Kuidas rääkida raamatutest, mida lugenud oleme?

W. S. Maughami arvates on romaani eesmärk pakkuda lugemisnaudingut ning autori tundmine aitab meil seda paremini nautida.

SIIM LILL

Tahaksin anda kolm tegelikku juhtnööri: 1) ära loe iialgi raamatut, mis pole aasta vana, 2) loe ainult kuulsaid töid, 3) loe vaid seda, mis sulle meeldib.1

William Somerset Maugham on tõenäoliselt Sirbi lugejaga juba sinasõber, sest kirjastus Canopuse egiidi all on eesti keelde jõudnud suurem osa tema kirjutatust (kui kuulsuse toonud näidendid ja hulk esseid välja arvata). Kõigi raamatute lõpus paiknev Tõnu Lemberi pilguheit tema elulukku kinnistab iga korraga sõprust ja sümpaatiat.2 Kummatigi on kirjandusmeedias aga tähelepanuta jäänud Maughami viimane eestindatud kirjatöö „Kümme romaani ja nende autorid“. Teos moodustab omamoodi terviku Maughami autobiograafilise teosega „Kokkuvõtteks“, mille 2005. aastal ilmunud tõlge vääriks samaväärset tähelepanu.3

Kokkuvõtteks“ on loominguline käsiraamat, mis piiritleb Maughami kirjanikutee kujunemise ja tema mõtted kirjandusest. Teravmeelsus ja elegants ajavad teineteist taga. Võtkem näiteks laused „Minu meelest on inglise ilukirjandust tublisti kahjustanud kuningas Jamesi Piibel“ või „Jääb peaaegu mulje, et filosoofide muretus, turvalises elus ongi hambavalu see, mis neid kõige valusamini puudutab, nii et vägisi tikub pähe järeldus, et Ameerika stomatoloogia edasise võidukäiguga kaob kurjuse probleem peagi päevakorralt.“4 Halleluuja! On mõistetav, miks raamatu tagakaanel soovitatakse seda lugeda vähemalt korra aastas.

Kümme romaani ja selle autorid“ saab siinse tähelepanu osaliseks pelgalt seepärast, et mahukuse ja sisu tõttu jääb see tõenäolisemalt lugeja laualt eemale, kuigi mõlema raamatu temaatika on paljuski samane.

Ilukirjanduse kunst

Maugham on oma eluaegse populaarsuse poolest võrreldav Stefan Zweigiga. Nõnda tõi näiteks ainuüksi lühijutul „Vihm“ põhinev filmiversioon talle sisse miljoneid.5 Sellest tehti kokku lausa kolm filmi, plaanitavas neljandas pidi mängima Marilyn Monroe, kes aga kahjuks enne suri. Maugham ja Zweig – kirjanikud, kellel on tohutu menu, kuid kelle tekstid pole pelgalt päevakajalise kihiga – on haruldane liik. Ometigi ei ole Maughami (nagu ka Zweigi) teosed, kui mõningase mööndusega välja jätta „Inimorjusest“,6 kunagi sattunud kõigutamatu klassika hulka. Ega ta sinna püüelnudki: „Ma tahtsin raha ja ma tahtsin kuulsust.”

1954. aastal ilmunud raamatu „Kümme romaani ja nende autorid“ peatükid olid esialgu laiali pillutatud ajakirja Redbook lehekülgedele ja leidsid ka koha kõigi käsitletud kümne romaani lühendatud väljaannetes. Õigustatult lühendatud, sest „kahjuks on mõningatel põhjustel [—] vähe romaane, mida on võimalik algusest lõpuni lugeda, ilma et huvi vahepeal raugeks“ (lk 9). Maughami silmis ei saa olemas olla täiuslikku romaani (seda erinevalt novellist) ning sestap võib „Tom Jonesi“, „Uhkuse ja eelarvamuse“, „Punase ja musta“, „Moby Dicki“, „Vihurimäe“ ja teiste klassikateostega kergemini ümber käia.

Inglise kirjanik William Somerset Maugham (1874–1965)

New York Public Library Archives / Wikimedia Commons

Maughami kümne romaani valimik on meelevaldne, ent ta põhjendab seda elegantselt. Inglaste, prantslaste, venelaste ja ühe ameeriklase kõrval pole paraku ühtegi sakslast, kuigi tolle kultuuriruumi ja keelega oli Maugham lähedalt seotud. Vahest on see teadlik märgiline valik? Ühtlasi võib imestada, kuidas said nimekirja inglased, sest kodumaa kohtles teda nagu Oscar Wilde’i, kelle saatuse vältimiseks tuli tal elama asuda mujale. Kuklas kummitas vanema venna enesetapp, kes kriminaalsest seksuaalsättumusest (Inglismaal kuni 1967. aastani!) tulenevate probleemide tõttu mürki manustas ja piineldes suri.

Raamatut kannavad kaks teesi. Esiteks, romaani esmane eesmärk on pakkuda lugemisnaudingut ja romaanikirjaniku eesmärk peab õpetamise asemel olema meelelahutus: „Pole mingit põhjust, miks romaanikirjanik peaks olema midagi muud kui romaanikirjanik. Piisab sellest, kui ta on hea romaanikirjanik“ (lk 14). Teisal: „Muidugi on kirjanikul õigus tegeleda selliste tähtsate teemadega, mis puudutavad iga inimest, nagu Jumala olemasolu, hinge surematus, elu mõte ja väärtus; kuigi kirjanik on piisavalt mõistlik pidamaks meeles dr Johnsoni tarka ütlust, et nende teemade kohta pole võimalik öelda midagi uut, mis oleks tõsi ega mingit tõde, mis oleks uus“ (lk 21). Ah, müstiline dr Johnson, kellele alatasa kõikjal viidatakse!

Ja teiseks, küllap vanamoeline tees: romaanile on vaja autorit ja autori tundmine aitab meil seda paremini nautida. „Olen arvamusel, et teadmine, milline inimene autor oli, lubab tema loomingut paremini mõista ja hinnata“ (lk 26). Nõnda võib kas või pisike detail Maughami enese elust anda nii mõndagi juurde tema teoste hoomamisel – nimelt et ta oma pealesunnitud abielus sisekujunduse esiema Syriega kannatas, eriti just seetõttu, et too muutis pidevalt eluruumide kujundust ja asjade paiknemist.

Originaalsust, algupärasust pole Maughami meelest olemas, iga kirjanik on nähtamatuid niite pidi seotud oma eelkäijate, ajastu ja muuga. Ja nende niitidega peab arvestama. Maugham väidab mööndustega, et ainuke talle meenuv algupärane teos on „Don Quijote“, ent selleski ei saa kindel olla.

Haruldased talendid

Iga käsitletava kirjaniku ja romaani suudab Maugham piiratud mahtu arvestades meisterlikult elavaks luua. Eriomase tähelepanu saab Honoré de Balzac, kelle loomupärane loominguline võimekus on nõnda suur, et üksnes teda julgeb Maugham nimetada geeniuseks. (Pärast Maughami kirjeldatut tunnen juba mõnda aega paratamatut sundi Balzaci kogutud teoste omandamine lõpule viia.) Kümnest romaanist suurim on aga Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“, mille elutarkust on raske ületada: „Sellist laiaulatuslikku romaani, mis käsitleb nii kaalukat ajaloolist perioodi ja seda niivõrd arvukate tegelaskujudega, pole varem kirjutatud ega kirjutata arvatavasti ka kunagi“ (lk 291).

Peatun siinkohal pikemalt Maughami Dostojevski-käsitlusel, sest viimasel ajal kipub kaduma maughamilik arusaam kirjandusest kui naudingust. Ikka ja jälle kõlab kusagilt Jordan Petersoni hääl, kelle arvates oli Dostojevski üks suurimaid psühholooge (erinevalt sotsioloog Tolstoist). Tema kurikuulsas reegliraamatus on Dostojevski pidevalt abiks VII reegli puhul: „Püüdle tähenduslikkuse poole“.7 Muidugi on Dostojevskit hää lugeda, aga una hirundo non facit ver! XXI sajandi moraaliõpetust ei saa pärast Nag Hammadi gnostiliste tekstide leidmist enam väärõpetuslikule kristlusele üles ehitada. On ju teada, et uus ajastu kannab feminiinsuse pitserit,8 sestap on ka näiteks kurb kuulata, kuidas Jungi väänatakse, topitakse kasti, kuhu ta oma sofialiku uue ajastu ootusega ei sobitu. Tähenduslikkuse ja tõe asjus peaks venelaste puhul pöörduma hoopis Berdjajevi ja Solovjovi poole, küllap siis kaob ka kasuiha, millega Peterson õigustatult võitleb.

Maugham ei usu Dostojevski sõnu, et kannatus puhastab ja parandab. Eriti tundes tolle elulugu – pedofiilia varjundid, olgu need siis pelgalt vaimusünnitised või mitte;9 vanglas kogetud kannatus, mis Dostojevski iseloomus mingeid muutusi ei toonud jne. „Kannatus on inimkonna pärisosa, kuid see ei vähenda sugugi tema kurjust,“ tõdeb Maugham (lk 288). „Kurjuse problemaatika ootab ikka lahendust“ (lk 289). Dostojevski pakub lugemisnaudingut, küsib olulisi küsimusi, paiskab need küsimused näitelavale, aga vastused …

Lõpetuseks küsib Maugham, kuidas said need kümme kirjanikku, kelle loomingut ta oma raamatus käsitleb, säärase haruldase ande osaliseks, ja vastab: „See näib sõltuvat isiksusest, ja isiksus näib, väheste eranditega, koosnevat nii austustväärivatest kui ka õudust­tekitavatest isikuomadustest“ (lk 339).

Maughami enese mõistmiseks tuleb Tõnu Lemberi sõnutsi pöörduta tema teose „Vahe tera“ VI peatüki poole (ee 1956, 1994, 2004).10 Maughami pikad idareisid tõmbasid ta paratamatult sealse müstika poole.

Pierre Bayardi raamatut „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud“ järgides võib tõdeda, et ka loetud või lugemist ootavatest raamatutest (mida need kümme Maughami käsitletud romaani kindlasti on) rääkimine teeb meid loojaks ja viib nõnda tagasi iseenese parema mõistmise juurde. Paratamatult on meil selleks vaja teetähiseid.

Samuel Smilesi raamatus, kust pärineb siinse arvustuse moto, leidub reklaam Charles Richardsoni teosele „Raamatute valikust ja sellest, kuidas neid lugeda, et nad tooksid meile kasu“. Reklaamlausete hulgast kerkivad esile kaks: „Kuigi teoses on silmas peetud inglise olusid ja mitte just tänapäeva omi, siiski on ta muulasele niisamavõrd juhatust andev kui inglaselegi.“ ja „Kes raamatuid üldse loeb, see peab ka mõtlema, kuidas neid lugeda.“.11 Hämmastav sobivus! Maugham on lugemise üle mõtlemise puhul hindamatu kaaslane (olgugi inglane) ja tema teos tõhus teetähis. Jätkem aga meelde ka see, et tema hinnangul „ei ole ju olemas mingisugustki kohustust ilukirjandust lugeda“ (lk 27).

1 Samuel Smiles, Läbikäimisest raamatutega. Tlk O. Peterson. Sõnavara, [1924], lk 5.

2 Elukäigust ülevaate saamiseks võiks kõrvale vaadata dokumentaalfilmi „Revealing Mr. Maugham“ (2012) või Maughami-pisiku suurenemise korral lugeda Selina Hastingsi kogukat monograafiat „The Secret Lives of Somerset Maugham: A Biography“ (2009). Vt ka Lembit Liivak, William Somerset Maugham 1874–1965 ehk tundmatu härra Maugham. – Sirp 30. I 2014.

3 William S. Maugham, Kokkuvõtteks. Tlk Inta Soms. Canopus, 2005.

4 Kokkuvõtteks, lk 28, 194.

5 Eesti keeles nt kogumikus „Värisev leht“. Tlk E. Roks. Loomingu Raamatukogu 1969, nr 16.

6 Kalle Käsper, Elu on põrgu. – Sirp 2. V 2003.

7 Jordan B. Peterson, 12 Rules for Life: An Antitode to Chaos. Allen Lane, 2018, lk 161–201. https://www.youtube.com/watch?v=wLc_MC7NQek

8 Lugege Petersonile vastukaaluks hoopis Maria de Naglowska ettekuulutusi.

9 Vt nt Nikolai Strahovi kirja Tolstoile (tänan viidete eest Rauno Alliksaart): http://feb-web.ru/feb/tolstoy/texts/selectpe/ts6/ts72652-.htm; https://sobesednik.ru/obshchestvo/20120826-adskii-seks-fedora-dostoevskogo

10 Tõnu Lember kohtumisel raamatupoes Utoopia 29. V 2018.

11 Läbikäimisest raamatutega, lk 29.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht