Kullaketrajad ei lähe halliks, Oskar alati jääb kalliks

Kas igal põlvkonnal on oma Nublu, Sipsik ja Lotte? Jah, on – ja neid tuleb veel. Lastekirjanduse elujõu tagab muutuva maailma peegeldamine fantaasiaküllaselt ja meeldejäävate tegelaste abil.

PILLE-RIIN LARM

„Eesti lastekirjanduse kuldvara“ esitleti hiljaaegu, 23. oktoobril Eesti lastekirjanduse keskuse menuka sarja „Laps kirjanduses“ kuuendal seminaril. Tegemist ei ole antoloogiaga, nagu neid on ühes kirjastuses kogunenud nüüdseks juba omajagu („Eesti lasteluule kuldraamat“, „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ jne). „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ on hoopis metatekst, raamat raamatutest, ning vaatluse all on sada olulisemat eesti lasteraamatut. Iga teose kohta on avaldatud artikkel, millele on lisatud illustratsioonid ning info auhindade, tõlgete ja ekraniseeringute kohta. Kogumik on mõeldud õpetajatele, raamatukoguhoidjatele, lapsevanematele ja teistele, keda huvitab eesti lastekirjandus – kõik nad siit teadmisi, soovitusi ja lihtsalt head ajaviidet kindlasti ka leiavad.

Artiklite autorkond on lai: Annika Aas, Kaie Belkov, Maire Iro, Krista Kumberg, Ilona Martson, Ave Mattheus, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Jaanika Palm, Liisa Randmaa, Elle-Mari Talivee ja Tiina Undrits. Raamatu avab Ave Mattheuse artikkel „Kirjandus eesti lastele enne lastekirjanduse sündi“.

„Eesti rahva ennemuistsed jutud“ ilmus esmalt vihikutena (1860–1864).

Eesti Kirjandusmuuseum

Millal eesti lastekirjandus siis sündis? Raske öelda. Leidub ju lastele mõeldud tekste juba rahvaluules, vaimulikus ja tarbekirjanduses. Mõnedki XVIII ja XIX sajandi jutukogud olid topeltadressaadiga ehk sobilikud nii täiskasvanule kui ka lapsele. Kas või Friedebert Tuglase mälestuste põhjal teame, et veel tema lapsepõlves tõepoolest üheskoos ka loeti – loeti ette. Küllap kuulub selliste teoste hulka ka esimene kogumiku teos, F. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ (1866).

Seesuguseid adressaadi mõttes piiripealseid tekste on vaatluse all veel. Küll mitte Tuglase enda „Väike Illimar“, kuid näiteks Leelo Tungla „Seltsimees laps“ (2008) ja Oskar Lutsu „Kevade“ (1912–1913) küll. Viimase puhul tahan ühe lause üle pisut vaielda, nimelt et kirjandusteadlased ei ole pidanud „Kevadet“ eriti uurimisväärseks. Nende huvi võib tõesti olla küll tärganud alles hiljaaegu, kuid seda eredamalt Tiit Hennoste ja Jaan Unduski käsitlused silma paistavad.

Rohkem noorte- kui lastekirjandus on näiteks Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?“ (2001). „Üle õue õunapuu“ (1955) eristub teistest sellega, et on rahvaluulekogumik, mitte autoritekst. Mõni autoritekst on aga saanud populaarseks tänu viisistusele ning folkloriseerunud, nagu Ado Grenz­steini „Viisk, põis ja õlekõrs“ (1888) või Alide Dahlbergi „Mutionu pidu“ (1926). Kogumiku koostajad on olnud valimi osas niisiis üsna paindlikud: tegu on eesti autorite ilmalike ilukirjandusteostega, mis on olnud laste ja noorte seas populaarsed. Just sel põhjusel võinuks aga kaaluda ka C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu“ (1867–1876) kaasamist. Öeldakse kogumikuski, et raamatu esimesest osast kujunes „suursündmus eesti kultuuriloos: 40 aasta jooksul ilmus sellest 15 kordustrükki rohkem kui 200 000 eksemplariga“ (lk 13). Ilukirjandustki leidus Jakobsoni lugemikus küllaga. Rõõmustab, et teisel niisugusel fenomenil, Heljo Männi „Karu-aabitsal“ (1971) on oma peatükk.

„Pokuraamatus“ ärkavad pokudena ellu tarnamättad.

Kirjanike nimede leidmiseks on lisatud kogumiku kasutamist hõlbustav register. Enim on seal mainitud … Edgar Valterit. Kirjanikuna on ta esindatud ühe teosega („Pokuraamat“, 1994), kuid illustreerinud on ta peale selle väga palju ka teiste omi. Ja illustratsioon ongi lasteraamatu puhul sageli vaata et olulisem kui tekst: tuuakse ju mudilane kirjanduse juurde pildiraamatute kaudu ning raamatukogus valib mõnigi koolilaps lugemisvara piltide järgi. Seetõttu tuleb kiita kogumiku koostajate otsust lisada iga teose kohta rohkelt illustratsioone selle eri trükkidest.

Teosed on esitatud kronoloogiliselt. Tõsi, dateering tekitab veidi segadust: näiteks järgneb Jüri Parijõe „Tsemendivabrikule“ (1926) Juhan Jaigi „Kaarnakivi“ (1980), seejärel tuleb Marta Sillaotsa „Trips, Traps ja Trull“ (1935).

K. A. Hindrey koomiksilaadsed lasteraamatud olid omal ajal väga populaarsed. Pildil lehekülg Hindrey raamatust „Jaunart Jauram“ (1921), kus karupoeg satub elama inimeste juurde.

Eesti Kirjandusmuuseum

Väga huvitav ongi „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ kaudu tundma õppida just Nõukogude aja eelset lastekirjandust ja illustratsiooni. Näiteks kas teate, et sellise lapse, kes ilmub lugeja ette loomulikuna, s.o „ikka veidi näljasena, mänguhimulisena, uudishimulikuna, paljajalu ja püksata kuni kooliminekuni kümnendal eluaastal“ (lk 26), tõi eesti kirjandusse tuntud ühiskonnategelane Jaan Lattik? Tema „Meie noored“ (1907) illustreeris K. A. Hindrey, kes tõi omakorda „seni tõsisemanoodilisse lastekirjandusse vahetu piirideta huumori“ (lk 34). Hindrey koomiksilaadsed raamatud olid omal ajal väga populaarsed, kogumikku on neist valitud „Jaunart Jauram“ (1921). Kultuurikatkestus on olnud korralik ka lastekirjanduse puhul.

Andrus Kiviräha raamatu „Oskar ja asjad“ (2015) on illustreerinud Anne Pikkov.

Repro raamatust

Praegu tegevatest lastekirjanikest on raamatusse enim valitud Aino Perviku, Piret Raua, Leelo Tungla ja Andrus Kiviräha teoseid. Raamatu lõpetab Kiviräha „Oskar ja asjad“ (2015). Mis ootab eesti lastekirjandust edaspidi, missugused tekstid jäävad püsima? Võib-olla tuleks kogumikule kirjutada hoopis järelsõna „Kirjandus eesti lastele pärast lastekirjanduse surma“? Seminari „Laps kirjanduses“ eelteates küsitakse intrigeerivalt, kas igal põlvkonnal on oma Nublu, Sipsik ja Lotte. Jah, on – ja neid tuleb veel. Lastekirjanduse elujõu tagab muutuva maailma peegeldamine fantaasiaküllaselt ja meeldejäävate tegelaste abil. Samuti ei maksa taunida uute ja vanade kangelaste siirdeid teistesse meediumidesse ega ristturundust. Ning viimaks tagab lasteraamatu elujõu just omamoodi topelt­adresseeritus: huvitavat ning heas eesti keeles lasteraamatut on ka XXI sajandil meeldiv koos (ette) lugeda.

Jah, on võimalik, et muutub osa raamatute väljanägemine ja lugemisviis. Paljud lapsed Oskari põlvkonnast on tõepoolest kiindunud rohkem nutitelefoni kui raamatusse, aga isegi Oskari puust telefonist saab võluvõti fantaasia­maailma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht