Kuidas kirjeldada meie ajastu inimtüüpi?

Peeter Helme

 

Jan Kausi “Tema” on sel aastal enim

metateksti inspireerinud raamat.

Lähiajal ilmub sellest teine trükk

(esimene on läbi).

 

Väga sarnaselt algavad kaks enam-vähem üheealise kirjaniku teost: 1971. aastal sündinud eestlase Jan Kausi “Tema” (Tuum, 2006) ja aasta varem sündinud sakslase Moritz von Uslari esikromaan “Waldstein ehk Walter Giesekingi surm 6. juunil 2005”. (“Waldstein oder Der Tod des Walter Gieseking am 6. Juni 2005”, Kiepenheuer & Witsch, 2005).

Kummagi romaani alguses esitatakse lugejale mehe ja naise lahkuminekustseen, Kausil mälestuste reana, Uslaril olevikustseenina. Samale probleemile lähenevad teosed juba stilistiliselt väga erinevalt: Kausi iseloomustab teatav kontemplatiivsus ning distantseeritus, mille mõju ei kao täielikult ka romaani lõpupoole, mil tegevus kisub intensiivsemaks, vahetumaks, kiiremaks; Uslar kasutab aga algusest peale vahedat “nüüd ja kohe” stiili, mis ilmselt tuleneb suuresti ka tema ligi 15aastasest ajakirjanikukogemusest. Kausi minategelane Sten arutleb pikalt ja laialt oma mineviku, tüdruksõber Mirjami ja temast lahkumineku üle ning tegevustiku laiem, filosoofilisem taust on lugejale kättesaadav isikliku pingutuse abil – minategelase maailmaga on võimalik samastuda niivõrd, kuivõrd lugeja teksti süüvib ja kaasa mõtleb. Moritz von Uslar aga lausa ründab lugejat – võtmes, mis eesti lugejale võiks vahest tuttav ette tulla Kaur Kenderi teostest või Joost Zwagermani äkilisest romaanist “Gimmick!” (Huma, 2002) – ja laob teose probleemid, käsitlused ja küsimused (millest kõige olulisem on küsimus mehe ja naise kooselu võimalikkusest ja mõttekusest) minategelase Walter Giesekingi sisemonoloogide kaudu lugeja ette, andmata viimasele kuigi palju laveerimisvõimalusi. Siin avaldub ka teose üks nõrkusi, selle intensiivsus, mis ahistab vastuvõtja meeli, piirates viimase fantaasiat ja isemõtlemisvõimet.

Kaus loob maailma, mis lubab aimata – vaatamata tugevale keskendumisele minategelasele – romaani vahetu ainestiku taga peituvat ääretust. Lugeja fantaasiat ergutavad kaardistamata alad sündmustiku ja täpsemalt välja joonistatud tegelaskujude taga või varjus. Ka Uslari tegelaste kohta ei saa öelda, et nad oleksid lõplikult valmis, iga nurga alt vaadeldavad ja selliselt etteaimatavad – lõppude lõpuks ei ütle romaan ka viimast sõna Walter Giesekingi motiivide kohta. Küll aga lubavad nii tegelaste täpsema iseloomu kui ka motiivide kohta teha oletusi kohati lausa piinliku täpsusega kaardistatud tegevuskohad ning miljöö, kus liigutakse.

Tegelikult on Moritz von Uslari Walter Gieseking ning Jan Kausi Sten üsna sarnased: esimene edukas kõrgema klassi elustiili-ajakirjanik, teine endine koopiakirjutaja; kumbki suhteliselt rikas ent (võimaluste piires) raha suhtes ükskõikne, lisaks seob neid teatud võimetus elada, suhestuda muu maailmaga ning saavutada hingeline tasakaal. Nii Steni kui Giesekingi puhul seisneb see ülbes üleolekus kaaskodanikest, mis eriti ilmekalt väljendub ka seksuaalsuses. Kui Sten otsib oma hingelisest segadusest väljapääsu kummalises ajaveetmises prostituudiga (lk 19 – 196), siis Walter Giesekingi saadavad kogu teose vältel sunduslikud seksuaalfantaasiate hood. On huvitav, et viimaseid siiski lähemalt ei kirjeldata, nende olemasolu vaid mainitakse…

Steni tööd ja linnakorterit, samuti tema sugulase maja maal kirjeldatakse üsna napilt, tuntava anonüümsustaotlusega täpsema geograafilise asukoha osas. Uslar seevastu kasutab just Berliini ja Müncheni geograafiat võimalusena anda rohkem infot tegelase kohta. Kui viimane vaatleb jalgpallistaadionit Berliinis Linienstraße ja Auguststraße vahel, kõnnib sealt mööda piki Schönhauser Straßet (lk 58 – 59), mille läheduses asub tema korter ja lemmikkohvik, siis ütleb see juba üsna palju tema paiknemise kohta ühiskonnas: tegu on noore, stiilitundliku Berliini kesklinnaasukaga, kes armastab moekalt ja kallilt riides käia, veeta palju aega klubides ja baarides ning on üleilmse naudinguühiskonna täieõiguslik liige…

Liigsest manifesteerimisest aitab “Waldsteini” eemal hoida romaani peamine liin, mis sarnaneb “Tema” põhiproblemaatikaga. Selleks on otsimine. Nagu “Temas”, nii tegeleb ka “Waldsteinis” peategelane ühest kohast teise liikumisega, jälgede ajamisega ja otsimisega… Mõlemas romaanis niisiis otsitakse, midagi või kedagi. Aga keda? Või mida? Alguses tudub, et Sten otsib peamiselt põhjusi: miks isa ennast ära tappis, miks naine ära läks, miks kõigest kõrini sai ja kuidas teha nüüd nii, et oleks võimalik algusest alustada… Lugejat meelitatakse ühe põhjuse juurest teise juurde ja tõdemus, et otsingu objekt on hoopis mujal – ühekorraga nii kaugemal kui ka lähemal – selgub alles ajapikku.

Huvitav, et kummaski romaanis aitab peategelasel püsida otsingute teel ning pidada sihti silmas kõrvaltegelane nimega José… Kui “Tema” José on elukogenud õpetaja, kes oma loo kaudu (vt lk 42 – 48 ja 243 – 247) juhib tähelepanu elu talumatule talutavusele, omajagu isegi suunates Steni asuma otsima, haarama initsiatiivi enda elu üle, siis “Waldsteini” DJst José on vahest veelgi nõiduslikum, kui Eesti maakolkasse ära eksinud puertoriikolasest endine meesprostituut. Ühest küljest on Giesekingi sõber ja tema tüdruksõbra Elleni endine armastatu Jośe lihtsalt üks elupõletajast suurlinlane – ta lendab Euroopa suurlinnade vahet, et keerutada plaate või osta uusi riideid –, teisest küljest on tema positsioon Elleni kunagise armastatu ning Giesekingi sõbrana mingi saatevaimu oma, kelle kaudu kõnelevad nii tuleviku kui mineviku hääled… Müstilisust lisab ka hermeetiline kõneviis või pea dešifreerimatu sisuga lühisõnumid, mida José Giesekingi mobiiltelefonile saadab: “Martin Bormann sings White Rabbit… Viski üle kõige, get that drink, get up, move…” (lk 137).

Kuid mis on ikkagi see siht, millele nii üks kui teine José näib osutavat ning mille poole püüdlevad nii Sten kui Gieseking? Alguses näib, et kumbki tegeleb ühe naise otsimisega, selle kaudu näidakse nagu otsivat ka iseennast… “Tema” näol on selles mõttes tegu täiesti moodsa romaaniga, kus kaasajast segi klopitud peategelane pannakse otsima seda, mida ta tegelikult niikuinii ei suuda leida, mille mitteleidmisega võib ta vaid mingil määral leppida ja peab selliselt igaveseks pettuma (nagu meile romaani lõpulehekülgedel ka vihjamisi mõista antakse) – harmooniat iseenda ja oma keskkonnaga. Giesekingi lugu on selliselt vähem traagiline, ta ei pea midagi nii põhjapanevat otsima, enamgi veel – tal polegi võimalik seda teha, sest maailm võib Giesekingi häirida, selles esineb ebakõlasid ja probleeme (peaasjalikult naised ja nendega seostuv), kuid tegelikult on see maailm siiski paigas. Kõiki Giesekingi seiklusi Berliini ja Müncheni tänavatel saadab hoopis igavene küsimus selle kohta, mis sobib ja mis enam mitte… Nõnda võib raamatu alguses esitatud küsimust “Kas hõbedast salvrätikurõngad oleksid teatud tingimustes okei, ja kuidas selliseid tingimusi luua?” (lk 15) pidada tegelikult keskseks, sest Walter Gieseking ei tegele õigupoolest mitte millegi muu kui stiili- ja vormiküsimustega. Romaani pealkiri on tabav: vabanemaks tühjusest hinges, leidmaks uut, mõtestatumat elu peab vana Gieseking surema. Ta ei tee seda küll kehaliselt, nagu raamatu pealkiri laseb aimata, kuid autor annab meile selgelt mõista totaalsest muutumisest, mis on võrreldav surmaga…

“Tema” lõpp on vähem optimistlik. Autor annab mõista, et elu kui piinlikku kannatust tuleb kogeda iga päev ärgates üha uuesti ja uuesti – ilma lootuseta paranemisele, meelt heites ja elades siiski.

Oleks naiivne väita, et “Waldstein” ei saavuta vaid seetõttu soovitud sügavust, et vastupidiselt “Temale” on teose lõpp õnnelik. Küsimus on sügavam: kas “Waldsteinist” mitte ei kuma läbi pealiskaudsuse kultus, Viimase Inimese kultus, millest teos ja selle autor on täielikult läbi imbunud? Võib-olla on tegu äärmiselt mitmetahulise irooniaga – Moritz von Uslar on ajakirjandusest tuntud ülivaimuka ning terava intervjueerijana –, kuid kohati näib, et Kausi teose kurva- või raskemeelsus tuleb ikkagi autori intensiivsemast elukogemusest, mille võib kirjutada peamiselt nõukogude aja viljastavate tingimuste arvele. Kas sellel on ka kirjanduslikku iseväärtust, on muidugi raske öelda.

Ajastu inimtüübi kirjeldustena on “Tema” ja “Waldstein” kahtlemata fenomenoloogilises mõttes kõrvutatavad ning kuigi teose tegevustiku usutavusega on enam probleeme just esimesel, on just Steni siseelu veenvam ja lähedasem kui Giesekingi oma. Ent eluõigus on mõlemal, nii eesti kui saksa kirjanikul on midagi öelda kaasaja inimese, tema hinge ja hingetuse kohta.

Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium (www.kriteerium.ee) toimetaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming