Kui inimesed armastavad, kerkib tänavatest soojust

Kaarel Tarand

Kjell Westö, Kus kõndisime kunagi. Tõlkinud Tõnis Arnover, toimetanud Hille Lagerspetz. Kaane kujundanud Made Balbat. Eesti Raamat, 2011. 480 lk. Autor ise on oma teose alapealkirjaks pannud „romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista” ja seda pole põhjust vaidlustada. Õigupoolest ei ole ma kohanud ühtki arvustust, kus ei nimetataks romaani peategelaseks Helsingi linna, ikka rõhutavad tutvustajad ja hindajad, et Finlandia auhinnaga (2006) pärjatud Kjell Westö „Kus kõndisime kunagi” ning selle mõtteline järg, kahjuks eesti keelde veel tõlkimata „Ära mine üksi öhe” („Älä käy yöhön yksin”) kujutavad endast suurepärast isikustatud ja lugude abil esitatud Helsingi linna ajalugu läbi XX sajandi. Tõesti, linn on peategelane, sest ta astub lugejate ette juba romaani avalehtedel ja jääb lõpuni paigale. Erinevalt inimtegelastest, kelle järjestikune sissetoomine romaani pealavale vältab terve neljandiku kogumahust ning kes ajuti ka pildilt kaovad või koguni surevad. Selle linna ajalugu erineb märkimisväärselt Läänemere piirkonna mis tahes muu ranna- või kaubalinna omast, kui impeeriumi pealinnaks käsukorras rajatud Peterburi välja arvata. Ta on, kui kalurikülade ja Padise kloostri kalastusvete ajaloolist mängumaad mitte arvestada, noor linn, mis sai tuule tiibadesse alles siis, kui Soome läks Vene keisririigi koosseisu 200 aastat tagasi. Tal puudub keskaegne ajalugu selle hõngu ja tavadega. Suurematest Eesti linnadest või ka Riiast eristab teda veel üks murranguline moment, nimelt võime kasvada ja muutuda ka pärast Vene impeeriumi lagunemist ning iseseisvate riikide vööndi tekkimist Läänemere idakaldal maailmasõja ja väiksemate sisesõdade järellainetustes (vt joonis 1).

sirp15_helsinki

Joonis 1. Helsingi ja Tallinna elanikkonna kasv 1875–1940.

Kuni maailmasõjani elasid Helsingi ja Tallinn läbi samasuguse kiire kasvu etapi, mille põhjustasid raudteeühendused, tekkiv (suur) tööstus, mis vajas aina uusi töökäsi, ning põllumajandustehnika arengust ning vaba haritava maa defitsiidist tingitud linnastumissurve. Esimese maailmasõja aegne ja järgne areng aga läks naaberlinnadel lahku, olgugi et idaturg langes ära mõlemal, rahvusvahelist tunnustust oli raske võita ning omariikluse ülesehitamine ei tulnud kergelt kätte kummalgi pool Soome lahte.

Pisut spekulatiivselt võib väita, et Tallinna kasvu Helsingiga kõrvutatavas tempos pärssisid Eesti riigi Soomest täiesti erinevad otsused vähemusrahvustest vanade ülemkihtide kohtlemisel ning maareform. Soome iseseisvumine ei lõhkunud ega hävitanud suurmaaomandit ega suurpõllundust, see tähendab, ei jätnud ilma tootmis- ja elatusvahenditeta oma rootsikeelset (vähemasti majandust) valitsevat vähemust. Lühike, ent verine kodusõda rajanes klassi-ideoloogial, mitte rahvusel. Eestis, võib öelda, pidurdas maaseadusega korraldatud väikeste asunikutalude loomine suurte mõisamajandite asemele korraga nii põllumajanduse tehnoloogilist arengut, see tähendab, inimtööjõu vajaduse kahanemist, kui ka vastavalt elanikkonna linnastumist. Vastust sellele, miks tänapäeva Tallinn on poole väiksem kui tänapäeva Helsingi, tuleb otsida just sõdadevahelisest ajajärgust ja suurtest poliitilistest, mitte niivõrd majanduslikest otsustest. Eestis tegutsenud võõrpäritolu töösturid polnud oma soomerootslastest kolleegidest sugugi vähem võimekad, Eesti hästi alanud industrialiseerumine jäi toppama ideoloogilistel põhjustel, mitte pädevuse puudumise tõttu.

Linna kasvamine

Eelöeldut on Westöt lugedes oluline silmas pidada, sest romaani läbiv niit on just linna kasvamine, mitte linnaelu niisama. Kasvamine Helsingis tähendab ka soomestumist, sest kuigi Helsingi ümbruse aladel Uusimaal leidus ka rootsikeelset lihtrahvast, paisus linn põhiliselt ikka maalt linna tulnud soomlaste arvelt. Koos kasvamisega läks linn järjest soomekeelsemaks. Romaani rootsikeelne tegelaskond ei näegi ehk selles suurimat probleemi (eks ikka seetõttu, et rootsi keele ja rootsikeelsuse õigused on ka iseseisvas Soomes hästi tagatud), pinged jooksevad mööda seisuslikke ja varanduslikke piire. Kui seisused ka ametlikult olid kaotatud, ei kadunud mitteametlikud klassivahed ja neist järelduvad kirjutamata reeglid hõlpsasti kuhugi. Läbi romaani aastakümnete elavad Helsingi kõrgkodanluse ja töölisklassi esindajad ikka kahes täiesti erinevas maailmas, mille kokkupuuted on juhuslikku laadi.

Piltlikustamiseks, kui Tallinna arhitektuuris ja linnaplaanis on kahe iseseisvuskümnendi mälestuseks Pärnu maantee algus ja selle lähiala Tõnismäeni ehk paar tänavat ja kvartalit, siis Helsingi kasvas ka sõdade vahel sellise mühinaga, et jõudis kivisse ja viie- või enamakordsesse kõrgusesse alal, mis Tallinnas tähendanuks kogu Jõe, Pronksi, Liivalaia, Suur-Ameerika ja Tehnika tänavast linnasüdame poole ja mereni jääva ala hoonestamist Pärnu maantee alguse kodanlikus kvaliteedis, rääkimata siis veel Eduskunna hoone sugustest maamärkidest.

Linnade kiire kasv pole loomulikult ainult õnn ja voorus, sellega kohanemine on elanikele küllalt raske. Mittepõlise elanikkonna kiire sissevool muudab harjumuspärast, traditsioone, kõiki neid põliselanikule tuttavaid lõhnu, maitseid, rütme, milleta linn pole talle linn ja ühtlasi kodu. Kasv ja kiired muutused, neid armastavad noored. Mida linn ise armastab, seda me lõpuni ei teagi, ka Westö laseb linnal kõneleda ainult elusate tegelaste, linnaorganismi kasutajate suu kaudu.

„Tõstan klaasi sellele pärapõrgule, kus me elame! Ma olen pagana väsinud sellest linnast, kus isegi meelelahutuskvartalis ei saa pöörata ümber nurga, ilma et hobusesita sisse ei astuks. Aga mis sellest! Ole pealegi kasimatu ja salakaval talueit või pikaldane ja allakäinud nagu ärajoonud Häme sulane, aga sa oled ikkagi meie kodulinn,” räägib üks 1920ndate otse scottfitzgeraldlikus pidumeeleolus peategelasi Eric Widing (lk 163).

Kodulinn ja lootus. Sest elu lõi särama „kogu selle ameerika muusikute, ülbete salaviinamüüjate, lõbujanuste pärijannade, uusrikaste ärimeeste, džässivaimustuses koolipoiste, ujedate homofiilide, kombelõtvade elumeeste ning rohkem või vähem närtsinud ööliblikate ja nende kõikvõimalikust rahvusest sutenööride pöörase virvarri keskmes” (lk 261). Linn mis linn juba aastal 1922!

Pisut kaugemal kirjutab Westö (lk 273): „Anno 1926 oli Helsingi endine väikelinn, mis oli kiiresti suureks kasvanud, ja korralikud linnakodanikud olid endiselt harjunud provintslase kombel oma ligimest silmas pidama ning ette kandma igast kõrvalekaldest eluviisis, igast väiksemastki märgist, mis viitas algavale vaesumisele, jõukusele või süüfilisele. Sellises keskkonnas võimutsesid ka kadedus ja kibe konkurents …” Kasvuraskused. Vahest ehk pisutki võrdlust neile oludele, kui jätta kõrvale okupatsioonist ja rahvusküsimusest inspireeritud lisapinged, võiks pakkuda Tallinna kiire paisutamine 30-40 aastat tagasi Lasnamäe suunal, kõletuulisel lagealal, kuhu põlistallinlasel iial asja polnud. Põlishelsinglaste jaoks on kõik see, mis toimub teisel pool Pikksilda, Kallios, Alppilas ja kaugemal, tundmatu maa, teispoolsus, kus käia on ohtlik, koguni tappev võib-olla.

Viis verist kuud

Vaevalt oli iseseisva Soome tööline loomult vägivaldsem kui tema Briti või Saksa või ka Eesti analoog. Keskmisel kodanlasel poleks tööliskvartalites liikumisest pidanud suurt midagi karta olema. Kuid oli, asi oli väga põhimõtteline. Asi oli vabadussõjas, mida sõltuvalt poolevalikust tuntakse Soomes ka sisesõja ja kodusõja nime all. Soome iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes 1918. aasta alguses viis verist sõjakuud, mil seadusliku valitsuse poolt moodustatud ja kindral Mannerheimi juhitud üksused võitlesid alguses Venemaa bolševike ja sõjaväeosade õhutatud, kuid hiljem valdavalt kohalikest töölistest-talupoegadest loodud punaste üksuste „revolutsiooniga”. Ja võitsid, kuid ei suutnud seejärel ilmutada piisavat suuremeelsust kaotaja suhtes (vt sõjasurmade tabelit). Aastateks ja isegi aastakümneteks jäi seetõttu Soomes hõõguma „punaste” ja „valgete” vaenulõke, mis küll sai leevendust Talvesõjas ja tegutsemises ühise välisvaenlase vastu.

Soome ajaloo suurimate tapatalgute hulka kuuluv kodusõda on ka Westö romaani suur lahutaja. Noored, kes sõda nuusutanud ja seal ka tapnud, ei ole enam endised. Helsingi jõukam noorsugu muidugi kõigepealt üldse sõtta ei satu, sest Helsingi läheb punaste kontrolli alla ning kahtlased kodanlased, kes maale põgeneda ei jõua, isoleeritakse. Westö kangelased on kinnipeetutena oma kunagises koolimajas ja esialgu pole nende kohtlemisel väga vigagi. Kohtlemine käib vähem keha kui au pihta ja sellest jäävad vähemasti ühele peategelastest, Cedric Lilliehjelmile siiski hingearmid, mis viivad ta kohe, kui sõjaõnn pöördub, mõrvateele, hiljem aga ihalema ja viljelema vasakpoolsust vaenavat ja ebademokraatlikku kõva käe poliitikat.

Soome ametlikus ajaloos ja ka kunstis domineeris veel ka Teise maailmasõja järgsetel aastatel nn valgete versioon toimunust. Faktiliselt oli see õige, kuid emotsionaalselt mitte tingimata. Alles Väinö Linna triloogia „Siin Põhjatähe all” (1959–1962, eesti keeles 1965, 1967 ja 1998) teises osas pääseb Soome avalikkuse ette ka punaste poolel võidelnud lihtrahva vaatepunkti mõistev, kaastundlikum versioon tapatalgutest. Paraku polnud kättemaksuihal lõpptulemuses sugugi väike osa. Lahingutegevuses mõlemal pool langenute arv jäi kokku väiksemaks kui sõja järel koonduslaagrites hukatud või ka massiliselt nälga surnud punaste ja nendega koos tegutsema sattunud lihtrahva oma.

Talvesõja ja Jätkusõja suurel rahvuslikul katsumusel võitluses ülekaaluka vaenlase vastu oli lõhestunud rahvast liitev mõju. Ka Linna suurromaani aktiivse ja nutika popsipoja Akseli Koskela (kes küll surma mõistetakse, kuid hiljem armu saanult kodanikuõigusteta elanikuna põllupidamist võib jätkata) poeg Vilho tegutseb allohvitseri ja lipnikuna Talve- ja Jätkusõjas, kus lõpuks ka Soome vabaduse eest langeb (Väino Linna „Tundmatu sõdur”, 1954). Nõnda on nii ajaloos kui ka kunstis õiglasele pingelõdvendusele olnud ruumi juba kahe inimpõlve jagu. Kuid see, et Westö veel peaaegu 40 aastat pärast Linnat peab vajalikuks või vältimatuks kodusõja kättemaksu teemaga põhjalikumalt tegeleda, näitab hästi kätte vennatappude ajaloolise siruulatuse. Terve sajand läheb ära, kuni kõik vaatenurgad kunstikäsitlusse jõuavad ja seega tegelikust elust välja.

Ühine trauma

Westöle ei anna ilmselgelt rahu kättemaksuiha suurus, mis langenute tabelistki vastu vaatab. Nõnda võib ta Helsingi-romaani pidada vähemasti osaliselt ka kunstiliseks uurimuseks Soome rahva (ja kitsamalt soomerootslaste) kollektiivse psühhotrauma avaldumisvormidest. Kes kord on vägivalda kogenud, elab sellega kogu ülejäänud elu. Ja kui kogenuid on palju, on traumeeritud kogu ühiskonna käitumine. Võib-olla vaatab Westö 1920ndatest meile mõningaste mööndustega vastu Eesti lähiminevik, 1990ndad, mil Nõukogude okupatsioonist traumeeritud hingede elupõletamine võttis väga kõrgeid tuure, erinevuseks see, et Soomes valitses läbi 1920ndate alkoholi keeluseadus, mistõttu paremates restoranides joodi viina kohvitassidest, nagu Westö ka üksikasjalikult kirjeldab.

Ja ikkagi, kui linnaga on kõik selge, siis kuidas jääb romaani alapealkirja teise poolega, sooviga rohu seest välja paista? Kes loeb, saab teada. Romaani üks keskseid kujusid, uljastest noortest mõnevõrra vanem vasakpoolne kirjamees ja unistaja Ivar Grandell annab vihje: „Igasse kohta, kus inimene on käinud, jääb temast mälestus. Enamikule inimestest jääb see nähtamatuks, kuid need, kes seda inimest tunnevad ja armastavad, näevad seda iga kord täiesti selgesti, kui nad sellest kohast mööduvad. Nii kaua kui armastavad inimesed elavad, nii kaua on ka pilt alles, isegi siis, kui seal käinud inimene on surnud. Seetõttu kerkib mõnikord tänavailt ootamatult soojust, kui me seal kõnnime. See on mälestus kõigist neist inimestest, kes seal kunagi on kõndinud, armastanud, vihanud, lootnud ja kannatanud” (lk 317).

sirp15_soome

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming