Kuidas läheb, eesti kirjandus?

Raamatukogust haaratakse teos siis, kui see resoneerib lugejate elujälgimislaadiga ja on üldinimlikult mõistetav.

MAIRE LIIVAMETS

Päris kenasti läheb, võivad (raamatukogude) riiulitele sätitud teosed artikli pealkirjas esitatud küsimuse peale enesekindlalt noogutada. 2017. aasta on ju tõeliselt paksude, meelekindlusega loodud raamatute aasta. Kust selline jõudlus ikkagi pärit? Mõnda neist on juba aastaid kirjutatud – ükskord valmib ju iga vili, aga hoidku üle küpsemast! Kas seetõttu toodi ohvreid siis kvaliteedis? Mõnikord küll, vastavad nii kõva- kui ka pehmekaanelised ebalevalt, lisades: küllap üks või teine autor tüdines kriitikute pidevast kurtmisest, et kuhu see suur romaan ometi jääb, ja otsustas siis, maksku mis maksab, ootajate soovi täita.

Üks juhuslik arvustaja, kutsutagu teda pealegi elukutseliseks lugejaks, ei jõua juba ammu kõike aasta jooksul ilmunut läbi lugeda ja sellele adekvaatset hinnangut anda. Paljud lood ja laulud jäävad pärast raamatukokku jõudmist nukralt üksildast elu elama, mingil põhjusel pole nende vaimne eluiga eriti pikk. Mõnedki suurema kunstilise mõjujõuta teosed tulevad ilmale väga häälekalt, raamatupoodides asetatakse need esiritta või koguni eraldi riiulitele. Mõnikord võimendavad raamatute kõrvalelükatust või upitavad neid liialt ka ekslikud kriitikud. Vahel on aga kunst üürike ja elu pikk! Nii kaovad „imelapsedki“ tihti keskpärasuse halli uttu.

Ka ei väsi mõni eesti autor aeg-ajalt „moraali alla jälle uusi miine“ asetamast, kui kasutada siurulase viisakas-vallatut kõnepruuki. Kas olla omakultuuri ja kirjanduse suhtes nõudlik või lahe-liberaalne, see on kahtlemata küsimus. Mõnigi looja teatab uhkelt, et lugejaga ei pea arvestama! Kohustus loomulikult puudub, aga siis on kirjaniku ja süvatarbija (mis ilmetu sõna) kokkupõrge sageli paratamatu. Kirjaniku üks ülesanne võiks olla rahvale tema enda mõtteid vahendada – ja eks parimad seda ka suuda.

Midagi pole teha, teos haaratakse raamatukogudest siis, kui see resoneerib lugejate elujälgimislaadiga ja on üldinimlikult mõistetav. See on natuke ülekohtune väide, aga eriti konarlik on lugejani jõudmisel just luule rada ja ega lühiproosagi järele külakogudes kätt eriti varmalt sirutata. Selleaastaste väga tüsedate romaanide puhul tuleb arvestada jälle sellega, et nappe eksemplare loetakse kaua.

Mõnigi lugeja küsib, miks kohtab tänases eesti kirjanduses vähe isiku­pärast, tervet ja nauditavat poeesiat. Leidub ikka, ei viitsita otsida. Tunded luules ja romaanis ei tähenda ju ainult sentimentaalsust või lihtsameelsust, kuid harva seisame silmitsi tugevate mees- ja naiskarakteritega, kelle tunded ei nirise, vaid voolavad uhkelt, kelles on elutuld ja arukust. Sündmusnapi loo suudavad huvitavaks kirjutada vähesed autorid. Tühi feministlik lobisemine ja ära­leierdatud motiividele üles ehitatud lood ei avarda kellegi silmapiiri. Keele tajumine ning sõnavara nõuavad igavesti täiustamist ja tööd.

Paljud lood ja laulud jäävad pärast raamatukokku jõudmist nukralt üksildast elu elama, aga seda ei juhtu tänavaraamatukogus Tartus Tähe tänaval.

Pille-Riin Larm

Eriliseks, nagu öeldud, teeb sellesinatse lugemisaasta tõsiasi, et vähegi põhjalikum ülevaade eeldab tuhandete lehtede keeramist, kusjuures nende hulgast leiab mõistagi nii tarku ja säravaid kui ka liiga pidulikke ja kordamisest kulunud lauseid ning mõtteid. Detsembri alguse seisuga võib öelda, et proosa, haaraku mõiste siis ükskõik mis masti kirevat kraami, on kõige silmahakkavam, uhkem, jõulisem, intrigeerivam, hämmastavam, kohati koguni seletamatum ehk hullumeelsem.

Teema, mis eesti kirjanduses endiselt prevaleerib ja vilja kannab, on isikuloolise ja mälestusliku kombineerimine ilukirjanduslike komponentidega nii, et piir elulooliste faktide tekstidesse poetamise ja fiktsiooni vahel ähmastub või isegi kaob.

Ja siis need aja lood, kus ühes otsas seisab rahvas, sageli nn väike inimene, ja teises ootab aeg, et nende teed lõikuksid. Aeg kui fataalne ja võimas jõud valitseb peaaegu kõigis esiletõstetud, aga ka mainimata jäävates teostes. See on mõistetav ja tuleneb suuresti maa ning rahva saatusest, millest kirjutatakse veel kaua, sest uued põlvkonnad tahavad oma sõna sekka öelda.

Säravate ja haaravate suhtelugude nimekiri on seevastu ülilühike. Kunagised wagga Jenowewa mantlipärijad on mõistagi vajalikud, lausa oodatud, eriti rahvaraamatukogude vananeva lugejas­konna seas. Ning mõnikord tahakski kohtuda eetilisest idealismist sündinud raamatuga, ei maksa naerda midagi.

Pikk ja ülipikk proosa

Urmas Vadi „Neverland“ (347 lk) kuulub rahvaraamatukogudes sageli loetavate teoste hulka, aga romaan ilmus ka aasta esimeses pooles (hilissügisese belletristliku sõna puhul saab lugejate arvukust hinnata alles järgmisel aastal). Alapealkirjaks on lisatud „Romaan inimestevahelistest suhetest“ ja sellest, isevärki valulis-iroonilisest läbisaamisest siis, ka kirjutatakse. „Neverlandis“ kohtuvad olevik ja minevik nagu Rein Raua ühteaegu ajaloolises, põnevus- ja ulmesugemetega teoses „Kell ja haamer“ (425 lk). Tõsi, Raud alustab oma fiktsiooni XIX sajandist. Vadil on mäluteema nagu möödaminnes, aga väga oskuslikult raamatusse poetatud. Esimesi lehekülgi lugedes pelgasin, et äkki on Vadi otsustanud kirjutada maagiliste ja irreaalsete üllatusteta raamatu, aga jumal tänatud, fantaasiahüpped on kenasti olemas. Autor on kiskunud ühiskonna rüpest välja vaateid ja tegusid, mida elu lahkel käel pakub, ja neid siis uhkelt karikeerinud. Alates sugupuu uurimisest NATO-meelsuseni, üksikema probleemidest seksuaalsete pingeteni.

Raud on samuti teose sisulise võrgustiku päris osavalt pununud. Materjal on tihke ja tihe, ent tänapäevaga lõimimine mõjub trafaretselt (kapitalismi madalamad küljed ja mõrv), aga lehekülgi see muidugi lisab. Hõljuma jääv finaal annab võimaluse teemaga kunagi jätkata. Teadagi mõistab Raud igasse romaani filosoofilist münti põimida, kohati annab see tõesti vaimset väge juurde (nt arutlus aja mõiste üle). Lugejatele teadmiseks: kui mõnel leheküljel kaobki hasart, siis lisab autor nagu imeväel mõne grammi salapära ja sedamaid kaob poolelijätmise tahe. Raud kasutab eri aegade markeerimiseks ajastukohast väljenduslaadi – suurepärane võte!

Elin Toona Gottschalki belletristika-sugemetega meenutuste raamat „Pagulusse“ (455 lk) on kahtlusteta aasta üks traagilis-eleegilisemaid, aga ka süngemaid teoseid. See ilmus küll 2013. aastal inglise keeles ja on põhimõtteliselt tõlke­teos. Järjekord raamatukogudes aina pikeneb. Just käsitluslaadilt või vormi­võtetelt sarnaneb eelmisega Tarmo Tedre mälestusliku sisuga dokumentaalromaan „Kuuskümmend aastat hiljem“ (679 lk). Mõlemad on lisanud oma teksti ajajärgu hinnanguid ja tähele­panekuid. Teder on läinud tsiteerimisega paraku liialt hoogu. Need nõukogude perioodika lõigud, mille otsimine on nõudnud mõistagi palju tööd, ei lisa olustiku kirjeldusena jõudu juurde, nagu autor arvatavasti on eeldanud. Ühe tüdruku, Elin Toona, ja poisi, romaanis nimeks Mõtuse Jaan, elu ja tulevikku märgistavad ja suunavad sama okupatsioon, vanemate tehtud valikud, ent kujundavad kaks vastandlikku ühiskonda.

Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ (557 lk) pälvib kindlasti tähelepanu juba vanausuliste elulaadi ja käekäigu põhjaliku vahendamise tõttu. Peipsiveere on ju alati mõjunud pisut sala­päraselt, usust ja võõrast elulaadist lihvituna kauge ja tabamatuna. „Serafima …“ on kui starover’idele püstitatud võimas mälestussammas, mida keegi enam täielikult lammutada ei suuda. Sealne rahvas kahtlemata väärib seda, ainult – mis keeles nad teost loevad? Vanausuliste rajatud keskkonda ja mõttemaailma asuti pärast Teist maailmasõda hävitama jõhkra nõukoguliku fanatismiga, mis ei erinenud kuigivõrd mujal toimunust ning mille tagajärgedega on eesti kirjanikud juba sadu lehekülgi täitnud. Poliitilisele vägivallale lisandub Afanasjevi raamatus kättemaksu motiiv, mis pole samuti uudne, aga rahvakillu iseloomustamisel siiski erakordne ja mõjus. Õõvastava ja õudse kättemaksu saabumise tundi valmistab autor pikalt ette. Selle nimel tegutsevad tegelased uskumatult raudse järjekindlusega. Nimekandjad raamatu kaanelt, õde ja vend, ei löö risti ette ühegi patu ees. Hävingu leek on suur ja halastamatu. Esimene, kes külvab kurja, on siiski eesti mees, kellele võiks läheneda psühhoanalüütilisest vaatepunktist. Kui miski jääb pisut segama, siis tema käitumise põhjendamise ühekülgsus.

Eva Koff on välja tulnud memuaarsete vihjetega belletristliku üldistusega „Sinine mägi“ (435 lk), mis voolab põhjamaise rahu ja mõtlikkusega. Kuna impressionistlike kirjelduste ja mängleva keelekasutusega armastusromaan ei pakata otseselt tunnetest ega loo ka suurt ajalooainelist narratiivi, jääb ta kuidagi üksildasena, kuid mõtteis helisevana oma žanri üheks huvitavamaks näiteks. Tema kõrvale ei mõistnud kedagi tõsta. Eelmisel sajandil emantsipatsioonilisi otsuseid tegevaid ja uusi elulahendusi otsivaid naisi leiab eesti belletristikas muidugi teisigi. Aega kui inimeste rõhujat ja suunajat on kujutatud stiilselt ja kujundiküllaselt, kuid ootamatud hüpped aastast teise teevad orienteerumise kohati ebamugavaks. Romaanis kohtuvad 1990ndad ja XX sajandi algus ning keskpaik, eks me kõik tea, mis sinna vahele on mahtunud.

Kangelaslikult läbi loetud päris korraliku sõnastusega Markus Vetemaa „Tarkade kivi ja kannabinoidid“ (607 lk) on mõeldud ulmejanustele. Materjali põhjal saanuks minu arvates kolm asist romaani kokku panna. Märksõnad: maaväline elu ja tulnukad, kellegi saadetud tarkade kivi, mis suurendab seksuaalset energiat ja toob esile tundepuhangud, Taliban, nendega sõdinute psühholoogilised vaevad, (rahvuslik) identiteet, kanep, alkoholism jms. Tuuli Tolmovi üle poole õhemas, ent siiski eetilise sõnumiga ulmeraamatus „Aristarkhovi meetod“ on kirjeldatud, kuidas psühhopaat tapab „teaduse nimel“ oma patsiente. Erandlik on raamat ses mõttes, et tegelane on Venemaale põgenenud afgaan, kes on kanda kinnitanud Tartus, et minna ühel päeval mujale kuritegusid sooritama. Kaido Tiigisoone „Kus pingviinid ei laula“ teema on tehis­intellekt, mis praegu moes.

Indrek Hargla krimisarja järjekordne väljaanne „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“ (558 lk) ei vaja tutvustamist, kaaned on saanud ka telelavastus „Merivälja“ (559 lk). Rohkem ma krimkasid ei loetle.

Rahvusromantilise koestikuga lood on eesti rahva laual seisnud juba Jaak Järve „Vallimäe neitsi“ 1885. aastal ilmumisest saadik. Mehis Tulk on keskendunud „Foogti“ esimeses osas (464 lk) XIV sajandi Eesti- ja Liivimaal toimunule, kui võõrad isandad võimu nimel kohalikega taplesid. Margus Sanglepa „Nõiatantsu“ (463 lk) tegevus toimub XVII sajandi lõpus, mil käib nõiajaht naistele – ehk kunagi kirjutatakse, kuidas sel aastal meestele. Ajalooainest on kasutanud ka Hinge Kaljund pealkirja all „Urbanowiczid“ (329 lk). Kel jõudu, tehku tutvust!

Ühte ja teist veel! Rein Põdra hõlpsasti haaratav perekonnalugu „Savimäe“ toob ajakajalise kõrvalteemana sisse pagulased. Pääsu pole, rändekriis ronib üha jõulisemalt kaante vahele. Mats Traadi tavarealismi rüütatud „Valge maja“ taaselustab nõukogude aja, alevikuhaigla ümberehitamise ja sovhoosieluga seotud paradoksid. Sarnane temaatika on aluseks ka vene aega ja venelasi kujutavale Olev Remsu teosele „Väikelinna baabad“. Paavo Matsini „Must päike“ pani mu kannatuse tõsiselt proovile. Viisaka inimesena tsiteerin siinkohal autorit, kes ka ise arvab, et lugeja on lõpuks „mu kurejalgade veerimisest juba kaunikesti ilmselt väsinud!“. Inimeste valikutest ja õppetundidest jutustab Oliver Bergi „Venna arm“. Tulevikuteemaks tõotab kujuneda interneti kuritegelik maailm, üks tänavusi katseid, Margus Pikofi „Lunastuse garnison“, on kirja pandud aga pealiskaudselt.

Lühem proosa

Suurepäraste proosaluuletustega tähelepanu võitnud Jan Kausi miniatuurromaan „Kompass“ on stiilne ja väljapeetud. Autor oskab sõnu ratsionaalselt kasutada. Võimalik, et teos on romaane neelava lugejaskonna jaoks liialt vaoshoitud ja soliidne. Aga Kaus ei pakugi ju laiatarbekaupa. Tegelikult lugu liigub, tundeid ja psühholoogiat jätkub, nagu ka karaktereid. Intelligentsed mõttearendused ei koorma, vaid suunavad autori tähelepanekuid vaagima. Kaus on hakanud oma teostesse sisse tooma pisut salapärase mündiga kohti, seekord Soendi talu, millest ei tohi kiirustades mööduda. Pealkiri on avatud mitmeti ja pakub põnevust.

Martti Kalda debüütteos, novellikogu „Viimsepäeva laupäeva hommikul“, intrigeerib ja provotseerib, nii et tuline jutt taga. Nende julm-kalkide tekstide kohal kõrgub haarav vaimukus, iroonia, salvavus. Loen Kalda tekstidest üldistavalt välja, et maailm on üks absurdne ja vägivallaga asustatud paik, kus tuleks läbi viia totaalne puhastus, vana ja igas mõttes devalveerunud inimsugu uue vastu välja vahetada. Teadagi ei ütle autor seda nii otse välja. Huvitav, kas Kalda põrgulik vindi ülekeeramine aitab kuidagi inimeste ja rahvaste vastastikuseid eelarvamusi vähendada või toimib vastupidi?

Täiesti ootamatu nurga alt jälgib ilmaelu Jüri Kolk lühiromaanis „Roheline suits“, mis on täidetud parajalt mõnusa tragikoomilise satiiriga. Nimelt asub Paavst terrorismivõtetega usuelumuresid „lahendama“. Nagu igal pool, kohtab Vatikaniski eestlasi. On juhme ja tobedamaid tegelasi, kes muudkui arutavad ja seletavad jumal teab millest. Tekst võinuks ehk sündida lühemana ja võtta sisse koha isevärki tegelastega päris vaimukas novellikogumikus „Naistepäev“. Nagu teoses „Viimsepäeva …“ otsitakse ka „Rohelises suitsus“ võimalust inimkonda paremaks muuta. Kolgi kirjandusliku hoo tulemusena ilmus tänavu kolmaski väljaanne, luulekogu „Kuu ja kirves“.

Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“ jätkab varasemates teostes alustatud intellektuaalsete mõtiskluste jada, kus segunevad teadmised, elutarkus ja teatav teatraalsuse element. Natuke vanatestamentlik ilmavaade. Päevikut meenutavas raamatus (kuupäevade asemel on pealkirjadeks märksõnad, millele autor keskendub) kirjeldab Õnnepalu tänavusi tegemisi varakevadest varasügiseni. Ta viitab vähemalt kümme korda uue sõja võimalikkusele, aga esile tõusevad ennekõike risti­inimese teadlikkus surmast, kannatamine ja armastuseigatsus, eluväärtused ning -tühisus. Seega inimese eksistents, mis näib olevat üks suur vale ja mõttetus. Mõistagi ei unusta autor panustamast lootusele, mis kaob teatavasti viimasena. Õnnepalu ei pääse kodukamarast, kuigi Euroopa seisab vankumatult ta kõrval.

Jaak Jõerüüdi rakursilt sarnane „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti“ sisaldab samanimelise lühiromaani ja novelle. Tekstid on täis arutlusi ja mõtteid ajalikust elust. Inimese kannatusest, väärikusest, ka halastusest ja selle mõistmise tarvilikkusest. Seejuures viidatakse pidevalt Jumala tarkusele, ja mõistagi Euroopale kui inspireerijale. Jõerüüdi elulooainelises „On nagu on“ esitab küsimusi Aita Kivi. Vastaja elujälgimisoskus ja diplomaadi elutarkus, isegi mõningane teravmeelsus sarnaneb sisuldasa eelnimetatuga.

Armin Kõomäele sobib novellivorm paremini kui romaani oma, oleks vaid lühiproosal lugejaid! Kogumiku „Minu erootika saladus“ pealkirja ei maksa peljata, sest erootika kõrval leiab teisigi teemasid. Kõomägi poeb ühiskonda katva kuue põue päris sügavale, otsib ja leiab üles groteskimaigulised tegelased, kel eluga mingid isevärki asjad ajada. Ta märkab elu räpasust, aga kirjutab sellest kuidagi viksilt-viisakalt, nii et igaüks võib end mõnes olukorras ära tunda, aga kaebama ei läheks.

Nimetan ka Ervin Õunapuu „Eesti gootika XX“ groteskseid ja hirmsaid jutte ning lugusid aastatest 1997–2017, kuigi tänavusse kuulub vaid tekst „Sära“. On haaravust ja lugeja pea vee alla pistmist, mis tähendab, et aeg-ajalt peab õhku ahmima ja küsima: kuidas siis nii, egas eestlased nii hullud ikka ka pole?

Toomas Raudami keeruliseks sätitud raamatutele, seekord siis jutukogule „Armastus pärast surma“, pole külakogus kerge huvilist leida, aga üritagem! Henri Zeigo nimetab jutukestest moodustuvat „Sõnakehva“ kohvikuromaaniks. Mina uurisin selle sisu küll kirjutuslaua taga – midagi seal nagu elab ja liigub. Tegelaseks on Supilinnast pärit noor kirjanik.

Eesti lugeja, jäta meelde, selle aasta belletristika-aed on külluslik!

On aeg esitada suur küsimus: mil määral suunab eesti ilukirjanduse loetavust raamatukogudes Mart Juur? Eriti siis, kui soovitab lugeda Margo Vaino raamatut „:)(: ma armastasin hullu naist“. See vääriks kindlasti uurimist! Armsad inimesed, joodikute (isiklik) hala, olgu luules või proosas, ei köida enam!

Luule

Kui parafraseerida Betti Alverit, siis luule, noor ja majesteetlik, ei hoia tänavu lampi kuigi kõrgel. Uut väge ma ei märganud, nii et on olnud üsna tavaline, kuid nimetustelt rikas aasta. 1990ndate lõpu ja nullindate alguse eluvärskus on võtnud rutiinsed vormid. Tõsi, ohte märgatakse: sõjaohtu, rahva sündimuse vähenemisega kaasnevat ohtu, keskkonna halvenemisest tulenevat ohtu, eesti keele kadu ennustavaid ohte. Aga, kus on laulu ilu, jõud ja ime, tahaks aasta lõpul kõrgendatud meeleolus hüüda!

Millest siis luuletatakse? Eks ikka tõest, õigusest, valedest, ühiskonnast, loodusest, kui pealiskaudselt üldistada, kuid üle kõige kohiseb individuaalse olemise mure ja vaev. Teadagi, see ongi inimese elu sisu: tema õnn, kurbus, üksindus ja kannatamine.

Kristiina Ehin jätkab sel aastal avaldatud „Kohtumistes“„Kaitsealas“ (2005) alustatud teemade ja motiividega. Tema luulet tajuvad lugejad ühtmoodi. Vähe on neid, kes julgevad öelda, et nagu ei hooli sellest, sest Ehin kaitseb, hoiatab, meenutab, otsib ja piinleb. Mõtiskleb päritolu üle. Muretseb keele ja maa käekäigu pärast. Kõige selle juures on poetess ajatu, tema sätitud read ei vanane küllap kunagi.

Mart Kangru „Liivini lahti“ mure­lapseks on rahvuslus, põhiteemaks eesti kultuur. Mõlemat karistab ta nagu hea vanem pahandust teinud last. Väiksed nükked ja müksud kuluvad ikka ära ega jäta suuri arme rahvustundekehale. Sõnaga toimetamine on autoril käes. Üle luuleraamatu sirutub karge sotsiaalne paiste, mida võib soovi korral sõnastada suursugusemalt – mure Eesti pärast!

Andrus Kasemaa, kes kinnitab, et armastab kogu maailma ja kõiki rahvaid, küsib vastses kogus „Olla luuletaja“ mitu korda „Kas inimene peaks sõtta minema?“. Vastajaid kohtab igasuguseid, uurige seda asja, poeedi mure vastu ei tohi ükskõikne olla. Jah, praegusaja sõda kui võimalik aines on üha kindlamini ka ilukirjandusesse sisenenud. Millal see nüüd juhtuski?

Jürgen Rooste ilmatu uhke pealkirjaga „Onerva ja Leino igavene armastus läbi seinasisaliku läbi poolkodutu kassi silma“ pakub jao siirast muret, aga ka tühja-tähja. Tundub, et toimetamisnõudeks on olnud kiirus. Poeedi sisemist teisenemist pole märgata, aga silm ja mõte on tal kõigele vaatamata nõelterav, autori tunneb nime mainimatagi ära. Kuigi raamat algab kolme mureliku suuga kirjutatud isamaalise lauluga, on enamik tekstidest seotud Mazzano elamustega. Teadagi häirivad vasakpoolse auraga Roostet Eestis paljud asjad, kas või see, et ei hoolita piisavalt Aafrikast tulnud poistest ega loeta eesti luulet. See viimane on tõsi mis tõsi, aga rahvaraamatukogudes eelnimetatud kogusid laenatakse, nagu ka Leelo Tungla luulevalikut „Teeleht“.

Edasi! Kristjan Haljaku „Uus inimene“ ja „Conceptio immaculata“ on mõnes mõttes tõesti uudsed, õieti vist uusvanad, tähendagu siis väljend kas või seda, et üks luuletamisest haaratud noor mees on kirjanduspildis juures. Tekstid on sürrealistlikud, tibake dekadentsist mõjutet, sest ta tõlgib ju Baudelaire’i. Lihtlugeja aga ei pruugi alati aru saada, kus ja millal mõte lõpetab mängu, sest sõnad on kuidagi laiali paisatud, lausegrupid ja -jupid esitatud kaootilises jadas. Vaimsust leiab muidugi terve hunniku, viited-vihjed piiblile, mütoloogia, erootika jne.

Igati loetavat tundeluulet pakub Martin Vabati „Lootuse akende vaikus“, kus võimutseb melanhoolia ja üksindus. Rahumeeli võib korraks avada Carolina Pihelga „Pimeduse pisiasjad“, Kaie Ilvese armsa „Eikeegi“, isegi Mikk Pärnitsa „Nemad ehivad sind“.

Ühiskonna hädade ja mustusega ning riigiga pidevalt põrpiv sotsiaalne luule on eri peatükk eesti lüürikas (milline uljas väljend). Aeg selle põhjalikumaks analüüsimiseks peaks olema käes. Osutan siinkohal vaid temaatika ideelise isa (:)esteet kivisildniku kogudele „kirsi­õis 007“ ja „Pariis 1911“. Kunagi ajakajalist luulet produtseerinud Ave Alavainu „Kõrtsilaulud“ pidanuks ilmuma ammu-ammu.

Mida sa hing oskad peale hakata Aare Pilve luule- või proosaluulekogu meenutava teosega „Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007–2015)“? Vormilt pole see lugejale kergesti käidav tee, kuigi esimesed leheküljed ei nõua suuremat vaeva, sest seal peitub autori elulooaines. Varase keskea lävel on meestel ju viimane aeg kõik südamelt ära kirjutada. Ent sõnaga mängida autor mõistab. Uhkesti kohe!

Kes ütleks vankumatu kindlusega, millise žanri juurde sobitub Siim Pauklini „Ahela ots ehk jooksus inimene“, mis sisaldab filosoofilisi ja psühholoogilisi arutlusi, mõned neist värssidesse seatult? Selge, et inimese olemasolu ja maailma mõtestamine huvitavad teda. Eks noore ja enesekindla mehena taha autor meid targemaks teha, esitab aga ühtlasi tohutult küsimusi, millele ei oska veel ise vastust anda. Ent mulle meeldivad enesekindlad sõnaseadjad. Tema teisest trükisest „Viis ürgelementi ja koer“ leiab satiirilisemad ja kurvemad haikulaadsed mõttearendused.

Üks ütlemata mõnus lugemine on murdekeelne Kauksi Ülle „ObiNizza“. Triin Soometsa sõna- ja mõttemängulise „Vaba raha“ avamine nõuaks palju ruumi, juhul kui selle vaeva ette võtaks. „Targa ja rumala juttude“ didaktikasse laskuvad õpetussõnad on ehk lahedamad.

Ühe suure alajaotuse luules, kordan üle, täidab autori enesevaatlus. Kalle Käsperi eleegiline „Orpheuse laule“ on igati mõistetav meenutusluule lahkunud abikaasast Goharist. Joanna Ellmanni „Olemise maa“ räägib olemise sisemistest piiridest ja seda üsna sümpaatselt. Mingil juhul ei tohi ju jätta nimetamata Hasso Krulli sensuaalset luulekogu „Kandsime redelit kaasas“ ega Liina Tammiste „Tagurpidi kuud“, kus lugejat ründavad atraktiivseid poose täis sõnad. Kareluse „betoon asfalt plastmass“ vaevleb eksistentsiaalselt raske koorma all.

Siinkohal lisan pisut rahvaraamatukogude statistikat, mis kinnitab, et oma väike või päris napp lugejaskond on olemas tänavu avaldatud kogudest veel järgmistel autoritel. Eda Ahi „Sadam“ on täis erinevaid mõtteid, vaateid ja puudutusi, ent sõnad sedapuhku loodetud eredusega ei sära. Kalju Kruusa „Ühe inimese elu (pooleli)“ on valitud tekstide kogu, kus kõik pole vormilt luule: on miniatuure ja mõne ristin koguni lühijutuks. Intellektuaalselt mänglevatele luuletustele vaatamata tajub ta hästi inimlapse raskemeelsust. Ja siis Kaupo Meieli teravmeelne ja sotsiaalne „Lühistu koosolek“, Kristel Põllu „Reaalsusesse teispool reaalsust“, mis tähendab, et ta kirjutab loodusest ja olemisest. Piret Bristoli „Muutmissõnad“ pajatavad autorist endast ja tema eluhoovustest, Kai-Mai Olbri kakskeelset kogu „Elujooned“ täidavad loomulikult väiksemad ja suuremad tunded. Marge Pärnitsa pealkiri „Õnneks oled mul sina“ räägib enda eest. Lauri Leedi „Kampeseur“ (talveõrna kirsisordi nimetus) osutab maise looduse väärtusele, Merike Õim peatub „Kirja vahetajas“ loodusel ja keskeatundmustel. Contra on üllitisse „Samal ajal sajal jalal“ üles otsinud kunagise tellimusluule telele ja mujale. Juhan Aru „Vihmapiisk nina peal“ vahendab looduses ärganud mõtteid ning „Sinine ahv“ on teos, kus Gregor Elm arutab vist, kuidas on olla.

Elu, inimesed ja sünniaeg

Kuidagi peab markeerima raamatud, mis aasta jooksul puudutasid, ehmatasid või võtsid isegi korraks sõnatuks, kuid mida ei mõista taas liigiliselt piisavalt täpsustada. Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu“ kuulub mu meelest aasta valusamate teoste hulka. See on reisikiri koos eluloomaterjaliga, teos, mis fikseerib ema ja tütre suhted, kaks teekonda, millest üks jahmatab avameelsuse ja valulisusega. Nende saatust ja käekäiku on suunanud nõukogude aeg, kuid kõike ei saa ainult võimu süüks pidada. Tiia Toometi „Vanaduse võlud“ sugereerib usku, et mõni terakene on siin ilmas jäänud ka seitsmekümnenda eluaasta ületanutele. Heljo Männi „Liivalaia“ sunnib mõtisklema väga eaka kirjaniku andestamistarkuse puudumise üle. Leida Kibuvitsa meenutav „Kirev. Saatus ja looming“ sobib pealkirjana valatult, sest kunagi väga populaarse kirjaniku käekäiku ja tuntust on kahtlusteta kujundanud seltsimees aeg.

Esseistikast on pälvinud rahvaraamatukogude külastajate huvi Viivi Luige „Pildi ilu rikkumise paratamatus“ ja Mihkel Muti „Mõtted“. Kirjutamisaeg, olgu milline tahes, on olnud nende autorite vastu armuline, nagu ka lugejad. See näitab muu kõrval ju sõnavaldamise oskust. Viimaselt jõudis hiljuti trükikojast „Õhtumaa Eesti II“. Malle Salupere põhjalik „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel“ väärib igal juhul tänusõnu.

Paar paksukest on oodanud juba tükk aega oma järjekorda ja sattunud lõppu kui kirjandusüllatused: Tiit Hennoste aitab neile, kel vähegi huvi, arusaadavamaks teha imelise pealkirjaga üllitise „Nihilist. FM. Final cut“. Kogumikule „Kivipilvede all. Tekste Värskest Rõhust 2005–2017“ on korraliku järelsõna kirjutanud Jan Kaus.

Hea, et Valdur Mikita meenutab „Kukeseene kuulamise kunstis“ taas, et metsaminek on eestlasele olulisem kui raamatutest mõtlemine, muidu poleks saanud pidama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht