Kuidas saada kirjameheks ehk Mario Vargas Llosa

Lembit Liivak

Mario Vargas Llosa. Tädi Julia ja kirjamees. Tõlkinud Eva Kolli, kujundanud Jüri Jegorov. Tänapäev, 2010. 410 lk. Mario Vargas Llosa. Kirjad noorele romaanikirjanikule.  Tõlkinud Ott Ojamets, toimetanud Triinu Tamm. Loomingu Raamatukogu nr 15-16, 2011. 96 lk.        „… preemiad, avalik tunnustus, suured tiraažid ja kirjaniku sotsiaalne prestiiž liiguvad edasi sui generis, omal ülimalt juhuslikul moel, ning nii mõnigi kord tõrjutakse põikpäiselt eemale need, kes eespool nimetatut kõige enam väärivad, ning ollakse helded kõige vääritumate suhtes.” Mario Vargas Llosa          Alates 1901. aastast on Nobeli auväärset kirjanduspreemiat välja antud 103 korda ning selle vääriliseks on peetud 107 autorit. Esimesena pälvis selle Sully Prudhomme, prantsuse luuletaja ja esseist, ning mullu sai laureaadiks peruu kirjanik Jorge Mario Pedro Vargas Llosa. Kui nüüd seda pikka nimekirja XXI sajandi perspektiivist põhjalikumalt silmitsema jääda, võib tekkida üsna palju mässumeelseid küsimusi.  Vabandatagu siinkohal minu võhiklikkust, aga paraku ei ole ma midagi kuulnud Sully Prudhomme’ist ega päris paljudest teistest auväärsetest nimedest, küll on mul aga oma, kahjuks mitte eriti kõrge arvamus José Echegaray y Eizaguirrest, Jacinto Benaventest, Pearl Buckist, Harry Martinsonist ja mitmest ülejäänust. Ja üleüldse, kui preemia vääriliseks on peetud John Galsworthyt, kus on siis tema kaasmaalased Graham Greene, Somerset  Maugham, rääkimata George Orwellist või Aldous Huxleyst? James Joyce’i ja Virginia Woolfi jaoks pole aga vist veel üldse suudetud väärikat preemiat välja mõelda? Või miks on lugupeetud Rootsi Akadeemia ära unustanud sellised tänaseni kõrgelt hinnatud kirjanikud nagu Franz Kafka, Jorge Luis Borges, Vladimir Nabokov, Miguel de Unamuno jpt?     

Kui nüüd pöörata pilk Ladina-Ameerika kirjandusmaastikule, siis on ajapikku hakanud veidi tüütuks muutuma, et juba 30-40  aastat opereeritakse vaid tosinkonna sealse suure nimega, kellest peamiselt mainitakse Gabriel García Márquezt, Carlos Fuentest, Julio Cortázarit, Jorge Luis Borgest, Juan Rulfot, mitte et tegu oleks küsitava väärtusega kirjanikega, kuid mainitute seljataga on juba pikka aega kirjutanud teised, kes neile põrmugi alla ei jää. Siinkohal pruugib vaid mainida kuubalast Reinaldo Arenast, tõelist kirjandusgurmaanide maiuspala Tšiilist Roberto Bolañot, Gabriel  García Márqueze sõpra kolumbialast Álvaro Mutist, keda too peab „meie aja üheks suuremaks kirjanikuks”, või ka Rudolfo A. Anayat, kes küll elab USAs New Mexicos ja kirjutab inglise keeles, kuid tunnetuselt ning maagilis-realistlikult stiililt, mis Márquezele raasugi alla ei jää, näib tegu olevat pigem ladinaameeriklasega. Need on vaid mõned nimed paljudest. Nii tundub ka, et Mario Vargas Llosa on pidanud aastakümneid oma kunagise lahutamatu sõbra Márqueze varju jääma ja pole ka võimatu, et see võib olla üks põhjusi nende 30 aastat kestnud vihavaenule.       

Márquezest kaheksa aastat noorem Vargas Llosa sünnib 1936. aastal Tšiilis, kuid isa hülgab tema ema veel enne lapse sündi ning emapoolne perekond kolib 1937. aastal Boliiviasse. Umbes kümme aastat hiljem ühinevad poisi vanemad uuesti ning ilmselt ongi just isa tema kujunemisel suurt, ehkki negatiivset rolli mänginud. Kartes nimelt, et pojast ei kasva kirjanduslike huvide tõttu „õige mees”, paneb isa ta peagi sõjakooli, kus teismeline Varguitas kogeb militaristidest fanaatikute käe all darwinlikku  olelusvõitlust kogu selle täies jõhkruses. „Tõelist meest” neil temast siiski vormida ei õnnestu, kuid tänu läbielatule ilmub mõni aasta hiljem romaan „Linn ja koerad” (1962), mille tuhat eksemplari sõjaväelased demonstratiivselt sama kooli õuel ära põletavad. Peruu võimud aga ei pea seda raamatukest mässumeelsusele ning sapisele ühiskonnakriitikale vaatamata piisavalt ohtlikuks ega selle ärakeelamist põhjendatuks, mistõttu Llosa esikteosest  saab loomulikult bestseller.     

Peruu masendava reaalsuse ja isiklike läbielamiste tõttu tärkab Vargas Llosa poliitikahuvi varakult ning esmalt on ta nagu paljud teisedki tuline Fidel Castro pooldaja. Hiljem, erinevalt Márquezest, kes pidavat tänaseni El Comandante parim sõber olema, muudab ta oma vaateid radikaalselt ning tutvumine neoliberalistlike  ideede ja uusimate majandusteooriatega veenab kirjanikku Peruu viimase valitsuse majanduspoliitika hukatuslikkuses ja temast saab 1987. aastast pankade riigistamise vastase aktsiooni keskseid kujusid. Seejärel on ta tsentristlike ja parempoolsete jõudude ühenduse kandidaat Peruu 1990. aasta presidendivalimistel, saab aga paraku lüüa. Oma memuaarides on ta kirjeldanud masendavat avastust, kui vähe on reaalsel poliitikal tegemist ideedega,  kuna see koosneb peaaegu eranditult manöövritest, intriigidest, vandenõudest, paktidest, paranoiast, reetmisest jne.   

Seega on ka kogu Vargas Llosa looming tihedalt seotud poliitikaga, mida Peruu ja LadinaAmeerika (või kogu nüüdismaailma?) kontekstis  võib pidada sünonüümiks pimedale võimuihale, diktatuuridele, korruptsioonile ja militaristide naeruväärsele arrogantsusele, millele ta vastandab üksikisiku vastupanu, mässu ning paratamatu lüüasaamise. Mis aga veelgi olulisem – tema looming on äärmiselt eksperimentaalne. Ilmuvad sellised legendaarsed romaanid nagu „Roheline maja” (1966) ja „Kõnelus „Katedraalis”“ (1969/1975), kus inimeste loodud konstruktsioonide (linn, bordell  „Rohelises majas”, kõrts nimega „Katedraal”) kaudu peegeldatud süsteemid ning ideedekogumid omandavad niivõrd komplitseeritud mõõtmed, et sellised mõisted nagu sümbol või sümboolne kaotavad siin sootuks tähenduse. Põimuvad erinevad süžeed, toimuvad ootamatud – ja tihti raskesti tabatavad – nihked ruumis ning ajatasanditel, vahelduvad otsene, kaudne ning siirdkõne, sulavad kokku esimene ja kolmas isik, kuigi eesmärgiks pole lihtsalt lugejat hullutada, vaid see kõik osutub vajalikuks, et edasi anda sündmuste ja olustiku salapära, pingelisust, ängi.       

On ka igati loogiline, et Vargas Llosa taoline kirjamees mõtleb palju kirjutamise ning kirjanduse tähtsuse üle tänapäeva maailmas. „Miks te kirjutate?” küsis kord üks intervjueerija temalt võib-olla ehk veidi lihtsameelselt. Autor vastas: „Ma kirjutan, sest ma olen õnnetu. Ma kirjutan, sest see on üks viis, kuidas selle tunde vastu võidelda.” Vormiprobleemide vastu huvi tundes köitis teda esmalt William Faulkner, aga tema eeskujudeks – ning lemmikuteks – on ka Borges, Camus, Sartre, Melville, Hemingway, Dos Passos ja paljud teised, kuid ennekõike  ilmselt Flaubert, keda Vargas Llosa peab esimeseks nüüdisaegseks kirjanikuks ning kelle „totaalse romaani” idee (Flaubert’i unistus oli kirjutada romaan eimiskist, s.t raamat, millel puuduks täielikult seos välise maailma ja reaalse eluga ning mille jõulisus tuleneks teosest enesest) näib teda pidevalt lummavat. Nii valmibki 1997. aastal epistolaarses vormis mõtisklus „Kirjad noorele romaanikirjanikule”, mida nüüd tänu Loomingu Raamatukogule ja  tõlkijale Ott Ojametsale äsja ilmununa eesti keeleski lugeda võib. Ometi ei tohiks selle raamatukese pealkiri eemale peletada neid, kes kirjaniku ametit liiga raskeks – või ka tänamatuks – põlgavad, sest lisaks erinevate suurkirjanike tehnika analüüsile leiab siit ka märksa avaramaid kirjandussiseseid ja -väliseid teemasid, sest keda siis ei huvitaks reaalsuse ning fiktsiooni, ettemääratuse ning valikuvabaduse, autentsuse/ebaautentsuse probleemid meie  endi elus. Ka Vargas Llosa ise on kommenteerinud, et tegemist pole algaja kirjaniku käsiraamatuga, vaid pigem esseedega sellest, kuidas – lähtudes autori enda kogemusest – sünnivad romaanid. Vahest märksa olulisem on, et neid kirju lugedes meenuvad taas vanad head toekad klassikud (Cervantes, Flaubert, Henry James jt), kes nüüdisaja infomüras ununema kipuvad. Tänapäeva inimese väga piiratud lugemus pole ju mingi saladus, aga nendestki vähestest,  kellel lugemisharjumus veel alles, satuvad paljud paraku vaid üles haibitud menukitest ühepäevaliblikate peale. 

1970. aastatel hakkab Vargas Llosa stiil muutuma ning varasem tõsidus ja eksperimentaalsus asenduvad mängulisema, iroonilisema, humoorikama kirjutamislaadiga, mille hea näide on mullu eesti keeles ilmunud „Tädi Julia ja kirjamees” (1977, minu kummardus Eva Kollile suurepärase tõlke eest). Muide, autobiograafilise ainese tõttu kasutasid poliitilised vastased  nii seda kui ka romaani „Kapten ja külastajannad” (1973, e.k 1994, tlk Ruth Lias) tema mustamiseks presidendivalimiste kampaania ajal. Tõsielu tasandil armub siin 18-19aastane kirjanduslike ambitsioonidega Marito oma hiljuti lahutatud ja temast kümmekond aastat vanemasse tädi Juliasse (ärge uskuge tõlke tagakaane testi, kus vanusevaheks on pakutud 30 aastat!), mis põhjustab suguvõsa keskkodanlikus konnatiigis tohutu nördimustormi. 

Teisel ning märksa huvitavamal plaanil on kujutatud menukat raadio-novela’de autorit Pedro Camachot, kes seebiooperite maailma nii sügavalt sisse elab, et kaotab sootuks reaalsustaju ja lõpetab hullumeelsuses. Tegelikult võib ju see teos oma triviaalsuses lihtsalt õlgu kehitama panna ja harvad pole ka juhud, kui tõsimeelsem lugeja selle peale paarikümmet lehekülge tõepoolest kõrvale heidab, sest pealegi on seebimaailmas elavate inimeste siseilma tunduvalt filigraansemalt kirjeldanud teine ladinaameerika kirjanik, argentiinlane Manuel Puig romaanis „Mingitud musikesed” (1993, tlk Marin Mõttus; eesti laval osutus menukaks  ka tema „Ämbliknaise suudlus”). Kuid ka siin on tegu taas Vargas Llosa ühe lemmikteema – fiktsiooni ja reaalsuse kõrvutamisega. Paralleelselt on kujutatud Camacho kirjutatud seebiooperite süžeesid ning sellele vastukaaluks reaalselt aset leidnud, ehkki tavatut ja skandaalset armuafääri autori ja tema tädi vahel, kuid paraku tundub see tegelikkuses toimuv armulugu raadiostsenaristi loodud melodramaatiliste lugudega võrreldes lootusetult igav,  kodanlik ja kiretu. Seega oleks seda romaani lugedes märksa põnevam teada saada, kuidas lõpetab surmahirmu äärele viidud Ayacucho perekond, kas Lucho Abril Marroquín vabaneb oma painajatest, kas isatapp ja mehetapp on teoks saanud ja kuidas lõpeb tragöödia Barrancos, kui seda, kas Varguitase (Vargas Llosa) ja tädi Julia (Julia Urquidi, kes muide mullu 84aastaselt suri) abielu ei kujune selliseks nagu kõigil teistel ja kestab igavesti, nagu loodab noor  Marito? Mida aga arvas Julia Urquidi ise oma eksabikaasa romaanist, on võimalik uudistada kõiketeadvast Internetist …   

Nagu kommenteerib Ott Ojamets oma tõlke järelsõnas, on Mario Vargas Llosa tõeline tänapäevane renessansiinimene, kelle elu ja looming on äärmiselt mitmekülgsed: ta on kirjutanud ohtralt romaane, näidendeid, esseesid, filmi- ja kirjanduskriitikat ja osalenud väga aktiivselt ka poliitikaelus. Eesti keelde on sellest kõigest paraku jõudnud üsna vähe, lisaks eespool mainitutele veel kahest lühipalast koosnev „Kutsikad” (1975, tlk Jüri Talvet) ning  romaan „Lituma Andides” (1993, tlk Ruth Lias). Küll aga võib suhteliselt palju teavet saada Peruu olustiku ning Vargas Llosa kohta Ruth Liase, Jüri Talveti ning Ricardo Mateo Durandi sulest ilmunud järelsõnadest, mis olid ka käesoleva kirjatüki valmimisel mõnusaks toeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming