Kui Betti Alver on kaheksa

Merlin Piirve

Toomas Liiv, Tekst teeb oma töö. Koostanud Elo Lindsalu, toimetanud Ülle Kurs ja Elo Lindsalu. Kujundanud Jüri Kass. Eesti Keele Sihtasutus, 2011. 479 lk. Luuletaja, kes nööpauguks olemise ilu eesti keeli kõige kenamini on kirjeldanud, on kirjutanud ka palju erilaadset kriitikat. Ja see kriitika on koondunult publiku manu tulnud: on ilmunud ilus ja ka mahukas kogumik, mille sees väga värvikad ja julged Toomas Liivi tekstid. Kui rumal minust – värvituid ja argu tekste Liiv ei sigitanudki. Nii et posu arvustusi, artikleid ja esseesid on sellesse kogusse pistetud, muu hulgas ka epohhi loovaid – diskussiooni viljastavaid („Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi” lk 56–65 näiteks). Liivi esseistikat ei ole lihtne ilma ärritumata lugeda. Niisamuti ei olnud lihtne istuda Toomas Liivi loengus ja mitte ärrituda. Miks? Sest tema mõtted, tema sõnad on alati olnud provokatiivsed, ülbed, tihtipeale solvavad, pelutavad. Ja seejuures vahetevahel nii tohutult täpsed ja siirad, nii kadedaks tegevalt tabavad. Lausa armsad. Ta ei olnud neutraalne. Alati lisas ta isikliku puute, tõi sisse eraelulisi noote, võttis lähtepunktiks midagi sellist, mida mõni teine oleks peljanud. Ja tegi ta seda oma maneeri mööda, häbelikult ja julgelt-õrritavalt simultaanselt. Kuidas ta seda oskas, mina öelda ei mõista. Nii et vastuoluline oli ta õppejõuna ja oli selline ka kriitiku-kirjandusteadlasena. Ajas vihale ja ütles selliseid südantsoojendavaid asju, nagu „Tunderõhulist kordamist peaks meil ikka palju rohkem olema” (lk 427).

Vaatan Elo Lindsalu koostatud tekstikogu, selle kuut peatükki ja otsustan lugeda meelevaldselt, osade pealkirjast lähtudes, sigrimigriliselt, mitte lineaarselt. Ilmselgelt valin esimeseks (ja siin käsitletavaks) „Kirjanduse kolikambri”. Seal tundub olevat midagi perifeerset ja äärealadel see kõige põnevam ju toimub. Toomas Liivile meeldis kiigata just „kolikambreisse”, sinna, kuhu on koondunud kõik loojunud, unustatud tekstid, ärapõlatud tükid. Aga kolikodade puhul ei maksa unustada, et vahel saavad seal viibijad uut hingust ja tulevad kambri ukseprakku jõõrama ja lugejaid kollitama. Vahel kolivad need „õudused” kolikambrist lausa eeskotta. Need hirmsad tekstid lõrisevad seal ja sinna lõrinasse läks Liiv lõbusalt. Missugused tekstid needsinatsed siis on? Näiteks Kuusbergi „Enn Kalmu kaks mina” või Jakobsoni kolm isamaakõnet või Aaviku ilukirjandus või Vilde „Mahtra sõda”, näiteid leiab kogumikust setmeid. Nii et alustasingi (jultunult?) kirjanduse kolikambrist, viimasest peatükist. Ma ei usu, et Liivi mu süsteemitu lähenemine oleks pahandanud, hoolimata sellest, et talle meeldis defineerida, tema tekstide struktuur on enamasti väga selge ja kindlaplaaniline. Meeldis talle ju näiteks võtta suur normatiivne kardetud selgitav sõnaraamat ja opereerida sealt leitu põhjal, alustada kindlapiiriliste selgitustega. Näiteks arvustus Aavikust algab Saagpaku eesti-inglise sõnaraamatuga, lisaks on ta kasutatud ÕSi, mitmeid entsüklopeediaid. Ta võtab sageli teksti, mis on justkui puutumatu, ent käsitleb sealt leitavat tihti (ent mitte alati!) ikkagi läbi tugeva irooniavine – teeb puutumatu puudutatavaks.

Ma tahan olla kogumikku „Tekst teeb oma töö” käsitledes väga aus. Ja olengi, öeldes: Toomas Liivi sõnu mina küll uskuda ei julge. Loen ja loen veel kord ja säilitan ülikahtleva positsiooni, igaks juhuks terve kogumiku jooksul. Olles teadlik Liivi totaalsarkasmist, hoian tähelepanu terava – ei taha ju piinlikku olukorda sattuda! Kui hetkel tema esseistikast kõrvale põigelda ja heita pilk tema poeesiale, siis ta on luuletuses „Vihmaussid samuti: kes siis veel?” öelnud: „Milleks luuletada keeruliselt, segastes/ja lohisevates lausetes? Milleks taotleda / enneolematust? [—] Lihtsus tuleb asjale ainult ka- / suks”. Millegipärast on need värsid minusse kumama jäänud ja ma olen pidanud seda Liivi tekstide võtmeks, ka tema kirjandusteaduslike teoste iseloomuks. Aga tegelikult see päris nõnda ei ole: tema kriitika on tihti lakooniline, ent ikkagi keeleline kruss. Difficilis. Iroonia pritsib äärmuslikult igale poole, seda puistab ta ka enda pihta („Achtung’i” arvustus). Liiv küsib seda, mida keegi teine ei küsi ja mis võib-olla kellegi teise huulilt paotununa tunduks labane, näiteks, kumb on parem, kas Vilde või Kross (lk 413) või Tuglas või Tode (lk 233)? Eks need ole retoorilised, need küsimused, aga isegi sellistena krigistavad. Liivi keelekasutus selles irooniatulvas on poeetiline ja täpne. Väga vaimukas. Võtkem kas või lause „Faehlmann oli arst, kellel olid saatuslikult humanitaarsed huvid” (lk 398). Ja ühel hetkel, ühel heal hetkel on Liiv ise tekstis nii sees, et tajun tema sealolu, et usun, usun põhjani: kui ta räägib näiteks sellest, kuidas ta lemmiksõnu (näiteks „epitseuksis”) füüsiliselt pomiseb ja teisi sellega ehmatab või kui ta väidab: „Ma pole ju Juhan (ei Liiv ega Smuul). Mina olen hoopis Toomas” (lk 427).

Miks me peaksime Liivi esseekogu imetlema? Miks ometigi? Selle kogumiku võlu peitub mudelis, mille skitseerin tüki „Voorus. Mis see on?” põhjal. Lihtsalt selle pärast, et tahan. Lühidus on trump. Liiv vormistab oma mõtted lakooniliselt. Nii võluv on see sõnanappus. Muidugi on Liivil ka lohisevaid tekste, aga pärljad on just need pisikesed palad. Ja mida vähem sarkastilised, seda enam sõltuvust tekitavad. Kohtlane, imelik algus iseloomustab tema tekste. Liivi esseistikas kohtab tihti võrdlusi asjade vahel, mida esmapilgul seostada ei oskakski. Näiteks Betti Alveri seostab Liiv number kaheksaga: „keskelt olematult peenike, alt ja ülalt ilusasti ümmargune” (lk 432). Kas saab veel ilusamini öelda? Muidugi ei pea Liiv siin silmas Alveri figuuri, vaid loomekurve. Niisiis tavatseb Liivi tekst alata ontlikult, pakub mingi veidra võrdluse, mis tabab olemuslikku, liigub siis siiralt edasi, esitab vahel kurikuulsaid definitsioone (valitud tükis defineerib vooruse eestiaegse entsüklopeedia kaudu) ja laskub siis natuke nukrasse, natuke igatsevasse, vahel ka õige teravasse järeldusesse. Selles palas väidab Liiv, et ta kaasaegsed ei tea, mis on voorus, ja et me hõljume nullis. Kurblik. Või põnev on tema Vilde ja Krossi võrdlus: Vilde julges trotuaaril katkist sokki vilgutada, Kross ei julgeks (Liivi sõnutsi), nii on Vilde kuidagi parem (lk 413). Ehk on Liiv pisut hull, kui võib nii öelda. Söandan nii öelda, sest Liiv oleks söandanud. Ja tema tekstid on pisut „hullud”. Hullud, s.t mitte tavapärased, sellised vastukarvased. Ebatraditsioonilised. Klassikaliselt ei küsita nii, nagu Liiv küsib. Aga keegi ei ole öelnud, et mittehull kirjanduskriitika on see parim. Keegi. Mitte keegi.

Kui olla järsk ja sõnada otse, siis ütlen, et Betti Alverit kaheksaks nimetav Liiv on sümpaatne, ent nööpaugu-Liiv meeldib mulle siiski enam. Ei ole miskit teha. Nii on. Sest mu pilk on esseistlik. Ja Liivgi on öelnud sellise väljendusviisi kohta, et „mul on lahke luba näha asju niisugustena, nagu ma neid näha tahan” (lk 60).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming