Kuhupoole see uks küll lahti käib?

Rein Tootma

 

Peeter Sauter, Vere jooks. Tuum, 2006. 288 lk.

 

Selles jutukogus on seitse juttu, pikkusega 30 – 60 lehekülge. Need ei ole just eriti meeleolu kergitavad jutud, aga need võivad meeldida. Kas just kõik, mis juttudes seisab, aga teatud kohad küll. Ja mõned kohad võivad vastu hakata, isegi vastikust tekitada. Tean lugejaid, kes juba pärast esimest/teist/kolmandat verd raamatu käest pannud. Need, kes sealt edasi loevad, saavad osaliseks üsna meeletus mängus, kus tegelasteks hullunud kunstnikud, pätid, libud, joodikud jt anormaalid/asotsiaalid; kus juuakse ohtralt alkoholi, öögitakse peldikupotti ja lakutakse sõbra nokut; kus naine lööb oma mehele pudeliga pähe, mees pakub oma naist sõbrale keppida, isa keerab oma lapse käe kruustangide vahele, poeg paneb ema põlema jne.

 

 

Uus?

 

Estonian Literature Information Centre on seda kõike iseloomustanud nii: “Peeter Sauter (born 1962) is a key name in Estonian prose of the 90s. His books /—/ introduced a new method, a new world view and a new stylistic techique.” (“A Sharp Cut. Contemporary Estonian Literature”, lk 76, ELIC, 2005) Pärast sellist avaldust (kohe kolm new’d järjest) ei jää muud üle kui püüda lahti võtta, millest see uus meetod, uus maailmavaade ja uus stiil siis kah koosnevad. Seda enam, et juba 2001. aasta EE Areeni arvamusküsitluses (27. V) “Kes on Peeter Sauter eesti kirjanduses?” informeeris tollane Eesti Kirjanike Liidu esimees Mati Sirkel Eesti avalikkust, et Peeter Sauter on “uue eesti kirjanduse esindaja” (märksõnadeks andekus, värskus, jõulisus, omanäolisus).

“Uus” on muidugi võlusõna, mis kapitalistlikus tootmis- ja tarbimisühiskonnas töötab efektiivselt, alates hambaharja lõputust uuendamisest ja lõpetades üha uute infokandjate väljamõtlemisega. Sõnal “uus” on eesti keeles aga vähemalt neli selgelt eristatavat tähendust: uus kui vana, kulunu (ülikond) vastand, uus kui järgmine (teos), uus kui teistsugune (paradigma) ja uus kui parem. Mõistena hakkas uus renessansiajastul (paradoks: vana taasavastamisel, endise juurde tagasipöördumisel!) Euroopas tähistama tasapisi arusaama, nagu olekski iga uus (kui teistsugune) ka parem kui vana ja senine. Ometi seal, kuhu pöörduti (Kreeka-Rooma kultuuris), ega ka keskajal “uuest” eriti lugu ei peetud, sest “vana” ise oli piisavalt hea ning kõigesse uuesse suhtuti vägagi ettevaatlikult ja umbusklikult. Samamoodi ei peeta uuest siiani suuremat lugu idamaade kunsti- ega vaimuilmas, sest vanad õpetused ja süsteemid on head küll, täiuslikkuseni välja arendatud, uued üle nende ei ulatu. Kapitalistlik turumajandus seevastu on rakendanud selle mõiste ühetähenduslikult ja täie rauaga tootmis- ja tarbimisvankri ette. Mis tähenduse see sõna aga siin ja praegu meie vaimuilmas on omandanud, jääb sama ebamääraseks nagu meie vaimuilm ise.

Aga nüüd Sauteri juttude juurde! Mis neis siis ikkagi uut on? Temaatiliselt need tekstid küll mõnevõrra eristuvad mingist Harju keskmisest, aga mitte nii märkimisväärselt, et sellest eraldi numbrit teha. Enamiku juttude keskmes ehk siis süžeede sees või taga on ikka seesama igahaljas hädasolemine iseendaga ning vastakad suhted vastassugupoole esindajatega. Tekstide ainus korralikult väljajoonistatud tegelaskuju ongi lugude jutustaja mina ise, kellel mõnes jutus on nimi (Ott, Peeter, Igor), teisal jälle pole. Igas jutus on siiski üks/mõni kõrvaltegelane, kes paari tabava “pintslilöögiga” ka meeldejäävalt välja joonistatud (järjest: Tom, ema, isa ja Plika, Tibu; Taat, Jobu ja Valerka; Vasja ja Nastja). Ülejäänud tegelaskujud on valdavalt statistid, ümber mina keerlevad ühikud, keda on vaja läinud enam-vähem kandva süžee ülesehitamiseks. Süžeed ei ole ei vähe ega liiast konstrueeritud, kompositsioon (välja arvatud “Nuga”) tavapärane: lühijutužanrile üsna traditsiooniline sissejuhatus, sõlmitus, gradatsioon, kulminatsioon ja pingelang/lahendus/rahunemine.

Sauter ei ole näinud erilist vaeva oma mina maskeerimisega ega omistanud suuremat tähtsust ka selle varjamisele. Siiski ei tohi me tema juttude minasid autoriga samastada, küll annab juttude minategelaste sarnasus mõtlemises, sõnapruugis ja teotsemises meile piisava aluse pidada neid autori protagonistideks ehk siis autori mõtete väljendajateks ja tema käitumise jäljendajateks. Kuigi eri juttudes on protagonist kord kunstnik, kord pätt, on nad kõik omavahel üsna sarnased, ühinedes lugeja/vastuvõtja teadvuses üheks ja samaks olevuseks. Selle olevuse maailmavaadet ja sõnalis-käitumuslikke erisusi võime kirjandusteaduslikult nimetada ka autorikujundiks ehk siis laiemas mõttes stiiliks. Selle loomise mehhanism on tuntud ja lihtne: autor paneb end oma juttudes erinevatesse situatsioonidesse, kehastab erinevaid rolle (õppinud näitleja siiski: “Õppisin näitlejaks, näitlejat minust ei saanud” – http://www.peetersauter.ee) ja mängib ennast nendes läbi. Situatsioonide ja süžeede juures on kindlasti mingi osa kogemuslik, ülejäänu on teinud ära elav kujutlusvõime ja hea kujutluslik (usutavasti ka reaalne) kohanemisoskus. Ja teadagi saame me oma minast ja teistest olulisemat teada just käitumise järgi äärmuslikes olukordades; see vahest põhjendabki muu taotlusliku stilisatsiooni kõrval ka eritasandiliste äärmuste kooseksisteerimise Sauteri proosas.

 

 

Ropusti rääkida

 

Nii et põhiliste kirjandusteaduslike kategooriate järgi pole Sauteri lühiproosas küll midagi eriti uut. Ka autori loomingulise käekirja erinevate tunnustega ühisosa moodustav teksti kontsentratsioon ja kondensatsioon jäävad eesti lühiproosa keskmisele tasemele, ja pigem selle hajusamale kui tihedamale poolele. Ainus ja kohe esmapilgul märgatav uudsus on muidugi roppude sõnade sage kasutamine. Selle üle on ka ajakirjanduses üksjagu polemiseeritud, poolt- ja vastuväiteid toodud ning sinnasamma on see ka sumbunud. Mis siis ikka teha, kui eksisteerib põlvkond/seltskond, kes selliste sõnadega mõtleb ja ennast suuliselt nii väljendab, las see siis olla kirjasõnas ka. Ehk kajastabki tegelikkust adekvaatsemalt, iseloomustab meie aega ja inimest, aitab avada tunde- ja hingeelu peenust ja nüansirikkust.

Ropusti rääkimist on ilmselt kõigil aegadel ette tulnud, küsimus on selles, kas seda ka kirjasõnasse on raiutud. Siiani on valdavalt oldud arvamisel, et see pole seda väärt; kui nüüd selles asjas uus arvamine on kujunenud ning see ära trükitakse, siis on see küll rohkem kirjastajatepoolne uudsus ehk siis ropusti kirjutajate ja ropu kirjasõna pooldajate/avaldajate omavaheline koostöö ja kokkulepe.

Üks esimesi roppude sõnadega trükiseid, mis eestlaste lugemislauale jõudis, oli mäletatavasti Henry Milleri “Vähi pöörijoon”, mille suhtes lugejad samamoodi poolt ja vastu jagunesid. Meeldimise tasandil selliste asjade üle vaielda mõtet ei ole, esteetiliselt käib selline asi igal juhul kategooria inetu alla, küll võib aga mõtteid vahetada, kas ropendamine on eetiliselt ja psühholoogiliselt õigustatud. Psühholoogiliselt tasandilt on asja uuritud ja jõutud järeldusele, et ropendamine on suur (hirmust, pingetest) vabastav jõud (Clarisse Pinkola Estes, “Naised, kes jooksevad huntidega”). Eetilise külje pealt on asi keerulisem, sest eetiliselt saab selline asi põhjendatud ja õigustatud olla üksnes tingimusel, et sellel tunnetuslik kate on; et niimoodi ja ainult niimoodi väljendudes saab autor oma tunnetust ehedalt edastada. Kas ühel roppude sõnadega tekstil selline tunnetuslik kate taga on või pole, on aga jällegi vaieldav, sest seda ei saa mingite parameetritega mõõta, kuigi on äratuntav. Näiteks ameeriklaste tehtud Vietnami-filmides, eriti Oliver Stone’i “Rühmas” suurem osa kogu tekstist ainult ropendamisest koosnebki. Ja see on õigustatud, sest sõda on nii ropp tegevus, et seda äärmust teistmoodi adekvaatselt kajastada polegi ilmselt võimalik. Inimese tunde- ja hingeelu kompav kirjasõna, mida Sauteri lühiproosa kahtlemata endast kujutab, kajastab samamoodi äärmusi jõhkrusest helluseni.

 

 

Lihtsalt juhtuvad igasugu asjad

 

Küsimus on selles, kas uskliku vaimsuse (Vercors, “Ebaloomad”) kaudu määratletud inimese hingeelu (mille ainsaks liikumapanevaks jõud on armastus; Eduard Tennmann, “Ekstaas ja müstika”) väljenduseks saab olla roppus!? Selge on, et hingeelulised äärmused eksisteerivad – aga siiski, kas armastuse väljendusvormiks saab olla roppus? Paraku tuleb see teema siinkohal ja -kirjutaja poolt ?-ga lõpetadagi. Ei olnud plaanis selle teema juures üldse pikemalt peatuda, iseenesest tuli, pole midagi teha. See on peaaegu sama, mis toimub Sauteri mina-peategelasega, see tähendab, et temaga lihtsalt juhtuvad igasugused asjad.

Ta ise võtab üsna vähe ette, aga laseb kõigel julgesti juhtuda. Seda jälge ajades jõuamegi vahest Sauteri stiili olemuslikuma tunnuseni, kui seda on ropp väljenduslaad. Nimelt on Sauter osanud oma tekstid nii üles ehitada, et me ei märkagi, kuidas need üles on ehitatud. Higi lõhna pole kuskil tunda, kõik voolab (vaat et liigagi) sujuvalt, ja ometi on kõige selle taga tegelikult tark ja kaalutlev komponist, kes on oma lugudes väga teadlikult ja täiesti taotluslikult kokku pannud jõhkruse ja helluse, märatsemise ja alistumise, vere ja pisarad, mis toimivad inimese psüühikale enam-vähem samal moel nagu piits ja präänik. Algul ei pane seda tähele, aga mida rohkem Sauteri tekste lugeda, seda enam see silma ja ka vastu hakkab. Selline taotluslik ja sage hingeainesega (olgu küll, et kunstikavatsuslik) mängimine/manipuleerimine teeb ettevaatlikuks ning seab mõningase kahtluse alla autori kogu ilukirjandusliku loomingu tunnetuseheduse.

Kuni asi piirdub iseenda, oma mõtte-, tunde- ja hingeeluliste signaalide kirjanduseks punumisega (pole tähtsust, kas ise oma mina olles, protagonistide või teistsuguste tegelaskujude kaudu), siis selles asjas ei saa kellelegi etteheiteid teha, see igamehe enda asi, millega mängib. Asi läheb aga tõsiseks, kui kollektiivse hingeelulise ainese (mida endast igasugune usuelu kujutab) kallale minnakse. Sellisel puhul ei kanna autor vastutust mitte ainult iseenda ees, vaid peab vastust andma ka miljonitele seda usku oma hinges elavatele ligimestele. Antud juhul kogu ristirahvale, sest just kristlaste usulis-hingeelulise ainese on Sauter Kirjanduse altarile toonud ja ohverdanud.

 

 

Kuradi jõulud

 

Kas Sauteril on tõepoolest oma asi ristiusuga ajada või on see vaid kujutlusmäng, pole tähtis. Mis sõnadesse pandud ja lugejate ette paisatud, see toimib ja töötab, hakkab lugejate kaasautorsuses ja teadvuses oma elu elama. Oma suhteid ristiusuga lahkab Sauter otsesõnu kolmes loos “Nuga”, “Jõulud” ning “Pätt ja pihiisa”. Esimeses tänitab loo minategelane Issi ja “tark hea poeg” (lk 76) oma ema tema usklikkuse pärast (“Sulle läheb ainult su kuradi jumal korda, aga mitte ükski elav inimene. Sellepärast ma olengi selline, nagu ma olen”, lk 70), seejärel peab oma ateljee koridoris maha pika ja tähendusrikka sisemonoloogi: “Või raisk, sina võtsid kõik minu patud enda peale. Ilma minult küsimata. Aga mina. Mulle sa ei jätnud midagi. Ja ma pean tänulik olema. Ja sinu sita pärast surmani põdema või. Ja kannatama eluotsa, et sina minu pärast lõputult kannatasid. Ptüi. Tänan-tänan. Anna mu patt mulle tagasi. Nahui mul vaja etteantult süüdi olla. See on teil sitt skeem…” (lk 88) ning lõpuks kirjutab verega lõuendile “FU…./- – -/…CK /- – -/ JEE…/- – -/…SUS” (lk 90).  

“Jõulud” on selles asjas palju tagasihoidlikum: seal püütakse ennast ainult jõulude ajal ära tappa, kirjutatakse paberile “KURADI JÕULUD” (lk 122) ning visatakse koerakutsikas x-korruse aknast alla tänavale sandiks ja taotakse taignarulliga pähe surnuks. “Pätis ja pihiisas” on vastandatud himur pihiisa (lööb pätilt erootilisi pihtimusi vastu võttes oma pihiputkas pihku ja sööb rasvapirukat) ja õiglane pätt. Pihiisale karistuseks sülitab pätt talle näkku, peksab läbi, pigistab munadest, nii et sitt lahti läheb, ise kisendades jumala poole: “Kus sa oled? Kus?” (lk 270).

Autor tahaks nagu mõista anda, et pätt ja palgamõrtsukas võib pihiisast eetiliselt üle olla. Tõepoolest, pätt saadab emale raha, käib isa haual – aga kirikuõpetaja (kellesse pätt nii väga uskuda tahaks, lk 243-244) lööb pihti vastu võttes pihku. Vastik muidugi, aga – endale pihku lüües ei tee pihiisa kellelegi teisele viga (las peksab, kui tahab), killer aga on tapnud 6-7, ta ei mäletagi enam, mitu inimest. Üks kohtadest/näidetest, kus terendub lugude autori tegelik pealiskaudsus, mingi mõtlemise puudulikkus (või omanäolisus? Teistsugune, uus mõtlemine?), kus ilusa konstruktsiooni (õilis pätt ><himur pihiisa) loomise õhinas unustatakse midagi nii olulist, et see kogu konstruktsiooni ära nullib. Kohe mitte kuidagi ei saa palgamõrtsukas pihkulöövast pihiisast eetiliselt parem olla. Tapmine jääb tapmiseks nagu “roppus jääb alati roppuseks” (Jüri Arrak samas arvamusküsitluses Mati Sirkliga, Areen 27. V 2001).

 

Ema tulest välja

 

Selletaolist uut (mõtlemist? stiili? kirjandust?) iseloomustavat vastuolulisust tuleb ette teisteski Sauteri lugudes. Filmilikus ja järjestikuliste ning üha vingemate kulminatsioonidega (nagu Spielbergi “Indiana Jones’i” filmides) loos “Nuga” on ka üks väga imelik koht, millest kohe mitte kuidagi aru ei saa. Pärast seda, kui poeg emal noaga nina peaaegu otsast ära on lõiganud, põgeneb ema tagatuppa. Poeg aga tahab ust lahti teha, et toast endale isa puhtaid pükse võtta. Kõigepealt ta tõmbab ja sikutab ust (lk 74), nagu käiks see väljapoole (tema poole) lahti, seejärel jookseb kogu kehaga vastu ust (lk 75), nagu käiks see sissepoole (ema poole) lahti. On muidugi uksi, mis käivad mõlemale poole lahti, aga loo kirjutaja välistab ka selle võimaluse: enne kui poeg korteri põlema paneb, lükkab ta kingakapi ukse ette ja surub tabureti nende vahele, ise mõeldes: “Seda annab tal alles lahti pressida” ning hüüdes emale “Ma panin su sinna ukse taha kinni ema” (lk 77), nagu käiks uks jälle väljapoole (tema poole) lahti. Kui uks mõlemale poole lahti käiks, poleks võimalik ju ema sinna kinni panna, ta saaks selle sissepoole lahti teha, kui see on väljastpoolt blokeeritud. Kohe mitte ei saa aru, kuidas selline asi võimalik on. Kuhupoole see uks siis ometi lahti käib? Ema tuleb ju toast ja tulest välja tuua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht