Kuidas nad meile “ära teevad”?

Rein Ruutsoo

Teun A. Van Dijki “Ideoloogia” on hariduslik suursündmus.  

 

 

Teun A. van Dijk, IDEOLOOGIA MULTI­DISTSIPLINAARNE KÄSITLUS.

Tõlkinud Merit Karise. Tartu Ülikooli

Kirjastus, 2005. 462 lk.

 

 

 

Kapitalistlik paljusus ja tasakaal: mitmekesised rämpstoidu ja bodybuildingu valikud hoiavad elajaid terviklikus ja katkestuseta ringahelas. 

Marcos López. Kõik ühe peeso eest. Buenos Aires. 2003. Marcos López. Boca juniors. Córdoba. 1995. Marcos Lópezi ja Peeter Lauritsa ühisnäitus on Tallinna Kunstihoones 24. II – 2. IV.

Nii hämmastav kui see pole, kuid juba ligi 40 raamatut avaldanud Teun A. van Dijk on vähemalt Interneti otsingumootori pakutu kohaselt Eestis kui mitte tundmatu, siis vähemalt kõrvaline autor. Meie teaduskeskustest seisab ta olulisel kohal vaid Eesti Humanitaarinstituudi õppekavade lektüüris. Teatavas mõttes ”mõõdab” van Dijki kodustatuse aste Eesti sotsiaalteaduste seisundit paremini kui viited Michel Foucault’ või Michel de Certeau’ teostele. Viimati nimetatud on sügavalt inspireerivad mõtlejad-filosoofid, kuid üldhariduslikult saab neid lähemalt tundmata hakkama. Dijk kuulub aga nende kirjutajate hulka, kelle teoseid lugemata tänapäevane humanitaar- ja sotsiaalteadlane vähemalt magistritasemel hästi hakkama ei saa. Vähemalt nii on see sealpool Soome lahte. Pealegi teatab van Dijk, et seegi raamat on vaid sissejuhatus. “Järgmistes raamatutes tahan ma esitada ka diskursuse, tunnetuse ja ühiskonna omavahelisi suhteid käsitlevate empiiriliste uuringute tulemused ning ka teemakohase kirjanduse põhjaliku ülevaate” (lk 9).

 

Tõediskursuse kriitika

 

Ehkki tõeliselt originaalne monograafia, on van Dijki kõnealune raamat nagu mitmed teisedki tema teosed suurepärase käsiraamatu formaadis. Selles on kogu uurimisvälja sünteesi ja korrastamise soovi, lähenemisviisi, mida on nimetatud ka “metateoreetiliseks”. Loomulikult ei tähenda see entsüklopeedilisust. Viiteid mitmetele väga säravatele sotsiaalfilosoofidele ning diskursuse uurijatele, näiteks Eestiski mõnevõrra tuttavale Ernesto Laclaule ja mõnele teisele, me raamatust ei leia.

Van Dijki “Ideoloogia” on hariduslikus mõttes suursündmus. Ma siiski ei usu, et lähiaastail meie avaliku poleemika sõnavara (näiteks lähiajaloo käsitlemisel) selle mõjul märkimisväärselt uueneks. Mõned valitsevad koolkonnad on tervete põlvkondade kõvakettad üsna õppimiskindlalt ära “formaatinud”. Kuid igatahes lisavad van Dijki, Foucault’, Certeau jt teoste tõlked lootust, et ka tulevastele põlvkondadele ei surutaks arutlustes peale leninlikku “objektiivse” ja “subjektiivse” valealternatiivi. Mitte ainult et see vastandus on suuresti viljatu, vaid see on ka üks oluline ohuallikas. Objektiivse-subjektiivse liturgia pole pelgalt pseudoalternatiivide seadmine, vaid lõks! Objektiivsuse needus peitub selles sisalduvas optilises pettuses. Tundub ju objektiivsus nii “heana” mingi demoraliseerunud subjektiivsuse (sealhulgas postmodernsuse) taustal. Nii ei saadagi aru, kuidas subjektiivsusega võideldes öeldakse lahti isemõtlemise õigusest, subjektsusest, kriitilisest arutlusest ja andutakse õnnestavale “objektiivsuse” teenimisele.

Paradigmaatiline uuendus (vähemalt teoreetilisel tasandil) konstruktivistlik-kriitilises suunas, mida esindab ka van Dijk, ehk nõrgendaks nn tõe diskursuse esiletungimise totaliseerivaid mõttemalle. Viimase kohta esitab Dijk väga eredaid näiteid oma raamatu lõpus, poleemikas Dinesh D’Souzaga, kelle võitluses kultuurilise relativismi vastu on palju ka meie kultuurikonservatiivide” jooni (rassist ja etnokraat D’Souza nimetab end avalikult kultuurikonservatiiviks).  

 

Ärategemist paljastamas

 

Ka postkommunistlikus Eestis pole meie saatus enam selline nagu Alice’il imedemaal, kus talle selgitati, et meie määrame, mida see sõna tähendab. Eelmise sajandi teise poole lääne sotsiaalteaduste üks keskseid eesmärke on olnud niisuguse määrava võimu anatoomia esiletoomine. Nõukogude Liidus oli selles suunas mõtlemise õpetamine keelatud. Muidugi võib korraldada Nürnbergi või mõista sada korda hukka kommunismi – see on kõik vajalik. Rituaalidest või manast siiski ei piisa, et me ei kukuks jälle samasse auku.

Van Dijki raamatu juhtmotiiv on ikka ja jälle selle painava küsimuse tõstatamine, kuidas seda trikki tehakse. Mis ikkagi kindlustab näilise avalikkuse vahendusel selgelt nende võimu, kes domineerivad või sunnivad inimesi toimima oma huvide vastaselt? Selle trikiga suunatakse valija andma oma hääl neile, kes tegelikult nende huvisid ei esinda, marssima lauluga, käised üles kääritud, kindlasse surma, tundma uhkust rahvavaenlaste küüditamisele kaasaaitamise üle jne.

Selle triki saladuse paljastajana ja kriitikuna jätkab van Dijk mõttetraditsiooni, mida me tunneme “kriitilise traditsioonina”. Seda võib nimetada ka vasakpoolseks, sest Dijki arutluste tõukejõuks on selgelt leppimatus arutu globaliseerumise, sotsiaalse ebavõrdsuse, soolise diskrimineerimise, rahvusliku rõhumisega jms. Ta tunnustab sidet oma tegevuse ja Frankfurdi sotsiaaluuringute koolkonna algatatud kriitiliste uuringute vahel. Ideoloogia kriitiline uurimine toob esile selle, kuidas ideoloogia legitimeerib võimu kuritarvitamist. Vägivalla ideoloogiline legitimeerimine leiab aset kõikjal. Ideoloogia toimib nii sotsiaalse struktuuri globaalsel tasandil sotsiaalse konkurentsi, konflikti, võitluse ja ebavõrdsuse mentaalse “valvesüsteemina” kui ka sotsiaalselt tingitud argielupraktikana. Kuid nagu rõhutab van Dijk: ideoloogia pole sõimusõna. Uurimise eesmärk pole vaid halbade ideoloogiate nagu rassismi, seksismi, natsionalismi/šovinismi, kolonialismi jms analüüsimine. On ka positiivsed ideoloogiad: vastupanu, vabastamise ja teised seda laadi ideoloogiad.

 

Ideoloogia ja diskursus

 

Kõige üldisemas plaanis otsib van Dijk vastust küsimusele, miks on inimestel üldse ideoloogiat vaja – miks on olemas väitelise struktuuriga laused? Milles seisneb ühiskonna koospüsimise ja koostegutsemise võime saladus?

Väga lühidalt öeldes on ideoloogia kogukonna/ühiskonna mentaalse sidususe hoidmise viis. “Minu teada aga pole siiski nende paljude ideoloogiauurimuste hulgas, millest mõni käsitleb ka keelt ja diskursust, ühtegi, mis vastaks küsimusele, kuidas kõne täpselt teksti kujundab ning vastupidi, kuidas diskursuse ja kommunikatsiooni kaudu ideoloogiat kujundatakse, omandatakse ja muudetakse” (lk 8).

Ehkki van Dijki ideoloogiaid süstematiseeriv analüüs on väga valgustav, on ta andnud peamise panuse ikkagi diskursuse analüüsi tehnikate loomises. Nagu Van Dijk tõendab, on ideoloogia “olemuse” mõistmiseks vaja uurida väga keerukaid psühholoogilisi, keelelisi jm suhteid tunnetuse, ühiskonna ja diskursuse vahel.

Kõige laiemalt võttes on diskursused sotsiaalne praktika, mille vahendusel ideoloogia end manifesteerib ja realiseerib. Van Dijki algatatud diskursusanalüüsi peamisi saavutusi on teksti ja kõne peenekoelise struktuuri uurimine. Diskursusanalüüsi eesmärk on selgitada diskursuste struktuuri ja ideoloogiate struktuuri vahekorda näitamaks, kuidas ideoloogiatel põhinevad sotsiaalsed representatsioonid mõjutavad otsustavalt inimeste kõnet ja tekste. Dijki ideoloogiauurimuste peamine sõnum võiks olla, et igasugune rääkimine tõe diskursusest (objektiivsest tõest) või kõnelemine “meie” nimel peab põrkama küsimusele, kuidas siis see trikk nüüd tehakse, ja selle kriitilisele analüüsile.

Van Dijk on ilmselt vasakpoolsete sümpaatiatega teadlane. See on Eestis, kus Lenin ja Gramsci on peaaegu et Siiami kaksikud, küll kardetavasti halb lugemissoovitus. Globaalsele haardele vaatamata ei hõlma van Dijki raamat muidugi kõiki diskursusanalüüsi valdkondi. Eriti puudutab see diskursuste tekke sotsiaalsete eelduste selgitamist. See, et kohati ei lähe van Dijk oma arutluste filosoofiliste eelduste näitamisel lõpuni (säilitab seega essentsialistliku vaatenurga nii inimesele kui ühiskonnale), tuleneb ehk raamatu pedagoogilisest suunitlusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht