Kultuurisemiootika kukeaabits

Alvar Loog

“Kultuuride analüüsis” on liiga vähe küsimusi ja lahtisi teeotsi; jääb ekslik mulje,  et kõik on juba läbi uuritud, paika pandud.  

Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride

analüüs. Tõlkinud Ene-Reet Soovik.

Valgus, 2005. 350 lk.

 

 

Semiootika kui distsipliin on Eestis au sees juba pikemat aega, ent senini puudus peaaegu täielikult valdkonda käsitlev laiemapõhjaline metakirjandus. Otsesõnu semiootilist meetodit ning sõnavara kasutavate üksikuurimuste kõrval olid teooria poole pealt eesti keeles ilmunud vaid Tartu-Moskva koolkonna “Kultuurisemiootika teesid” (1998) ja Juri Lotmani “Kultuurisemiootika” (1990). Tinglikult võiks neile lisada ka Ernst Cassireri “Uurimuse inimesest” (1999) ning Claude Lévi-Sraussi “Metsiku mõtlemise” (2001).

Läinud aasta lõpp tõi kohalike semiootikute lugemislauale kaks eri tasemele mõeldud käsiraamatu tüüpi monograafiat: John Deely kakskeelse paralleeltekstiga “Basics of Semiotics / Semiootika alused” ning Toronto ülikooli professorite Marcel Danesi ja Paul Perroni õpiku “Kultuuride analüüs” (mille 1999. aastal ilmunud originaali toimetaja on Thomas A. Sebeok). Kui esimene kujutab enesest teoreetilist baasteost ning järelemõtlemisainest “edasijõudnud” semiootikuile, siis kanadalaste kirjutatud raamat pakub esmateadmisi semiootika uurimisvaldkonnast, meetoditest ning sõnavarast algajale märgiteadlasele. Järgnevalt keskendungi viimase teose vaatlemisele.

Õpiku sissejuhatavas eessõnas kirjutavad autorid: “Selle raamatu eesmärk on maalida semiootiline portree Homo culturalis’est üliõpilastele, kes kuulavad semiootika, meedia ja kommunikatsiooni või kultuuri-uuringute sissejuhatavaid kursusi” (lk 9). Autorid lisavad samas, et teose esitusstiil ja sisu on üliõpilaste kõrval mõeldud ka üldhuvilistest lugejatele, kes soovivad või vajavad ülevaadet semiootikateooriast ja -praktikast, kusjuures erialased eelteadmised ei ole vajalikud.

Tõepoolest, raamat on kirjutatud kõigile arusaadavas, ent samas täpses keeles, lubamata enesele liigselt lihtsustavaid üldistusi või moonutavaid ümberütlemisi. Juhatamaks semiootiliselt süütuid noori tasapisi “varjatud” tähenduste võlumaailma, on seal selguse ja atraktiivsuse huvides pööratud rohkem tähelepanu inimese tähistusliku praktika ja võimete ajaloolisele arengule kui konkreetselt nende uurimisele. Semiootikat määratletakse raamatus ennekõike uurimisobjekti, mitte selle meetodite alusel. Kuna selleks on (ka pealkirjas välja lubatud) kultuur, tuleb Danesi ja Perroni monograafia puhul rääkida mitte niivõrd semiootika- kui kitsamalt kultuurisemiootika õpikust.

Raamat on referatiivne ning (eksplitsee­ritud) auto­ripositsioonita. Noort lugejat informeeritakse inimkultuuri, kunsti ning igasuguse representatsioonipraktika märgilisest iseloomust, teda õpetatakse mõistma ja märkama koodi olemasolu suvalises inimtegevuses nii sünkrooniliselt kui diakrooniliselt. “Kultuuride analüüs” suunab nägema kõiges tähendust ja tähenduslikkust, tõlgendama tegelikkust tekstina; õpetab eristama “puhast” reaalsust märkidest ning näitab samas, et see eristus on kõigest tinglik.

Danesi ja Perron kaardistavad (kultuuri)­semiootilist common sense’i, püstitamata seejuures piiratud mahuformaadist ning pedagoogilistest eesmärkidest tingituna monumente autoritele, kelle mõttetöö tulemusena refereeritud ideed, arusaamised ja meetodid on evolveerunud. Otseseid või pikemaid tsitaate kohtab raamatus vaid mõnel korral, enamasti on kanadalased kasutanud pisut ökonoomsemat ja voolujoonelisemat ümberütlemist. Pikemalt peatutakse vaid Ferdinand de Saussure’i ja Charles Sanders Peirce’i vaadetel.

Mõnelgi korral on ideele või kontseptsioonile küll viidatud, ent asja sisu on jäänud ruumipuudusel avamata (nt Giambattista Vico “mõistuse olemuse selgitamise meetod”, mis liikus autorite sõnutsi vastu teaduslikule psühholoogiale, lk 49). Vico näib olevat Danesile ja Perronile väga lähedane mõtleja, sest tema nime ja seisukohti on mainitud peaaegu iga teema juures (samahästi oleks see võinud vastavalt autorite sümpaatiale olla näiteks Hegel, Nietzsche või keegi kolmas). Üldse ei leia aga raamatus nimetamist Frege, Adorno, Kristeva, Baudrillard, Todorov jt. Kahjuks ka mitte Juri Lotman või mõni teine Tartu-Moskva koolkonnast.

“Kultuuride analüüsi” suurimaks puuduseks pole mitte suhteline pealiskaudsus, mis vastab tõenäoliselt päris hästi raamatu sihtgrupile ning eesmärkidele, vaid alatoon, mis ei sunni eriti süvenema. Raamatus on liiga vähe küsimusi ja lahtisi teeotsi; jääb ekslik mulje,  et kõik on juba läbi uuritud, paika pandud. Lisaks antakse justkui mõista, et semiootika kui distsipliini ja meetodi jaoks on kõik väga lihtne; et igasugune kultuurinähtus allub semiootilisele analüüsile nagu haareminaine sultanile; et vabalt valitud objekti ja semiootilis(t)e piirsõnavara(d)e vahel valitseb a priori täielik vastavus.

Danesi ja Perroni raamat rõhutab küll kultuuri ning tähistuspraktika ajaloolist sattumuslikkust, ent mitte nende uurimiseks ja analüüsimiseks kasutatavate meetodite või viimaste abil saavutatud teadmiste suhtelist ja subjektiivset iseloomu. “Kultuuride analüüs” teadvustab mingil määral uurija-vaatleja positsiooni, ent ei osuta kordagi tõsisemalt üleinterpreteerimise võimalusele, ohule allutada uuritav moonutuste ja kadudega uurmis(keel)ele. Autorid peavad semiootikat teaduseks (lk 65) ning usuvad, et semiootiku tähelepanekud ei ole “kuigi juhuslikud” (lk 263). Sellega seoses ärkab õud sirguvate barbarsemiootikute ees, kes loevad kunstiteose või kultuurinähtuse analüüsi puhul materjali vastupanu kõigest neitsilikuks kapriisiks, mis vaibub koos esimeste tugevamate teooriatõugetega.

Leian, et olemaks kaasaegsem ja pedagoogiliselt korrektsem vajab “Kultuuride analüüs” oma läbivates hoiakutes pisut postmodernistlikumat alatooni. Kui mitte just üldises kontekstis, siis kas või eraldi peatükis vääriksid lähemat tutvustamist Thomas Kuhni, Jacques Derrida, Michel Focault, Susan Sontagi, Richard Rorty jt vaated (kultuuri)nähtuste “teaduslikule” analüüsile. Eks ole ju semiootika oma loomult üsnagi postmodernistlik nähtus.

Laiemas plaanis ei sisalda “Kultuuride analüüs” aksioloogilisi hoiakuid kultuuri(nähtuste) suhtes, vaid annab metodoloogilise platvormi ise otsustamiseks. Üksnes paaril korral unustavad autorid end mõõdutundetult tarbimisühiskonda kritiseerima (lk 182) või lähevad nähtuse analüüsi kujundlikkuses natuke liiale (nt McDonald’si logo analüüs, lk 254).

Danesi ja Perroni raamatu ilmumist tuleb siiski tervitada. Tegu on hästi struktureeritud tervikuga, mis sünnitab ja süvendab kultuurisemiootilist mõtlemist ning varustab algaja parajas mahus vajaliku metakeelega. Õpiku tänulike lugejate hulka võiksid algajate (kultuuri)semiootikute kõrval kuuluda kõik humanitaarse sisuga üldharidusest huvitatud inimesed, alates gümnaasiumi lõpuklasside õpilastest. Sellises mahus ja sellisel tasemel vastavaid teadmisi hetkel eesti keeles kusagilt mujalt ei leia.

“Kultuuride analüüsi” (korduvat) kasutamist hõlbustavad indeks, minisõnastik ning ristviited. Siiski esineb neis märkimisväärsel hulgal vigu. Ene-Reet Sooviku tõlge on ladus ja asjatundlik, ent paar näpuvibutust võiks teha toimetajate suunas, keda oli tiitellehe andmetel koguni kolm. Ilma otsimata leidsin ma raamatust ligi poolsada kirjaviga, millest suure osa moodustavad suure ja väikese algustähe eksimused (järjekindlusetuse ja lohakuse eriti demonstratiivse näite leiab lk 271-272, kus on kõrvuti “Lääne kultuur” ja “lääne nüüdiskultuur”). Kas lisabibliograafia või joonealuste märkustena oleks võinud viidata kõigile kõneks olnud tekstidele, mis eesti keeles olemas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht