Kultuurifenomen ja inspiratsiooniallikas

Kalle Kasemaa on pälvinud riikliku kultuuri elutööpreemia. Ta on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu.

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Kollaaž Kasemaaga

Tartu ülikooli peahoone trepp, mis viib usuteaduskonna ruumesse. Trepil tuleb vastu Kalle Kasemaa, ta on just käinud vaatamas, kas on tema nimele tulnud posti. Ta küsib rõõmsalt, kuidas läheb. Jutu jätkuks küsib veel midagi. Aga siis räägib anekdoodi, järjekordse. Ma ei ole kunagi küsinud, kust ta neid võtab, võib-olla peast, võib-olla mingist salajasest käsikirjast. Igatahes ei ole ma mitte kunagi kuulnud teda rääkimas üht ja sama anekdooti kaks korda. Kahtlustan, et ta eri inimestele ehk siiski räägib sama anekdooti. Aga ei ole kindel, sest sellisel juhul suudab ta täpselt meelde jätta, kellele mida on rääkinud. Selles tundub olevat süsteem. Aga milline? Kardetavasti on süsteem, aga milline ometi?

Kasemaa kodu Kastani tänaval Tartus. Elutoa aknast paistab rohkem kui saja aasta vanune vaikeluline puitarhitektuur, laual on tee ingveriga. Kasemaad huvitab usuteaduskonna käekäik. Miks ei peakski? Selle ta 1991. aastast alates uuesti üles ehitas, luges esimesel õppeaastal enamiku kursuseid üksi, hiljem läks olukord lahedamaks. Kasemaa ise räägib jälle sellest, mida ta viimati luges või mida parajasti loeb. Ta võib pikalt rääkida, igav ei hakka, mitte miski ei kordu. Ja ma tean sealjuures, et ka siin on süsteem, tean, et mõni teine sellel toolil istuja kuuleb teistest raamatutest, vastavalt oma huvisfäärile. Mina kuulen tihedamini piibli- või kristliku kirjanduse või tõlkimise kohta, muust muidugi ka: Bütsantsist, keskaja müstikast, kreeka romaanist, vararabiinlikust kirjandusest, jidišist. Mõned kuud hiljem näen tavaliselt raamatupoes raamatut – tõlkinud Kalle Kasemaa. Jah, meenub kohe, olen sellest raamatust ju juba kuulnud.

Minu kodune töölaud. Raamatuvirnast paremat kätt ulatub nurgeti välja Kasemaa kingitud raamat, tavaliselt Vana Testamendi teemaline. Tean küll, Anu Põldsam saab aeg-ajalt judaismi-teemalisi teoseid (muidugi, ka Anu on Kasemaa õpilane). Mõni kolmas midagi kolmandat. Selge see, kodune raamatukogu on staatiline ja dünaamiline ühtaegu. Heas korras riiuleid on Kasemaa juures kõikjal. Täheldan, et enamik raamatuid ei muuda asukohta ega vahetu. Aga osa vahetub. Tuleb uusi ja kusagilt tuleb midagi ära anda. Elu läheb edasi, igav ei hakka. Kas teadsite, et arktilise depressiooni vastu aitab kõige paremini täidlaste raamaturiiulite silmitsemine? Sest seal on alati midagi, mis otsekohe meeli köidab. Käsi liigub masinlikult, raamat on juba käes ja avatud, uus tekst uute tähendusmaailmadega avaneb. Tekib vastupandamatu isu, kasutatud kirjanduse nimekirjast vaatavad vastu veelgi huvitavamad maailmad. Tahaks nimelt rohkem, juba tuleb otsida raamatukogudest, netipoest … Ja juba ongi talv läbi.

Tartu ülikooli peahoone, auditooriumid 104 ja 138. Neis on palju juhtunud. 1990. aastatel kees siin vilgas teoloogiline elu, näiteks nõndaviisi: Kasemaa ees on avatud kaks raamatut, „Biblia Hebraica“ ja Geseniuse heebrea-saksa sõnaraamat, mõnikord on ka kolmas raamat, mõni saksa, prantsuse või inglise piiblitõlge. Haruldase järjekindlusega ajab Kasemaa näpuga rida, tõlgib lausehaaval otse ja konsulteerib vahel sõnastikuga. Ei, mitte selleks, et sõna tähendust esimest korda teada saada, vaid selleks, et nimetada ära teisi semiidi paralleele. Sõna tähendusele peab lähemale pääsema, see käib läbi etümoloogia. Eluks ajaks jääb meelde, et heebrea leḥem ’leib’, araabia laḥm ’liha’ ja heebrea milḥama ’lahing’ on omavahel seotud – kõik nad on tagasi viidavad tähendusele ’tihe olema’. Loengupidaja käsi on valge – kriidist. Tahvel on täis heebrea, vahel araabia sõnu. Minu käsi on kirjutamisest pisut kange, vaatan, et naaber on juba alla andnud. Hea ikka, et tudengid saavad istuda, vajaduse korral loobuda kirjutamisest ja koondada kogu oma jõuvaru mõtlemisse. Mõtlemisse.

Jälle mu kodune töölaud. Härmas puuokste vahelt valgub päike Tartu Ülikooli Kirjastuses avaldatud Šihāb ad-dīn Yaḥyā Suhrawardī „Ingel Gabrieli tiibade sahinale“. Kena raamat, kaanel seisab: „Pärsia ja araabia keelest tõlkinud ja kommenteerinud Kalle Kasemaa ja Haljand Udam“. Jumal tänatud, mõtlen, et Kasemaa on emeriteerunud. Nüüd on aega rohkem tõlkida ka araabia ja pärsia keelest, on aega täita ka Udamist jäänud tühimikku. Aga veel, päiksekiired kaovad kõrvalhoone katuse taha, mõtlen jumalatut mõtet. Tean, et ei tohiks nii mõtelda, aga ikkagi: kes jaksab seda kõike ära lugeda, mida Kalle Kasemaa tõlgib? Kas oleme rahvana selle tõlkerikkuse ära teeninud? Meelekohad tukslevad, on paanika. Kas peaks organiseerima seminari, vist 12 ainepunktiga, igal õppeaastal muidugi, kus loeksime ja arutaksime koos Kasemaa tõlgitud kirjandust?

Uku Masingu korter Hurda tänaval. See koht on nakatunud. Ma ei tea, mis siin maailmanurgas on juhtunud, Eestis siis, eriti Tartus. Võib-olla on semitistika pisik siinses maamullas kuidagi. Võib-olla kaotas mõni mitmesaja aasta tagune kaupmees, võib-olla just araabia kaupmees siia nakatunud mündi. Ja nüüd on viirus levinud ning ilmneb ootamatult selles või teises inimeses. Mõnikord kujutan ette, et Tartu mullastik paistab mikroskoobis ornamentjas, võib-olla saaks sealt isegi ilukirjalisi heebrea või araabia sõnu välja lugeda. Kui kohtan Kasemaad Masingu korteris, klapivad mosaiigikivid kokku. Jah, on iseenesestmõistetav järgnevus: oli hea semiidi keelte tundja Alexander von Bulmerincq, oli tema õpilane ja veelgi parem semiidi keelte tundja Masing, on ülevoolavalt viljakas semiidi keeltest tõlkija Kalle Kasemaa, Masingu juures õppinu. Aga Kasemaal on ka palju õpilasi, näiteks assürioloog Amar Annus, kelle käe all õpin Tartus praegu süüria keelt. Ladina tähestik väsitavat silmi, olen Kasemaa suust kuulnud. Ilmselt on see märk üsna raskekujulisest nakatumusest. Kas peaksin oma tuleviku pärast muretsema? Vist mitte, inspiratsiooni on tohutult, igav ei hakka, miski ei kordu …

URMAS NÕMMIK


Kui vaid oskaks küsida

Oh, lugeja, kuidas küll tabada sõnadega Kalle Kasemaa olemust ja tõlkida tema tähendust vaimumaailmale inimeste keelde? Võib-olla saab seda teha üksnes sipelgate või lindude keeles. Võib-olla läheb selle edasiandmiseks vaja Simurgi hüüdu või ingel Gabrieli tiibade sahinat. Mina ei tea. Kui, siis ehk oskab sellele vastata Kalle Kasemaa ise, kes hea meelega kasutab ühe juudi rabi sõnu, kes olevat oma õpilastele öelnud: „Küsige aga küsige, mul on nii palju häid vastuseid.“ Pole kahtlustki, et neid tal on. Kui vaid oskaks küsida.

Küll aga saab rääkida Kalle Kasemaa mõjust ja muljest või tundest, mille ta igaühesse jätab, kes temaga kokku on puutunud – kas isiklikult või tema otsatu loomingu kaudu. Kuid ka siin saab kasutada neidsamu sõnu, mida ta kord ise on öelnud Uku Masingust kõneledes. Nimelt, et teda ei saa kirjeldada ühe sõnaga, nagu Masing ise olevat omakorda rääkinud Buddha kohta, et see on nagu pimedatele elevant – millest keegi kinni saab, seda ta kirjeldab. Juudi müstikas on, küll hoopis teistsuguses kontekstis, öeldud midagi sellesarnast Toora ehk Õpetuse kohta: see ilmutab endast igale inimesele üksnes talle mõeldud kindlat ja arusaadavat nägu.

Mulle, aga kindlasti ka väga paljudele teistele on Kalle Kasemaa esmajoones samuti just õpetuse ja veelgi enam õpetatuse nägu. Ta on õpetaja, keda võiks võrrelda viljapuuaiaga (pärsia päritolu sõna pardes tähenduses) – satud sinna, istud veidi ühe ja teise puu all, naudid varju ja lehesahinat ning kui ükskord koju jõuad, leiad, et taskud on vilju ja kopsud kosutavat õhku täis. Ühel päeval istud sissejuhatavas loengus judaismi kohta, järgmisel avastad aga iseennast auditooriumi ees sama ainet andmas ja aeg-ajalt tõlkijana kätt proovimas. Oleks meil vaid rohkem temataolisi innustajaid!

Oma aiasuses on Kasemaa küll püsiv ja paikne, viljakas ja loominguliselt lokkav, kuid mulle tundub üha enam, et samal ajal on meil tema puhul tegu ka ajaränduriga. Kuidas muidu seletada seda, millise elegantse kergusega ta orienteerub maailma eri paikades, sealsete rahvaste ajalugudes, tekstides, mõttevooludes ja muusikas, väsimatuna vaimustudes ja lakkamatult üllatades ning kuulaja-lugeja endaga lahkelt kaasa võttes? Ja nii jääb üle vaid põnevusega oodata, kuhu, millisesse sajandisse ning millise autori või tegelaskuju juurde ta meid järgmiseks juhatab.

ANU PÕLDSAM

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht