelaadile sobivaimates formaatides – (proosalises) luules ja proosa lühivormides. Kas „Roheline suits“ on psühholoogiline põnevik? Ei ole. Teravmeelne jäädvustus ebakindlast tänapäevast? Seal on paar pikemat esseistlikku lõiku, mis ehk vastaksid sellele määratlusele. Groteskne rännak? Ka ei ole.

On see mosaiikromaan? Kujutan ette kirjastaja kimbatust ja jagan tema tõrget nimetamast „Rohelist suitsu“ romaaniks. Sõnaosis „mosaiik-“ näib siin veel heatahtliku kompromissina. Kui Märten Rattasepp lõpetab oma asjatundliku ja põhjaliku analüüsi Jüri Kolgi loomingust (konkreetsemalt lühitekstide kogumikule „Suur võidujooks“) lausega „Ja lõpuks – ootan huviga, mis küll saab, kui Jüri Kolk kirjutab kunagi romaani“,3 siis „Rohelise suitsuga“ ma seda ootust täidetuks ei loeks.

Kordan siin igaks juhuks üle, et selline kategoriseerimine pole mingi kuri arhaism ja Prokrustese säng loojate kallal jõhkrutsemiseks, neile kriitiku positsioonilt koha kättenäitamiseks vms, vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus. Juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta ülesleidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Ei ole kerge töö raamatu­koguhoidjatel või kauba riiuleisse tõstjatel raamatupoodides, ei kellelgi, kellelt palutakse soovitada näiteks mõnda head kodumaist romaani.

Mõistagi on romaani defineerimine ja formaalne piiritlemine komplitseeritud ja tänamatu, aga mõne tarviliku tunnuse tuvastamisega on siiski veidi lihtsam. Esiteks maht. Romaan ei saa olla väga lühike. Romaan on pikem terviklik proosateos. Kui pikkusega on „Rohelisel suitsul“ enam-vähem hästi (171 lk), siis terviklikkusega enam mitte. Maht on saavutatud rohkem kuhjamise kui orgaanilise kasvamise läbi. Kui organismis on osad üksteist vastastikku defineerivad ja neil puudub põhiolemus ilma seoseta teiste osadega (süda on süda ainult organismis, see tähendab, seoses teiste organitega ehk organismi tervikuga, välja lõigatud süda on pelgalt lihatükk, koemass), siis kuhjas puudub osade vahel vastastikku defineerivad seosed ja osa põhiolemus ei sõltu sellest, kas ja millises kuhjas ta on.

„Rohelise suitsu“ alamosad ongi väga lõdvalt seotud ja üsna iseseisvad. Need on valdavalt eri tegelaste sisekõned ja just sisemonoloogid, tähendab, need pole omavahel dialoogis ja läbi põimitud, nad on üksteisest üsna sõltumatud ja iseseisvad, tähendab, nad moodustavad rohkem kuhja kui organismi. Näiteks kui peaminister Kadi Kivivilla asemel oleks mõni teistsuguse maailma­pildiga peaminister, siis mingeid muutusi mujal see kaasa ei tooks. Isegi kui kõik ta väärtushinnangud diametraalselt vastandlikega asendada, siis ei juhtuks ülejäänute maailmapildis ega käitumises midagi. Üks suletud purk riiulil oleks vahetatud teise vastu ja kõik. „Roheline suits“ koosnebki suuresti kuhjast sisemonoloogidest, millele annab raami üks väline sündmus, aga ka selle kokku siduv jõud on väike, kuna tegelased elavad väga autonoomselt ja suletult oma peas ning suur taustasündmus ei moodusta kuigivõrd ühist teadvuste kohtumise välja. Liialdamisi võiks öelda, et need lood on üheks raamatuks on sõna otseses mõttes kokku köidetud. Ja jällegi: see pole tingimata hinnang, vaid pigem määratluspüüd.

Cervantese pärand

Teiseks. Romaani vaimsus, see formaalselt määratlematu asi, mille formuleerimisele Milan Kundera nii palju oma sõnaosavust on kulutanud, „Cervantese pärand“, see traditsioon, mis laseb Hannah Arendtil nimetada romaani kõige uusaegsemaks kunstivormiks, ja millest lähtub see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma.“4

„Rohelises suitsus“ on teadvusi justkui omajagu, aga see jääb siiski mõneti väliseks. Kõigi karakterite sisekõne on antud edasi jutustavalt, vestluslikus ja isikupäraselt jürikolgilikus maneeris. Jutustavus seisneb omamoodi kirjalikus suulisuses. See tekst sobiks suurepäraselt kuuldemänguks, elavaks esitluseks, sest tegelaste sisekõned on emotsionaalsed (enamasti on emotsiooniks mingit laadi rahulolematus maailma või inimeste mingi aspekti nõmedusega) ja suulise kõne markeritega, täis hüüatusi ja emotsiooniväljendusi, nt nohhe, mhhe, pffe jms. „Eestlased olla tuim rahvas. Peldikusse sõitke selle jutuga ja puhastage oma vaim,“ kostub Mirjami peas (lk 126). „Kui platsi ühes servas oli igivana hoone, mis oli – vähemalt ametliku teooria kohaselt – mõeldud vaimu puhastamiseks ja selgitamiseks, siis teise serva jäi plastmassist putkade rida, kus keha pidi taas kergemaks saama. Pff. Kuidagi ähvardav oli see kontrast, kuidagi vastik,“ kostub Petri peas (lk 78). „Kui keegi sai surma keskmisest ägedamal viisil, oli see automaatselt uudis. Kõige suurem uudis oli terrorism. Tapke inimesi keset linna ja avalikult, tapke mitu tükki korraga, ja te olete saavutanud midagi suurt, midagi mainimisväärset. No ei ole ju! Inimeste tapmine on nõme,“ kostub Kadi peas (lk 112).

Kõik tegelased „Rohelises suitsus“ on mingis mõttes Jüri Kolgid. See äratuntav Jüri Kolgi jutustamismaneer võtab juhtohjad ikka enda kätte ja tulemuseks on vaimukas eksalteeritud pragamine, emotsionaalsed hüüatused ja seda õige jürikolgilikult. Anname veel ühe võimaliku tagakaanemääratluse: „Roheline suits“ on meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelne raamjutustus.

Idee pantvang

Jüri Kolk on loojatüübilt luuletaja, poeet. Kasutan seda sõna siin kunderalikult, eristava kõrvutusena romaanikunstnikust. Milan Kundera on öelnud, et romaanikunsti ainus moraal on tunnetus, tähendab, selle eetos sarnaneb mõneti teadusega (Dostojevski noogutaks siin ägedalt). Seevastu luule on „territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus“.5

Tundub, et Jüri Kolk tabab järgmise lausega „Rohelise suitsus“ ka enda loomisviisi: „Mõneski peas, eestlastest näiteks Mirjami omas, tekkis mõte, et pantvangis ei olda sedapuhku mitte inimeste, vaid pigem jumala käes, see mõte kõlas nii poeetiliselt, et sellest oli raske loobuda“ (lk 80). Jääb mulje, et „Roheline suits“ on tervikuna sündinud ühest ideest, mis kõlab nii poeetiliselt, et sellest on raske loobuda, ja samuti paljud selle ehitusklotsid suuremal või vähemal määral.

Näiteks „Aleks tundis praegu väga selgelt, et see hale punt kehastab maailma kurjust ja mannetust. Kui suurus seisab gigantide turjal, siis kurjus kerkib maast veidi kõrgemale magedike massi tuimal toel, seisab väikeste inimeste peal ja sel ei ole muljetavaldavat vertikaalmõõdet. Kurjus on horisontaalne nähtus“ (lk 14–15). Kena kujund, kena aforism, aga hoopis teisest materjalist, kui „Ilu päästab maailma“ või „Kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud“. „Kurjus on horisontaalne nähtus“ on sattumuslik poeetiline kujund, mitte mingi romaani­kunstilise tunnetusskeemi koond­sõnastus. „Rohelises suitsus“ ei muutuks midagi, kui Aleks oleks arutlenud umbes nõnda, et kogu maailma kurjus ja mannetus on võimuiha, tung ronida kellelegi kukile ja et lõppkokkuvõttes kurjus on vertikaalne nähtus.

Ent tasub meelde tuletada, et „Rohelist suitsu“ romaaniliistule tõmbamine tähendab olulises mõttes ikka möödaarvustamist. Jüri Kolki kui loojat ei iseloomusta romaanikirjaniku läbinägelikkus, vaid vaimukas sõnakasutus ja kujundiloome, mida hingestab sümpaatne eetiline põhihoiak, melanhoolne humanism, leebus ja traagilisus. Ta vahendab eelkõige elutunnet, mitte tarkust.

„Rohelise suitsu“ kohta kehtib täpselt see, mida Jüri Kolgi loomingu kohta on öelnud kaks põhjalikumat ja analüütilisemat arvustajat, nimelt eeltsiteeritud Märten Rattasepp ja Aare Pilv. Kummaltki üks tsitaat:

„Endast suuremaga rindapistmine on veel üks motiiv, olgu see siis allegoorilise kõnekujundina või otsesõnu – lõpptulemus pole aga üldiselt üleliia helge. Klassikalise Vana-Kreeka kirjanduse tragöödiažanr (millele Kolk kord vihjab, teisal otseselt ümber kirjutab, nii käesolevas jutukogus kui ka mitmetes varasemates luuleteostes) seisnes ennekõike indiviidist suurema ja võimsama saatuse kiuslikkusel, inimlikult ebatäiuslike kangelaste sattumuslikult õnnetutel eksivalikutel, millel kippusid olema teenimatult kurvad tagajärjed.“

„Asjad, mida Jüri Kolk tegelikult öelda tahab, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas võrdselt positsioonilt esitatud küsimuste fundamentaalsus on see, miks minu meelest tasub Kolki lugeda.“

„Roheline suits“ on Jüri Kolgi esimene pikem proosateos Jüri Kolgi tuntud headuses.

1 Aare Pilv, Pretensioonitu puudutus. – Looming 2016, nr 11.

2 Rauno Alliksaar, Igapidi üks Jüri ja Kolk. – Sirp 2. IX 2016.

3 Märten Rattasepp, Tänapäevatragöödia. – ERR 13. VII 2015. http://kultuur.err.ee/307208/arvustus-tanapaevatragoodia

4 Tzvetan Todorov, Elu tules. Marina Tsvetajeva pihtimused. Tlk Mirjam Lepikult. Sinisukk, 2007, lk 55.

5 Milan Kundera, Elu on mujal. Tlk Pille Kruus. Tänapäev, 2009, lk 254.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming